„Hämmastav inimene, kes sa oled?“ Nende möödunud aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaadi László Krasznahorkai sõnade abil uurivad seitsme näitleja kehastatud sead Eesti Põllumajandusmuuseumi amfiteatrit meenutaval laval võimu ja selle ärakasutamist. Tegemist on laudakabareega, mis on vaatemänguline, võimas, üle võlli keeratud ja igatepidi väga-väga-väga. Aga mida edasi see suurejooneline show läheb, seda rohkem hakkan mõtlema, et pole see midagi nii pöörast: olgu, argielus ei kanna me selliseid roosasid ekstravagantseid kostüüme (aga ehk peaks?) ega kuku laulma nagu nood kabareesead (kuigi äkki võiks?), ent sündmused nii meil kui ka mujal maailmas saavutavad iga päevaga aina uskumatumaid mõõtmeid, nii et isegi vaatemänguliselt võimendatud olukorrad laval mõjuvad tavapärasena, harilikuna. Mis saab üldse enam üllatada, kui ootamatud pöörded ja ajuvabad sündmused on muutunud meie elu osaks?

Lavastuses põimitakse seiku lavastaja, dramaturgi, näitlejate ja lavataguste jõudude elust, kirjandusklassikat, popkultuuri viiteid ja kohaliku kultuurielu sündmusi. Need lood, paljudele tuttavad ja isegi pähekulunud, olgugi et mõned isiklikumad ja spetsiifilisemad kui teised, on osa meie ühisest kultuurimälust. Neile, kes pole tekstiga nii tuttavad või on selle moraali unustanud, tuletatakse laval mänguliselt meelde ka mõnda tüviteksti, näiteks „Loomade farmi“ ja kolme põrsakese lugu. Veidi ähmasemate viidete selgitused koos laulusõnade ja statistikaga leiab mahlasest kavalehest. Nii ei pea laval publikule lugusid tutvustama ning saab keskenduda nende tõlgendamisele ja edasiarendamisele. Võimuteemade käsitlemiseks kasutatakse läbiva kujundina siga. Nagu kavalehes välja tuuakse, on siga meie keeles äärmuslik tegelane, tema kaudu kirjeldatakse igasuguseid pättusi suurte seatempudeni välja. Teesina esitatakse küsimus, kuidas ilma selliste äärmusteta maailmas toimetada.

„Ruik!“ näitab sigu eri nurkade alt: valgustab nii põrsaste intelligentsust, lõbusvallatuid seatempe kui ka kamaluga inimsigade patte ning lööb letti kõikvõimalikud seateemalised ütlused. Päris valus oli vaadata, kuidas diktaatorsiga lava pealt toika otsas ära kanti, ja mitte sellepärast, et mul oleks tema pärast kahju – vastupidi, mõttes ruigasin rõõmust, et ta oma õiglase lõpu leidis. Minu sisemine seakisa vallandus hoopis seetõttu, et päriselusead leiavad väga harva (vahel tundub koguni, et karistust väärivad teod jätavad inimesi üha rohkem ükskõikseks) nii kohase karistuse, ometi tahaks, et kõik ajaksid üksmeelselt ebaõiglusele sõrad vastu. Kas me teeme oma elus piisavalt seakisa, kui kellelegi liiga tehakse, võim meid „persest pureb“¹ või kellegi „kaabukandmisviis“ on vastumeelt?

Kui kolme põrsakese loo moraalina nähakse enamasti seda, et paremini ettevalmistunu on kurja eest tõhusalt kaitstud, siis „Ruik!“ jõuab väikese edasi­arendusega küsimuseni, mis saab siis, kui „paha põksub põues“ hoopis sellel, kellega elatakse ühe katuse all. Tähelepanelik peab olema ka Nuhvi-tüüpi inimene, kel maja laotud tugevatest tellistest ja õpik manipulatsioonistrateegiate kohta läbi loetud. Võimu ärakasutamisest laksu kätte saavad sead on alati valmis heatahtlikku usaldust ära kasutama. „Tõe ja õiguse“ stseenis langeb fookus ülekohtule, mis saab osaks nähtamatu töö tegijaile. Kui lihtne on jätta tähelepanuta, et kellegi karikas ajab üle ääre ja enam rohkem kanda ei jaksa? Sageli märkame liiga hilja.

Kõige selle juures mõjus päris koomilisena, et näeme inimeste sigadusi eriti selgelt siis, kui neid meile lava pealt vastu peegeldatakse. Kas asi on mugavas distantsis, mis loomade kaudu paralleelide tõmbamisel tekib? Või siiski keeles, mida igapäevaselt kasutame? Omistame ju sigadele inimlikud vead ja head, kasutame ära oma võimu nende üle lihtsalt seepärast, et meil, erinevalt pärissigadest, on võime mõtteid sõnadesse panna.

Selles porimülkas muundub muda kord vangistajaks, kui teist siga sellega vastutahtsi määritakse, kord minapildi taasloomise vahendiks, kui siga ise vabatahtlikult end ära määrib, kord vabadusesümboliks – siga võib teha, mida tahab, ka mudas püherdada! Ja lõpuks annab helkivroosade kostüümide mökerdamine märku, et see, kes tahab muutusi korda saata, peab julgema saba rokaseks teha.

Ja oh kui vahva oli see mudas püherdamine! Mu maksimalistisüda laulis, nähes Karl Joonas Alamaa loodud vapustavaid kostüüme: kabaree konferansjee moel elegantseid-ekstravagantseid, sigadele kohaselt õrnroosasid – ning nendega lõbusasti mudas vähkremine pani mu südame eriti kiiresti põksuma. Kostüümid peegeldasid ilmekalt põrsaste iseloomu. Mariann Tammaru siga oli oma vahel vägagi väljakutsuva kehakeelega pööraselt jõuline, Maarja Tammemägi võlus veidi vaoshoitud karismaga ja Alissija-Elisabet Jevtjukova flirtiva kelmikusega. Kaija M. Külma seas paistis olevat nii palju siirust ja kaastunnet, et sellega saaks kogu maailma puuduolevad varud täita; Grete Konksi võis küll näida malbe, isegi kartlik, aga vajadusel tuli tema seast välja karmi meelekindlust; Ingrid Isotamm meenutas kõvakäelist ning ometi lõputult tasakaalukat kaitseinglit ning Rauno Polman oli krutskeid täis ja ainsa mehena trupis tervislikus koguses enese­irooniline. See omapärade kirjusus lõi kauni ja dünaamilise koosmängu, milles iga siga sai välja elada südamel oleva mure ning üheskoos vallatleda omaenda võimete kohaselt.

Kui paljud kunstnikud lähenevad poliitilistele küsimustele abstraktselt, uduselt, ähmaselt ja laia pintsliga, siis lavastuses „Ruik!“ lõbutsevad sead ei karda oma arvamuse väljaütlemist. Nimesid väga otseselt küll ei pilluta, aga viited on pärlselged vähemalt neile, kel samad küsimused-probleemid argielus hinge kriibivad. Lavastaja-liikumisjuhi-muusikalise kujundaja Jaanika Tammaru ja dramaturgi Eliisabet Raju koostöö viljad on magusad: lauludest-tantsudest, pikematest sõnalistest stseenidest ja füüsilistest piltidest põimiti nõtke kude, ühtpidi hoogne ja trallitav, teistpidi jäeti ruumi ka mõtisklemiseks ja viitetiheda materjali puremiseks. Selline koostööalgatus väärib igatpidi tunnustust, sest tihtipeale on valdkonnavälisena keeruline leida mõteteks sobivat platvormi, kuigi öelda oleks palju.

Krasznahorkai usub, et inimene on allakäiguteel, et muda neelab meid varsti-varsti endasse. Musta Kasti sead on kriitilisusest hoolimata hoopis lootusrikkamad. Lõpulaulus hüüavad nad „aeg on teha õigeks väär / ole muga revolutsionäär“, andes märku, et kõik ei ole veel kadunud. Selleks et meist ei saaks neid teada-tuntud võimuahneid sigu, peaksime võtma õppust headelt ja intelligentsetelt kodusigadelt, kes julgevad kärssapidi mudasse sukelduda, kartmata, et ilus roosa kuub pärast enam sama roosa ei ole – olema mudarevolutsionäärid. Ja nagu „Temu-versioon“ Juhan Ulfsakist (Rauno Polman) meelde tuletas, peame arvestama, et „kui tehakse liiga üksikule, ühele inimesele, kui temalt võetakse vabadus, siis võetakse vabadus kõigilt“². Hiljuti hõigati välja, et järgmiselgi aastal saab nendesamade sigade seltsis lustida ja kriitikat pilduda, eks aeg näitab, mille vastu pole enam vajadust kisa teha ja millised valupunktid on veel hellemaks muutunud. Võib ju hellitada lootust, et kunagi loome maailma, kus laval õigluse nägemine meid enam ei üllata.

Revolutsioonisiga lausub sisendusjõuliselt: „Inimene, sa oled loodud olema hea.“ Tundub, et siis ja ainult siis, kui teeme õiglust nõudes kõrvulukustavat seakisa ja määrime ära oma puhtad rüüd parema tänase ja loodetavasti ka parema homse nimel. Kõige tõhusamaks vastupanuvahendiks on hambad ristis lootus. Must Kast usub meisse, aga ärme võta seda usaldust iseenesestmõistetavalt!