Ekskursioon Viljandi vanas haiglas. Võib-olla teate, et Viljandi kesklinnas on nüüd uus haigla Tervikum ning et vana haigla, linna servas Jämejala külas paiknev üheksakorruseline koloss seisab tühjana ja ootab lammutamist. Just selles nõukogudeaegse tüüpprojekti järgi 1985. aastal valminud hoones mängib Ugala sel suvelõpul Priit Põldma lavastust „Lühem kui elu“. Kuna ma ise ei olnud haiglahoone olemasolustki teadlik, siis avaldas muljet juba selle ehitise groteskne mastaapsus, eriti Viljandi madaltihedat hoonestust arvestades. Kujutan ette, et viljandlastel seostub selle haiglaga palju mälestusi ning seepärast võis lavastus neile olla hoopis muul viisil tähenduslik kui mulle, ent igal juhul äratab haigla kui asutus eksistentsiaalsel tasandil palju emotsioone.

Ühte etendust pääseb vaatama 120 inimest, kes on jagatud nelja rühma, iga rühm kulgeb majas grupijuhtide saatel oma stsenaariumi järgi. Näitlejad peavad õhtu jooksul mängima neli korda samu stseene, umbes nii, nagu see on ka Tartu Uue teatri lavastuses „Tapty 1985. Laskumine orgu“ (2025).

Kohaspetsiifilisele lavastusele iseloomulikult koosneb „Lühem kui elu“ nii etendatud stseenidest kui ka ruumiinstallatsioonidest, sest paljude kabinettide-palatite uksed on lahti ning peaaegu igasse ruumi on lavastusmeeskond loonud ka informatiivseid ja meeleolukaid kompositsioone. Kuigi üldmulje on mahajäetud hoonele omaselt tühi ja kõle, leidub enam-vähem igas ruumis midagi vaatamisväärset: mööblit, meditsiinitarvikuid, kõnelevaid telekaid ja telefone, aga ka skulptuursesse poosi sätitud inimesi. Just seepärast võib etendust vastu võtta ka kui ekskursiooni majajäetud haiglasse. (Üllatusena lugesin kavalehelt, et viimased osakonnad lahkusid sealt alles tänavu kevadel, sest minu silmis oli aeg seal ammu seisma jäänud.)

Dokumentaalne rännaklavastus. „Lühem kui elu“ pole siiski mingi ekskursioon, tegu on dokumentaalse rännaklavastusega, sest see põhineb Viljandi haigla endiste ja praeguste töötajate ning patsientide mälestustel, mis saadi mälestuste kogumise aktsiooniga. (Dokumendina võib käsitleda ka hoonet ennast ja seal leiduvaid esemeid, aga nendest oli juba juttu.) Nagu dramaturgid Aare Pilv ja Maarja Moor kavalehel nendivad, siis laekunud 50 loo seas domineerivad sünnituslood, aga jutustati ka kurioosseid naljalugusid ja kurbi lugusid meditsiini(süsteemi) suutmatusest või hoolimatusest.

Hämmastaski lavastusse valitud sünnituslugude süngus ja nõukogude elu absurdsus. Hiljem järele mõeldes sain aru, et haigla tegutses siin 40 aastat ja sellest kõigest kuus aastat Nõukogude ajal, aga ometi olin kõik kurioossused automaatselt Nõukogude süsteemi arvele kirjutanud. Nojah, ühiskond ei muutu sõrmenipsust. Kõige uskumatumalt mõjusid hoone ehituskvaliteeti paljastavad faktid: sooja ja külma vee torustik olid valesti ühendatud, sünnitusosakonnas ei olnud sooja vett või et ventilatsioon oli ainult palatitevaheline jms. Need lood äratasid ellu omaenda nõukamälestusi ja tegid praeguse Eesti väga armsaks.

Mälupaiga külastamine. Lavastus ongi raamitud kui mälurännak, mida juhib Aarne Soro, kord linna ja haiglat tutvustava giidi, kord oma mälestustes rändava tegelasena. Haiglahoone on salvestanud endasse seal juhtunu, nii et inimesed ilmuvad ja siis kaovad kummituslikult ning tegevusliinid ristuvad kummastavalt.

Viljandi haiglaga seostub ehk nii mõnelgi ka siin filmitud Arvo Iho filmiga „Ainult hulludele ehk Halastajaõde“ (1990), kus peaosi mängisid Hendrik Toompere ja Margarita Terehhova. Viimane ilmub lavastusse Ritana (Liina Olmaru), hoides elevil nii tollaste kui ka praeguste Viljandi meeste (sh Soro kehastatud tegelase) meeli ning otsides filmis kehastatavale halastajaõele usutavat psühholoogis-religioosset profiili. Niisiis segunevad lavastuses faktid ja fiktsioon, elu ja kunst. „Lühem kui elu“ lõpeb ootamatult Soro ja tema lapsepõlveiidoli Rita kohtumisega haigla fuajees justkui nüüd ja praegu – mälurännak on jõudnud oma teadvustamata sihtpunkti.

Psühholoogiline teater. „Lühem kui elu“ sisaldab ka vähemalt kaht psühholoogilise teatri pärli ning mõlemas mängib suhteliselt uus näitleja, kaks aastat Ugalas töötanud Lauren Grinberg, ning teeb seda suurepäraselt. Kui üldiselt domineerib eesti dokumentaalteatris Karusoo-mõjuline tegelaspõhine monoloogiline tunnistamine, siis siin on dramaturgid olnud loovamad. Sünnitusosakonnas toimuvas stseenis on kokku sulatatud naiste kõige karmimad mälestused ühe-kahe lausega tunnistusteks, mis kõik algavad sõnaga „ükskord“, nii et jääb alles nende tunnistuste individuaalsus, kuid samal ajal kumuleerub selline tihendatus vormilt poeesiaks ja sisult suuremaks üldistuseks Nõukogude meditsiinisüsteemi antihumaansusest. Sõnalist poeesiat rütmistavad näitleja enda või seina tagant kostvad koputused – südame­löögid ja/või tuhud.

Teine kaunis stseen sünnib ambulatoorse ravi osakonna koridoris, kus Grinberg ja Janek Vadi kehastavad tütart ja isa. Algul peab isa oma väikse tütre haiglasse ravile jätma, kuid dialoog läheb sujuvalt üle juba täiskasvanud tütre lahkumiseks haiglasse paigutatud isa juurest, kusjuures vahetatavad repliigid ja tundelaad suuresti korduvad. Õnnelikud on need, kes selles stseenis ennast ära ei tunne.

Haigla on emotsionaalselt laetud koht: siin saavad kokku sünd ja surm, maja on täis haiguste valu ja selle kõrvale mahub pisut ka tervenemise rõõmu. Haigla on ka ootamise koht: ootad arsti juurde pääsemist, siis ravi, operatsiooni, tervenemist, koju pääsemist, võib-olla ka surma. Seda emotsiooni annavad hästi edasi palatites aknast välja vaatavad patsiendid (Viljandimaa kammerkoori solistid), kellest isegi selja tagant immitseb nukrust.

Žanride süntees. Lavastuse kodulehel öeldakse, et „see on ühtaegu poeetiline ja dokumentaalne hüvastijätt ühe hoone, ühe ajastu ja ühe suvega“. Nii see ongi: „Lühem kui elu“ on süntees erisugustest materjalidest, žanridest ja meele­oludest, sest siin põimuvad dokumentaalne ja fiktsionaalne, ühiskondlik ja isiklik, ajalik ja ajatu (eksistentsiaalne), rännak ruumis ja ajas, ekskursioon, dokumentaalne rännaklavastus ja psühholoogiline teater ning eleegiline, traagiline ja groteskne.

See informatiivne ja esteetiline küllus, mille ettekandmiseks võetakse aega neli tundi ja millest iga vaataja võib valida endale ka vaid mõne enim huvi pakkuva lõime, pakub elamusi küll kogu (pileti)raha eest, ent seejuures nõuab vaatajalt terviku kokkupanemiseks ka pingutust. Kohati näis lavastus olevat liiga hõre, nii et ei tekkinud kunstiliselt tihendatud ajataju, kohati jälle liiga külluslik, nii et ei jõudnud läbi töötada kogu (dokumentaal)materjali, mis ruumidesse on koondatud.

Sattusin etendust vaatama rohelises rühmas (sektor A) ning seetõttu kulges etendus tõusvas ja tihenevas joones, kuid vastupidises järjekorras stseene läbides võib kogemus kulgeda ka langevas joones ning siis võib ka kogu materjal omandada hoopis teisi tähendusi, kui eelnevalt kirja sai pandud. Ent puhtalt kunstilisest elamusest tähtsamgi on selle projekti puhul selle kogukondlik mõju hüvastijäturiitusena – jumalagajätt vana haigla ja elatud eluga, mida need seinad ja silmad näinud on.