Äsja ilmus Tallinna ülikooli kirjastuses saksa sotsioloogi Hartmut Rosa raamat „Maailma kontrollimatus“. Autor ise käis Tallinnas 2023. aasta juunis, kui ta oli üks peaesinejaid Tallinnas toimunud Euroopa kirikute konverentsil. Rosa andis siis ka intervjuu, kus ta tutvustas oma sotsioloogilise analüüsi põhimõtteid ja filosoofilisi ideid. Vestlus jäi vahetult pärast toimumist trükki toimetamata. Hartmut Rosa äsja ilmunud tõlkeraamatu puhul avaldame tookordse vestluse lühendatud kujul.
Alustame modernsuse mõistest, mis teadupärast on väga koormatud, kuna seda on nii palju kasutatud. Mida see mõiste teie mõtlemises tähistab?
Teil on täiesti õigus, modernsuse mõiste on vaieldav. Paljud mu kolleegid arvavad, et peaksime sellest hoopis loobuma. Sellel mõistel on alati olnud teatav väärtushinnanguline mõõde. Väga pikka aega ja eriti sotsioloogias tähendas modernne seda, mis on hea. Seega oli lääne maailm, Euroopa või Ameerika maailm „modernne maailm“, s.t hea maailm, ja kõik ülejäänud olid tagurlikud. Nii et see on olnud alati äärmiselt hinnanguline mõiste. Kuid on ka teisi probleeme: kas modernsus kui üldmõiste suudab üldse kirjeldada ühiskondlikku reaalsust XVIII, XIX, XX sajandil ja ka tänapäeval? Kas selle sees ei olnud katkestusi ja suuri erinevusi? Kas Hiina, India, Jaapani või Ladina-Ameerika modernsus ei erine üksteisest?
Ometi on meil vaja mingit katusmõistet, millega omaenese elulaadi ja selle probleeme kirjeldada. Seepärast on minu definitsioon väga napp: ühiskond on modernne siis, kui ta vajab oma püsimiseks struktuurset majanduskasvu, tehnoloogilist kiirenemist ja kultuurilist innovatsiooni, et säilitada ennast ja taastoota oma struktuuri. Ja ma väidan, et see dünaamiline loogika, mida ma nimetan dünaamiliseks stabiliseerimiseks, teebki ühiskonna modernseks, s.t modernne ühiskond saab ennast alal hoida ainult pidevalt kasvades ja optimeerides. Usun, et see loogika muutub tõeliselt nähtavaks ja struktuurselt määravaks alates XVIII sajandist ja kehtib ka Hiinas, Jaapanis, Indias, Brasiilias, vähemalt praegu. Seda dünaamilise stabiliseerimise loogikat võib leida peaaegu kõikjalt.
Mina jõudsin selleni tegelikult kiirenemise analüüsi kaudu. Sajandite jooksul on toimunud pidev kiiruse kasv kolmel teljel. Üks neist on transpordi, kommunikatsiooni ja tootmise kiirus. Tootmine on siin väga oluline. Mina nimetan seda tehnoloogiliseks kiirenemiseks. Teiseks toimub ühiskondlike muutuste kiirenemine. Sotsiaalsed kooslused on üha muutlikumad, näiteks töökohtade või perekondlike suhete puhul. Traditsioonidest loobutakse kergemini. Ja kolmandaks elutempo kiirenemine. Püütakse ühe päeva, nädala või aasta jooksul korda saata järjest rohkem. Niisiis on see dünaamilise stabiliseerimise loogika minu jaoks modernsuse määrav tunnus. Iseenesest ei ole see hea asi. Minu modernsuse käsitlus ei ole „hea“ definitsioon.
See enesesäilituse nimel üha kiirenev maailm tekitab seose millegi põrgusarnasega: me peame kogu aeg kiiremini jooksma, et elus püsida. Kas modernsus ongi põhimõtteliselt midagi sellist?
Võib küll öelda, et see on põrgu kujutis, kuigi ma ei mõelnud seda niimoodi. Tegelikult arvan, et see oleks eksitav kujutlus, sest ma ei taha öelda, et dünaamilise stabiliseerimise loogika oleks olnud algusest peale eksitus. See on võimaldanud väga palju sellist, mida me oma ühiskonnas endiselt väärtustame. Näiteks puuduse ületamisel on majanduskasv olnud paljudes valdkondades väga tähtis, samuti tehnoloogiline innovatsioon, teaduslikud avastused ja poliitiline vabanemine. Võtame näiteks demokraatia. Ka see toimib väga selgelt dünaamilise stabiliseerimise vormis. Vanades valitsemisvormides, näiteks kuningate puhul, oli enamasti tegemist paigalseisuga. Kuningas valitseb kuni surmani, siis asendab Edward I Edward II ja põhimõtteliselt ei muutu midagi. Demokraatlikus vormis toimub aga dünaamiline stabiliseerimine: iga nelja-viie aasta järel valitakse uuesti ning poliitilist võimu taastoodetakse dünaamiliselt. Ma ei ütle, et see kõik oleks vale. Probleem on selles, et see protsess on lõputu. Majandus ei ole kunagi piisavalt suur, innovatsioon ei ole kunagi piisavalt kiire. Probleem tuleb eriti hästi nähtavale majanduskasvu puhul. Täielikult küllastunud ühiskondades, nagu on Lääne-Euroopa ühiskonnad, ei ole ökoloogilise kriisi tingimustes enam mõistlik kogu aeg majanduskasvu poole püüelda. Ometi peame seda tegema: mitte selleks, et ületada puudust, mida küll mingil määral veel leidub, vaid selleks, et vältida destabiliseerumist. Vastasel juhul kaotame oma tervishoiusüsteemi, pensionisüsteemi, haridussüsteemi jne. See ei olnud algusest peale põrgulik raamistik, kuid mida kauem kestab, seda enam hakkab omandama selliseid jooni.
Kas te lihtsalt kirjeldate seda struktuuri või on teil ka oma apokalüptiline visioon? Kuhu see kõik võib meid viia?
Jah, apokalüptilised nägemused on siin tõesti väga lähedal. Olen ka ise selliseid kujundeid maalinud. Põhiküsimus on tõepoolest: kus see lõpeb? Ütleksin, et selle sisemise loogika järgi ei ole sellel lõppu. See ei ole iseenesest piiratud, erinevalt näiteks samuti kasvavast puust või inimesest, kuid ainult teatud piirini, kuni saavutatakse kindel vorm, mis kasvu lõpetab. Kasvu ja kiirenemise loogikal sellist sisemist piirajat ei ole. Piirid tulevad väljastpoolt süsteemi. Kõige ilmsem näide on ökoloogia. Näeme seda kliimakriisis, aga veelgi tõsisemalt liikide väljasuremises. Liikide mitmekesisus kaob. Olemas võib olla ka kultuuriline piir. Teadmiste ja väärtuste edasiandmine ühelt põlvkonnalt teisele nõuab aega. Kui kõik muutub liiga kiiresti, võib kultuuriline sidusus kaduda. Minu arvates peaksime küsima: mis on hea elu? Milline kiirus ja milline kasv on inimese potentsiaali jaoks head?
Enne kui läheme hea elu juurde, tahaksin küsida teie sotsioloogi tausta kohta. Kui võtta taustaks Karl Marx ja Max Weber, siis kus te nende vahel asute? Millise traditsiooniga ennast seostate?
Olen nende kahe vahel, mind inspireerivad mõlemad traditsioonid. Kui õpetan sotsioloogia teooriat, alustan alati Marxist ja Weberist. Püüan oma tudengeid veenda, et mõlemad on väga läbinägelikud ja väga õiged. Isegi kui nad täielikult kokku ei sobi, peame kasutama mõlema tugevaid külgi. Ühest küljest olen selgelt inspireeritud Marxist. See dünaamilise stabiliseerimise loogika sarnaneb paljus kapitali akumulatsiooni loogikaga. Marxi jaoks oli modernse ühiskonna probleem see, et inimesed ei ole enam ühiskondliku arengu subjektid, vaid subjektiks saab kapitali loogika. Kiirenemise või dünaamilise stabiliseerimise loogika juhib meid. See sunnib meid. Nii arvangi, et me ei ole nii vabad, nagu meile meeldib mõelda või nagu me end mõnikord vabana kujutleme. Selles mõttes jagan ma Marxi, ja mulle väga olulise kriitilise teooriaga, arusaama, et midagi on siin valesti. Seda ütlen alati ka oma tudengitele: sotsioloogia algab kahtlusest, et midagi näib siin olevat valesti. Mind ühendab Marxi ja kriitilise teooria traditsiooniga, eriti Adorno, Marcuse, Erich Frommi jt-ga tunnetus, et meie eksistentsi vormis on midagi valesti ja ma tahan sellest mingil kombel üle saada.
Selleni jõudmiseks jagan täielikult Weberi lähenemist. Muide, kui minult küsitakse intellektuaalsete kangelaste kohta, nimetan tavaliselt Weberit ja Charles Taylorit. Sest Taylorile on inimesed ennast tõlgendavad olendid. Siin ma vastandun Marxile, ma ei ole materialist. Minu arvates moodustavad meie enesetõlgendused väga suurel määral selle, kes me inimestena oleme. Kui kirjutan ja mõtlen, siis ma ei taha teha poliitilist revolutsiooni. Sellest ei piisaks niikuinii. Ma tahan mõista, mis toimub minu sees ja meie suhtes sotsiaalse maailmaga. Ja Max Weberi „Verstehende Soziologie“ oli esimene, kus ei otsita ainult põhjusi ja kavatsusi, mida me välja ütleme, vaid ka motiive ja sisemisi jõude, mis meis toimivad. Või Charles Taylori „Sources of the Self“, mis väga hoolikalt, koguni valulikult otsib kõiki neid allikaid, mille kaudu moodustub meie individuaalsus.
Vaatamata modernsuse pidevale kasvuloogikale ja sellega seotud probleemidele on kiirenevas maailmas ometi võimalusi heaks eluks. Ütlete, et siin on võimalik kogeda resonantsi. Kas te selgitaksite veidi, mis on selle idee taga?
Minu põhiidee oli, et pideva kiirenemise loogika toodab võõrandumist. Kiirus ei ole alati halb. Mina eelistan kiireid Ameerika mägesid. Kui Ameerika mägedel liigutakse liiga aeglaselt, kukutakse lihtsalt alla ja aeglane kiirabi ei too kellelegi kasu. Aeglane internetiühendus on lihtsalt piin. Kiirus muutub probleemiks siis, kui takistab meil kontakti saavutamast. Näiteks vestluses: kui kogu aeg on kiire, siis esita küsimus, mina annan vastuse ja jookseme edasi. Seega on võõrandumine kontaktita kontakt, suhe ilma tõelise suhteta. Ja küsimus on: mis oleks tõeliselt seotud suhe? Teisena mõistsin, et on täiesti vale pidada kiiruse, innovatsiooni ja kiirenemise loogikat millekski väliseks, mida lihtsalt sunnitakse meile peale ja mille ohvrid me oleme. Minu arvates oleme selles mängus ka ise tegijad. Me järgime hea elu käsitust. Ja see hea elu käsitus seisneb idees, et peame pidevalt oma horisonti laiendama.
Huvitav on jälgida, millal me üldse kasutame sõna „hea“. Me kasutame seda siis, kui kellegi võimaluste horisont laieneb. Ma nimetan seda AAA-horisondiks – available, attainable, accessible – see, mis on kättesaadav, saavutatav ja ligipääsetav. Näiteks ütleb keegi: „Sain kiirema internetiühenduse.“ Ja me vastame kohe: „See on hea.“ Sest nüüd saab inimene teatud aja jooksul rohkem maailma enda juurde tuua. Või keegi ütleb: „Mu palk tõusis.“ Ja meie ütleme: „Palju õnne, see on suurepärane.“ Raha ongi oluline, sellepärast et see mõõdab meie võimaluste horisonti. Kui sul on pangakontol palju raha, saad minna Rio de Janeirosse või Tōkyōsse, osta auto, mida oled alati tahtnud, või lubada endale suurepärase korteri Tallinna vanalinnas. Seega kasutame sõna „hea“ siis, kui midagi tuleb meie käeulatusse. See on osa kiirenemise loogikast.
Nii et ma otsisin korraga kahte asja: hea elu määratlust, mis ei põhineks lõputul kasvuloogikal, ning võõrandumise vastandit. Ja siit lähtuvalt jõudsingi resonantsi mõisteni. See on kantud mõistmisest, et tõelist ühendust kandev suhe on resonants. Näiteks vestluses, mis on mitte lihtsalt info vahetamine või automaatsete vastuste andmine, vaid tõeline dialoog, mis muudab omaenda mõtlemist ja võib-olla ka teise inimese oma. Sa tunned, et oled ühenduses. Sama kehtib linnade puhul. Tallinna tulles püüdsin seda tõesti kogeda. Selleks on vaja aega. Mõnikord see juhtub, mõnikord mitte. Sama võib juhtuda paikade, inimeste, muusika või ka filosoofiaga. Teiseks sa reageerid sellele. Sirutud selle poole ja püüad ühendust luua. Ma nimetan seda emotsiooniks selle sõna algses tähenduses, väljapoole liikumiseks. Ja selles protsessis sa muutud. See on kolmas element – transformatsioon. Neljandaks, ja see on modernses ühiskonnas väga oluline: resonants ei ole kontrollitav. Seda ei saa osta. Saksa keeles kasutan sõna Unverfügbarkeit, mis tähendab kontrollimatust. Resonantsi ei saa toota ega kaubastada. Tarbijakultuur elabki lubadusest pakkuda resonantsi. Osta see õun ja sa koged loodust. Osta see kruiis ja sa näed virmalisi. Nii muudetakse resonantsiigatsus ihaks mingi objekti järele. Objekti saab osta, aga resonantsi ennast mitte. Minu väide on, et me kõik teame seda kogemust. See on midagi vana ja tuttavat, aga kuna see on nii tuttav, siis puudub meil selleks keel. Seda on väga raske väljendada. Seega annab resonantsi mõiste keele millelegi, mida me niigi tunneme.
Kui suur saab olla niisuguse resonantsi potentsiaal modernsuse muredega toimetulekuks?
Individuaalse ja kollektiivse ühendusest rääkides pöördun sageli Leonard Coheni laulu „Anthem“ poole. Seal on rida: „There is a crack in everything, that’s how the light gets in.“ Usun, et see on tõsi. Ükskõik mida sa teed, räägid kellegagi, kõnnid tänaval ja kohtad kodutut või oled looduses, alati leidub väikesi avasid resonantsiks. Sa võid anda kodutule mündi või dollari ja luua väikese resonantsimomendi. See ei muuda maailma, aga see loob midagi. Kui oled õpetaja või töötad tudengitega, leidub alati hetki, mil võib tekkida tõeline resonants. Minu lootus on, et me kasutaksime neid väikseid pragusid koolides, haiglates, ettevõtetes, perekondades ja igapäevastes kohtumistes ning kasvataksime neid suuremaks. Tõhususe ja resonantsi vahel on alati pinge, aga me peame suurendama resonantsi ruumi. Loodan, et lõpuks viib see meie eksistentsivormis tõelise revolutsioonini. Sammud võivad olla väikesed, aga muutus peab olema fundamentaalne.
Ütlesite, et Adornost alates olete juurdunud kriitilise teooria traditsioonis. Kui mõelda Adornole, siis Martin Heideggeri suhtes on tuntud tema kriitika, mis puudutab „autentsuse žargooni“. Autentsuse jutt näis talle kahtlane, sest ei olnud selge, kuhu see tegelikult välja viib. Ta pidas seda rohkem ideoloogiaks kui millekski ehtsaks. Kui nüüd rakendada sama kriitikat teie resonantsi mõistele, siis näeme ju resonantsilaadseid nähtusi kõikjal meie ümber, eriti ühismeedias ja populistlikes liikumistes. Kõik nad pöörduvad meie emotsioonide või identiteeditaju, mitte ratsionaalse mõtlemise poole. Kas võib olla, et resonants ei ole alati hea? Sellega saab manipuleerida, saab luua resonantsist tunde, mis tegelikult ei ole ehtne. Kuidas te eristate siin häid ja halbu resonantsivorme?
See on väga keeruline küsimus ja vastus ei ole lihtne. Meie igatsus resonantsi järele on tõepoolest manipuleeritav, ja samuti simuleeritav. Manipulatsioon tähendab minu jaoks strateegilist liikumist. Ma teesklen, et olen sinuga resonantsis: naeratan, näitan empaatiat ja kui mõistan, kuidas sina tunned ja mõtled, siis saan seda ära kasutada ja sinuga manipuleerida. Aga sellisel juhul peaksime tegelikult ütlema, et see ei ole resonants. Sest resonants tähendab, et mõlemad sirutuvad teineteise poole ja muutuvad selle käigus. Kui üks pool kasutab teist ainult strateegiliselt ära, siis on see manipulatsioon või resonantsi simulatsioon, mitte resonants. Teoorias oli Adorno mõnikord üsna lähedal sellele, mida Heidegger taotles, näiteks oma ideedes mimeetilistest olemisvormidest.
Tõite siin sisse kaks väga olulist mõistet: autentsus (Eigentlichkeit) ja identiteet. Doktoritööd kirjutades pidasin autentsust veel oluliseks: inimene peaks jõudma jälile, kes ta tõeliselt on. Resonantsiteoorias olen sellest täiesti loobunud. Resonants loob meid pidevalt uuesti. Resonants tähendab transformatsiooni, mitte identiteeti. Saan sinuga ühenduda ainult selle hinnaga, et ma ise muutun. Loodan, et just siin on resonants filosoofiliselt kasulik mõiste, sest jääb identiteedi ja teisesuse vahele. On identiteediteooriaid, kus kõik tuleb lõpuks ühendada või sulandada. Ja on olemas teisesuse teooriaid, mille järgi erinevus jääb alati ületamatuks. Resonants paikneb nende kahe vahel. Me suudame puudutada ja ühenduda, aga selle hinnaga, et me ei jää samaks.
Ja siit jõuame poliitikani. Resonants ei tähenda sulandumist. Erich Fromm on kirjutanud väga hästi, et modernses maailmas valitseb sügav ärevus, võõrandumine ja isolatsioon. Tunneme end vaenulikus maailmas üksiku ja eraldatuna. Sellele on kaks võimalikku vastust. Üks on sulandumine: loome kogukonna, kus kõik on ühesugused. Just seda tegid fašism ja natsism, et kõik sulanduksid üheks tervikuks. Teine võimalus on resonants. Me ei kao üksteisesse ära, vaid jääme erinevaks, mõistes, et me ei ole eraldi, sest suudame resonantsi kaudu ühenduda. Populistlikud poliitikud räägivad hoopis identiteedist: „Hoiame oma identiteedi puhtana. Ei võõraid, ei geisid, ei kõigele teistsugusele.“ Kõik, mis-kes ei kuulu „meie“ hulka, tuleb kõrvaldada või maha suruda. See on resonantsi vastand. Resonants tähendab avanemist teisele. Hirm teise ees tuleneb usalduse puudumisest nii teise kui iseenda suhtes. Inimesed kardavad, et end avades kaotavad nad iseenda. See tähendab, et nad ei usalda omaenda häält ja enesetõhusust. Resonants ei tähenda alistumist millelegi teisele, see tähendab avanemist ja vastamist omaenda häälega.
Lubage täpsustada seda erinevust sulandumise ja resonantsi vahel. Kas ei või olla, et meile lubatakse mingit transformatsiooni, aga võime selles protsessis ikkagi ise ära kaduda. Kas see oht on olemas? Ja kas me peaksime selle riski võtma?
Jah, ma nõustun sellega. Resonants sisaldab alati teatavat riski. See teeb inimese haavatavaks. Resonants tähendab valmisolekut olla puudutatud millegi teise poolt, mida ise ei kontrolli. Ja resonantsi protsessis ei tea ette, mis juhtub. Sellepärast meeldib mulle Hannah Arendt. Tema räägib nataliteedist ehk sündivusest – hetkest, mil võib sündida midagi täiesti uut, mida ei saa ette ennustada. Resonantsi sisenemine tähendab enda haavatavaks tegemist. Nii individuaalne kui ka kollektiivne trauma võib selle väga kergesti blokeerida. Kui inimene on kogenud, et puudutatud olemine tähendab haiget saamist või vägivalda, siis ta sulgub. Ta ei taha enam olla avatud millelegi, mida ei saa kontrollida. Aga probleem on selles, et resonants ongi elu protsess. Elu tähendab pidevat puudutatud ja muudetud olemist. Haavatavus on meie olemise keskne osa. Siin ongi vastuolu modernse dünaamilise stabiliseerimise loogikaga, mis tahab muuta kogu maailma kontrollitavaks ja ennustatavaks.
Meenutan veel viimaks vana humanistlikku ideaali, nagu see ilmneb näiteks Goethel, kes rääkis enesekujundamisest ja eneseharimisest: inimene peab oma isiksust arendama viimse võimaluseni. Rääkides pidevast transformatsioonist võib tekkida küsimus: miks need transformatsioonid üldse head on, kui puudub lõpp-punkt, puudub lõplik isiksus või täiuslikkus, mida oli tahetud saavutada. Miks üldse olla resonantsis, selle asemel et mitte olla, kui nende muutuste kaudu ei saavutata midagi lõplikku?
See on väga hea küsimus. Kahjuks pean ütlema, et mul ei ole sellele ammendavat vastust, ja selles, mida te ütlete, on tõetera sees. Probleem on selles, et meie arvamuse järgi – me ei peaks sellest loobuma –, eksisteerib mingi arenguvorm. Idee, et kohtumiste ja kogemuste kaudu areneb meis midagi. Et me muutume rikkamaks subjektiks või kogemuslikult sügavamaks inimeseks.
Kasv jällegi.
Jah, just see ongi probleem. Me peame säilitama arengu tunnetuse ilma kasvu loogikata. Selle küsimusega olen väga kaua maadelnud. Ma ei taha täielikult loobuda ei kasvu ega arengu ideest. Mingil kujul me seda siiski vajame. Parim vastus, mida praegu oskan anda, on see, et tahan kasvada resonantsivõimes endas. Et suudaksin iga hetk olla resonantsis eluga. Paistab nii, et on olemas omamoodi eksistentsiaalne resonantsi telg – küsimus sellest, mis on minu eksistentsi põhjas ja samal ajal välise reaalsuse sügavaimas kihis. Mis on minu suhe universumiga? See on alati olnud religiooni keskne küsimus – Friedrich Schleiermacheril, William Jamesil ja teistel. Seega ei tähenda resonantseks isiksuseks saamine seda, et inimesest saab läbipõlenud olend, keda kõik pidevalt mõjutab ja kes lõpuks kokku variseb. Mõnikord küsitakse minult, kas resonantsi võib olla liiga palju. Kas võib juhtuda, et inimene resoneerib kõigega ja põleb läbi. Ma vastan alati, et see ei ole resonants. Resonants ei tähenda lihtsalt seda, et kõik mõjutab mind. Resonants tähendab ka enesetõhusust – võimet vastata omaenda häälega. Ja selleks, et vastata oma häälega, vajan ma ka sulgumise hetki, tagasitõmbumist ja sisemist tugevust. Seda ma nimetangi oma hääleks. Nii et ma ei tahagi lõputult transformeeruda. Minu idee on tõeliselt resonantseks olendiks saamine – selliseks, kes resoneerib inimeste, looduse ja terve maailmaga.
Te olete ka organist ja muusik. Mida tähendab muusika teie jaoks üldisemalt? Kui palju resonantsi leiate muusika mängimisest või kuulamisest?
Muusika on resonantsi jaoks muidugi väga oluline. Resonants on ju akustiline mõiste. See tähendab olla puudutatud muusika poolt. Milline muusika selle kogemuse tekitab, sõltub väga inimesest endast. Mina kasvasin klassikalise muusika keskel ja kogesin väga sügavaid hetki näiteks Bruckneri või Schubertiga. Need võisid olla ühed kõige intensiivsemad kogemused üldse. Aga teismelisena avastasin ka rokkmuusika ja isegi metal’i. Kolmas kogemus oli kirikuorel. Ma ei kasvanud üles kiriklikus keskkonnas, mu vanemad astusid kirikust välja ning ühinesid esmalt mingite budistlike, hiljem hinduistlike kogukondadega. Nii ma kasvasingi üles peaaegu et hinduistina. Just orelihelid tõmbasid mind kirikusse. Tohutut jõudu, kus korraga on koos kõige kõrgemad ja madalamad helid, võib lausa füüsiliselt tunda. See tekitas minus soovi orelit õppida ja mängida. Mängin seniajani oma koduküla kirikus, ka pühapäevasel teenistusel. Harjutan selleks laupäeva õhtuti ja see on üks väheseid olukordi, kus tunnen, et aeg ja ruum kaovad täielikult. Pean ütlema, et kui ma praegu olen usklik, siis mitte niivõrd piibli kaudu. Hoopiski laulud, mida me kirikus laulame, andsid mulle väga sügava, mitteintellektuaalse resonantse ühenduse maailmaga.
