„Just nii, küll panevad, no küll on kuradi punased,“ kirub üllatavalt noor mees minu kõrval Haapsalu raudteejaamas „Viimase vaba suve“ etendusel. Spordikommentaatori vankumatu järjekindlusega toob ta kogu etenduse kestel kuuldavale kas hukkamõistvaid või kiitvaid kommetaare. „Ikka veel,“ suudan mõelda. Nagu oleks pärast 35 aastat vaba riiki taas glasnosti aeg ja meil oleks vaja uuesti oma ajaloo valgeid laike üle pintseldada. Või on need mureliku suuga teatrilavalt räägitud lood vabaduse haprusest värsked just seetõttu, et on kohaspetsiifilised ning pajatatud hirmus, et neist tuleb peagi taas vaikida?

Kui Haapsalus sai kolmetunnine (ühe vaheajaga) lugu vaadatud peaaegu hardas vaikuses kuiva katuse all, siis Pärnu üle nelja tunni (kahe vaheajaga) „Raim“ pani proovile nii vaatajad kui ka esitajad. Pärnu kuursaali katuseta hoovil mõlemale kaela kallav vihm ja lõõtsuv tuul, sekka äike, külm, rullnokkade autorehvide vilin ümber mänguplatsi ning Pärnu ööklubide ja kontsertide lämmatav tümakas, samuti tantsijate jalgu ohustavad libedad põrandad oli paras kannatuste rada. „Raimi“ vaatajate seas kohtaski totaalset vaimustust ja täielikku eitust. Nagu oleks tegu Santiago de Compostela palverännakuga, mille lõpus ootab (või ei oota) läbielatud kannatustest sündiv nirvaana ja kirgastumine. Praegusel juhul näeb „Raimi“ lõpus valget svingivat Pärnu suve rahvusvahelises kuurordis 1939. aastal.

Imelikul kombel räägitakse mõlemas lavastuses neile viimastele vabadele suvedele järgnenust ikka ühtede ja samade klišeede kaudu: kombineedes vene naised, joomine, vägivald, labasus. Või vabariigi ajast: suvekuningannade iludusvõistlused, valged klaverid, õilsad inimesed, tärgeldatud linad, kaunid kostüümid, uhked ja rikkad väliskülalised, avatud piirid.

Vajab see ühiskonna esimese okupatsioonisuve trauma ikka ja uuesti (samalaadset) sõnastamist, mõtestamist ja läbielamist? Üle viiekümnestele selles üllatusi ju pole, nooremaid inimesi satub teatrisse harva. Ilmselt peitub 1938. aasta (Haapsalu) või 1939. aasta (Pärnu) õitsva Eesti Vabariigi viimastes vabades suvedes meile kõigile ikka see kaduviku maguskirbe ilu, millest eestlastena kunagi ära ei tüdine. 2022. aasta täiemahulise sõja algusest peale tembib seda reaalne hirm, et kunagised kurvad sündmused ähvardavad korduda.

Haapsalu raudteejaam versus Pärnu kuursaal. Mis saaks olla veel paremaks raamiks nende lugude jutustamisel kui Haapsalu raudteejaam („Viimane vaba suvi“, autor Andra Teede) ja Pärnu kuursaal („Raim“, autor Ott Kilusk). Kui Haapsalus saab jaamahoonest lavastuses (kunstnik Hanna Allsaar) märkimisväärselt kaalukas osaline, et mitte öelda peategelane, siis Pärnu kuursaali hoone (lavakujundaja Indrek Aija) on tagasihoidlikumas rollis. Kui Haapsalus toimub etendus perroonil, jaamahoones ja raudteel, siis Pärnus jäävad kuursaali hõrku arhitektuuri kandma valgele eesriidele kuvatud ajaloolised fotod, hoone trepid ja valge tiibklaver katusel. Kuursaal ise hoonena ei avane.

Edas- ja tagurpidi ajalugu. Andra Teede (sündinud 1988) jutustab Haapsalus loo jaamas töötavatest ausatest, ent vaestest õest-vennast Benitast (Eva Maria Aru) ja Kaarlist (Mark Erik Savi), puhvetipidajast proua Toodermannist (Helgi Sallo) ning kriminaalsetest sündmustest kurja ja kiimalise jaamaülema Krõpjanski (Lauri Liiv) ning alatu Tallinna elupõletaja Maimuga (Maria Teresa Kalmet). Ajalooline on see lugu vaid kaude ja lõpeb kurvalt, sest kõik aetakse küüdirongi ning publik lahkub leinameeleolus või siis rusikas taskus.

Oleks tahtnud teada, mis sai pärast.Kas läände pagenud sibi Helmut (Harry Kõrvits) tuleb rikka mehena tagasi? Kas Benita, kelle proua Toodermann küüdirongist oma elu hinnaga päästab, saab õnnelikuks?

Ott Kilusk (sündinud 1975) seob Raimond Valgre Pärnuga rannasalongis-kuursaalis musitseeritud suve kaudu ning liigub ajas tagurpidi, alustades õrnahingelise nooremapoolse mehe surmaga 1949. aastal Tallinna psühhoneuroloogiahaiglas deliiriumis ning jõudes finaalis tagasi kümme aastat varasemasse ilusasse Eesti aega, kus kõlab vaimustav muusika, kohtab noori kauneid inimesi ja on usku helgesse homsesse.

Tundub, nagu oleks tegu haiglapalati lunaatilise nägemusega aastatest 1949, 1947, 1945, 1941, 1940 ja 1939, mis on õigupoolest ka Valgre ainsad seosed Pärnuga. Etenduse jooksul kuulutustulbale kleebitavates aastaarvudes (mis igale poole ei paista) on kohati keeruline järge pidada ning esmakordselt teatris tunnen puudust ekraanil vahetuvatest numbritest.

Raimi seob Pärnuga veel ka Valter Ojakäär, kes on olnud koos poeg Jaaguga üks Valgre mälestuste jagajaid. „Raimis“ teeb tagasihoidliku Pärnu koolipoisi Valterina sümpaatse rolli Johannes Richard Sepping.

Kiluski ülesanne on olnud Teede omast tublisti raskem, sest igaühel on Valgrest oma ettekujutus, teadmine tema loost ja muusikast. Mina näiteks olen Saaremaal spaas lebanud massaaži­laual, taustaks mängimas paaniflöödil esitatud „Saaremaa valss“ – oht kitši langeda on suur ning võimalust millegi uuega välja tulla õigupoolest pole. Kellele kehastab Valgre lugu Mati Põldre dokumentaalfilm „Igavesti teie“ (1976), kellele mängufilm „Need vanad armastuskirjad“ (1992, peaosas Rain Simmul), kellele aga Noorsooteatri lavastus „Valge tee kutse“ (1985, lavastaja Kaarel Kilvet, peaosas Sulev Luik). Üksikud mäletavad ka Estonia muusikali „Muinaslugu muusikas“ (1967), kus läbilöögirolli tegi noor Voldemar Kuslap koos Helgi Salloga. Siis hõljus selle Sulev Nõmmiku lavastuse kohal veel kuni esietenduseni ärakeelamise oht. Aastatel 2013, 2014 ja 2023 lavastused Valgrest pole, vähemasti minu mäletamist mööda, sedavõrd kõlapinda leidnud. Pärnu „Raimi“ tegijate üks lubadusi oli tuua lavale veel rääkimata lood.

Karmoška versus orkester. Kui Haapsalu loo lavastaja Eero Spriit on pidanud suuresti hakkama saama Haapsalu teatristuudio näitlejate ja karmoškamängija Uku Suislepaga, siis Pärnus on Kaili Viidas lavastanud sisuliselt kolmevaatuselise muusikali koos näitlejate, lauljate, tantsijate, muusikute ja lastega ning seda kõike raamib suurejooneline produktsioon ja turundus (eritooted, õhtusöögid, ekskursioonid). Paistab, et lavastuse pikkus üle nelja tunni on johtunud suuresti soovist mahutada sinna hulk oivaliselt esitatud Valgre laule ning lõbusa meelelahutuse ja silmailu kõrval ulatuslikult draamat.

Kui Haapsalu lavastuse raskuse kannab (imperiaalse jaamahoone kõrval) väärikalt välja armastatud Helgi Sallo, siis Pärnu „Raimi“ peaosalise valik on olnud julge samm. Raimi osatäitja Sander Roosimäe nime pidid paljud teatrikaugemad vaatajad ilmselt enne etendust guugeldama, ent hiljem ei suutnud publik vaimustust tagasi hoida nii tema laulu- kui ka näitlemisoskuse osas õrna ja karismaatilise kavaleri ja hapra pojana.

Kavalehelt näitlejate nimistut silmitsedes tekitasid esmapilgul äratundmisrõõmu Indrek Taalmaa, Argo Aadli ja Carmen Mikiver. Selgus, et nende kanda on terve plejaad värvikaid kõrvalrolle (Aadlil suisa 15 või 16). Loodan, et maleüldsus on Aadli trussikutes Paul Kerese sõnatu sörgi suutnud omaks võtta. Ent lastakse särada ka noortel lavajõududel, kes saavad lisaks näitlemisele ja laulmisele hakkama nii viiuli, saksofoni, klaveri, kitarri kui ka akordioniga, nagu ka otse laulmise ja Ingmar Jõela seatud hoogsa liikumisega. Nunnumeetri löövad lakke lapsed, nagu telerist tuttav Mai Ringo Tiiuna või Franz Rudolf Krappväikese Valgrena.

Pisut segadusse ajab kolme kandva meesrolli jaotus. Korpusepoiste Väino Saviaugu, Kaino Peebo ja Emil Laansoo rollide kõrval etendavad Simeoni Sundja, Mihkel Kuusk ja Hardi Möller ka ennesõjaaegseid muusikuid (mõnel juhul isegi kolme eri isikut lisaks Valgre sõjakaaslastele). Kuidas neid tegelasi rollides eristada, jäigi esimese hooga pisut hämaraks, ehkki nende kolme kvartett koos Raimondiga on erakordselt võluv. Läbiv on nende tragöödiavääriline tahe poliitikast ja riigikorrast sõltumata pilli mängida.

Sama häda on ka Valgre kolme muusaga, kes kipuvad omavahel sassi minema. Esimene vaatus on Niina (Luisa Lõhmus) päralt, ent sama näitlejanna ilmub ka hiljem mitmesugustes stseenides, rollides ja triodes. Valgre 1941. aasta suveromansi Liivi Loosme isiku (Hele Palumaa) olemasolu tuli teatud üllatusena, ent oli rollina kandvam. Alice’i (Saara Kaljujärv) kandis seevastu muusika ja kaunis armastuslugu.

Kuidas rääkida okupatsioonist? Pärast Pärnu „Raimi“ esimest vaatust tuleb väljakannatamatu tahtmine võtta pits viina. Või isegi kaks. Ja seda mitte ainult külma ja vihma ega Wasa restoranis söödud heeringa pärast. Esiteks on see inimliku tragöödia maalimine järjest tumedamatesse ja grotesksematesse värvidesse tüütuseni kurnav. Teiseks näib sellele olevat ainuke lahendus pits valget, seda enam et selleks ajaks on laval joodud juba liitrite kaupa.

Ning eks ole neid stereotüüpseid okupatsioonikujutisi à la öösärke tänaval, Stalini vuntsidega kindraleid ja sadama­kõrtsi joodikuid ka kuuldud ja nähtud küll. Ühtlasi ei saa lahti tundest, et vaatuse jooksul sureb Raim rohkem kui ühe korra (nagu ka jääb mobiliseerijatele Pirita rannahoone aknal vahele rohkem kui korra). Seega võiks ju peiede puhul pitsi võtta küll.

Kuna esimese vaatuse lugu on tema ema Linda (Harriet Toompere) kanda, siis annab sellele helistiku ema­armastuse, vägivaldse isa ning tulevase otsustusvõimetu alkohooliku sünni, allakäigu ja surma lugu. Kuna Eestis on vähe perekondi, kes alkoholismist kas või kaudselt puutumata, jääb alati küsimus, kui palju inimeste allakäigus oli kanda rusuval okupatsiooniajal ja proletkultil, mis (loov)isiksused mutta tampis ja klaasi kätte surus, ning kui palju perekondlikul taagal. Viidas poleks Viidas, kui ta ei räägiks Valgre lugu ka sellest vaatevinklist ning ema-poja ahistavast suhtest lähtuvalt.

„Saaremaa valss“ kõlab selles lavastuses ainsana instrumentaalis, taustaks sellele, kuidas jommis Valgret jalgadega pekstakse. Haapsalus ja Pärnus räägitakse okupatsioonist ühelaadses mõõtkavas ning samade stereotüüpide toel. Üllatavalt hästi on jõudnud ka nooremate vaatajate teadvusse müüt sellest, et sõja algusest kuuldi reproduktorist posti otsas.

„Raimi“ ainus algupärane lahendus ajastu groteski edasiandmisel on klounipaar (Silva Pijon ja Hardo Adamson), kes viskab riigikorrast sõltumata oma lamedat nalja. Olgu selle taustaks vabariigi aja rahvusromantiline „Kungla rahvas“ või kurjakuulutaval ajal kõlav Dunajevski looming. Pärnu linna lõbustusasutuste vaibumatu tümps etenduste ajal ainult süvendab õrna džässi ja halli argipäeva vastandumist.

Ilmselgelt jääb „Raimi“ viimasest vaatusest imeline ja helge tunne, nagu oleks Maarjamäe memoriaalist läbi kannatuste tunneli lennanud mesilasena õitsvasse õunapuuaeda. „Kas ta oleks Pariisis kuulsaks saanud,“ küsib laps pärast „Raimi“, „kui ta poleks ema pärast Eestisse jäänud?“ Sellele ei oska keegi vastata. See on see tabamata ime ja sinilind, mis jääb püüdmata unistuseks.

See, et „Raimi“-laadset lavastust pole Pärnus siiani etendatud, on olnud andestamatu viga. Jääb loota, et järgmise aasta „Raim“ saab selle loo jutustamisega lühemalt hakkama: ilmselt ei juhtuks midagi, kui kahe vaatuse kannatustest saaks üks või kui draama ja vabaõhumeelelahutuse vahel leitaks tasakaal.

Siiski on tore, et räägime oma lugusid ennesõjaaegsest Eesti Vabariigist (ja kurjadest tibladest) ikka sama andunult ja idealiseerivalt kui Ivan Orav. Ainult iga aastaga on reaalseid mäletajaid järjest vähem ja stereotüübid järjest kivistunumad. Kuidas siis ikkagi nendele müütidele värske pilguga otsa vaadata? Muide, seda, et sõjaeelses Pärnus joodi õlut kõrrega, keeldun ma uskumast. Kes tahab, võib proovida.