Klassikaline raamatuarvustus on valdavalt ühehäälne. Arvustaja lähtub kas kirjaniku püstitatud eesmärgist, kirjandusloolisest ja teoreetilisest kontekstist või siis võimaliku lugejaskonna ootustest, aga kindlasti ka omaenda lugemiskogemustest. Olgugi et sündiv tekst peegeldab kriitiku dialoogi raamatuga, on see ainult üks võimalik vaade. Kui tahes mahukas ja mitmekihiline arvustus on ikkagi üksainus käsitlus. Järgnev arvustus on kahekõne, aga mitte traditsioonilises sokraatilises mõttes, kus üks vestluskaaslane on maskiga ämmaemand õigete mõtete sünni juures, vaid toimub vahetu muljete ja analüüsi vaheline eksperiment.
Boris Veizenen: Saksa kirjaniku Markus Thielemanni romaani „Põhjakaares kõmab kõu“ lühitutvustuses võetakse süžee kokku lausega, et noor peategelane Jannes põgeneb ühiskonnakonfliktide tõttu oma karjaga nõmmele. Ma ei näe selles siiski otsest põgenemist, sest siin taasavastab noor sakslaste põlvkond oma rahva ajalootrauma.
Remi Paats: Nõmm tegelikult toimib romaanis pelgupaigana küll. Ühtlasi on see ka avastamispaik: nõmmega on seotud peategelase pere kannatuslugu. Romaani vältel rõhutatakse mitmeti ka nõmme kultuurilist ja ajaloolist kaalukust. Tõenäoliselt oma nooruse tõttu ei mõista peategelane, mil määral on see temalegi tähtis – kui teised temalt selle kohta pärivad, tõdeb noormees vaid seda, et nõmmeniidud ja karjakasvatus on alati olnud tema elu osa ning on seda ilmselt ka edaspidi. Lisaks kerkib teoses esile nõmm kui turismiobjekt – esteetilised niidud ei ole pelgalt vaatamisväärsus.
Veizenen: Romaani ideeline telg on üsnagi lihtne oma ja võõra binaarne opositsioon. Romaanis on nõmmel selle näitlikustamisel väga oluline roll. Jannese pere kodukanti kirjeldatakse kui Saksamaa ideaali: maaliline maastik patriarhaalse elukorralduse ja koguni omaenda luuletraditsiooniga. Selle koha ligitõmbav võlu väljendub väga hästi Jannese pere uue naabri Karl Röderi ihaluses elada seal, kus ta tunneb end tõelise sakslasena samasuguste n-ö õigete sakslaste seas: „Tema hindavat pigem traditsioone – nagu ehk juba välja on paistnud – ning siin nõmmel, kõik see ürgne ja loomulik, vanad talud, hauakünkad, talumehed, loomad ja maastik, see liigitavat teda väga. Sakslasena kandvat ta nõmme südames“ (lk 194). Juba karjaseamet ise on ajalooline rudiment, igihaljas muutumatuse sümbol. Lugeja võib koguni üllatuda, avastades, et Jannes on ikkagi tänapäeva teismeline, kes mängib arvutimänge, vaatab „Sõrmuste isandat“ ja kasutab Facebooki.
Jannese sisemine muutumine saab alguse hirmust kasuisa ja hiljem omaenda võõraks saamise pärast: tekib kartus, et sellest võivad areneda psüühilise haiguse tunnused. Selles kontekstis ei ole ka tema vanaema dementsus pelgalt haigus, vaid tõlgendatav kui võõraks saamine, mille pärast saadetakse ta kodunt eemale hoolekandeasutusse. Lugeja aimab, et vanaema vaimne haigus võib olla seotud painajaliku süütundega teisele inimesele tehtud ülekohtu pärast. Nõmm on korraga nii ilusa mineviku illusioon kui ka selle haud, paranematu haav, „mis nii armsalt õitseb ja kiirgab punaselt-violetselt, hematoomi, paranematu haava värvides“ (lk 283). Lõpus kirjeldatakse Jannest kui „leinajat haua juures“ (lk 283).
Paats: Üks aspekt teoses on võõra mõju kogu ümbruskonnale. Näiteks on karjamaa naabruses elavad talunikud ärevuses hundinahas võõra pärast, keda, nagu selgub, tegelikult ei ole olemas. Romaanis tuleb selgesti välja selle grupi koondumine ühe lipu alla ning nende lihtsameelsus, kui hakatakse otsima süüdlasi – muidugi on süüdi poliitikud, kes tolle harmoonilist karjakasvataja ja põlluharija elu pärssiva võõra on nende juurde toonud. N-ö süüdlased omakorda esitlevad end probleemi lahendajana ja näevad võimalust koondada oma selja taha mingeid ühiskonnagruppe. Süüdlase otsimise ja hüsteeria käigus kaovad uudishimu ja mõistmissoov – piisab oletusest, et süüdi on keegi võõras. Romaani kontekstis on see mõistetav, kuivõrd tegevus toimub maal ja hiljuti olid hundid tõepoolest uuesti Saksamaale toodud. Tajutav on ka klassikaline meie vs. nemad vastandus: „meie“ on maarahvas ning „nemad“ on poliitikud ja linnainimesed, kes ei saa talunike muredest aru.
Veizenen: Hunt on romaanis palju enamat kui loom. Teoses esitatakse selge paralleel roheliste poliitika toel soodustatava hundi taasasustamise ja soovimatute pagulaste vahel. Ere näide on Jannese vanaisa Wilhelmi rabav oskamatus eristada hunti ja pagulast, kui ta koguni kaks korda tulistab Rose pihta – noorukina paruni ülesannet täites ja vana mehena kummituse jahil. Wilhelm jääb truuks oma ebainimlikule pimedusele, ta ei ilmuta mitte ühtegi südametunnistuse torget ega kahetsust. Ka teiste tegelaste hundivastane retoorika on loetav kui nördimus muulaste pärast. Naaber Röderi käitumine ja sõnavara erineb märkimisväärselt, kui ta ekslikult oli arvanud, et Jannes on keegi võõras, ja kui ta siis avastab, et tegemist on naabripoisiga (lk 192-193). Viisakas ja abivalmis suhtlus piirneb ainult oma kitsa ringiga, teistele jääb sõim ja viha. Ka Jannes ei ole esialgu niisugusest mõtteviisist vaba – hirmu tõttu on sellesse lihtne nakatuda. Kui ühel lambal sünnib surnud tall, süüdistab Jannes selles hiljuti nähtud kummalist naist: „See on seotud tolle naisega, Rosega. Too needis ta ära. Ja tema tõi kuradi lauta“ (lk 137). Pealiskaudsest võõra kui süüdlase sildistamisest pole vaba keegi.
Paats: Tasub mainida ka välispidist austust Jannese kui kultuuritraditsiooni hoidja vastu. Seesugust kiindumust avaldavad teoses eeskätt lihtsad linnainimesed, kes on endisaegset karjapidamisviisi ainult põgusalt näinud, kuid ise sellest midagi ei tea. Ka jõukal järjel olijad arvavad, et karjaseelu on tõeline õnn. Näiteks avaldab üks nimetu ülikonnas mees kahetsust: „Kui ma saaksin veel kord valida, siis teeksin ka midagi sellist. Kuradile raha, kuradile naised, autod, need kellad, kingad, kogu jama! [—] See siin, mis sul on. Loomad ja maa. Selleks oleme meie, mehed, loodud“ (lk 187).
Veizenen: Teoses on see ülikonnas mees purjus, parimal juhul mõtleb ta niimoodi ainult korraks ega loobu kunagi oma linnaelu võimalustest. Muide, ka tema on nõmmel võõras: talle on karjakasvatus eksootika, mis paistab tore ainult eemalt. Teame Euroopa kultuuriloost, et looduse ja metsade ülistamine algas siis, kui need hakkasid kaduma, nii nagu ka hunt.
Võõra käsitlusega minnakse romaanis tagasi ka möödanikku. Sel alal, Lüneburgis, paiknesid kunagi vangilaagrid. Jannes leiab selle kohta ühe kirjalehe, kuid kuna niisugune traagiline ja häbiväärne ajalooseik rikub ilusa idülli, eelistab tema vanaisa Wilhelm pidada seda jamaks (lk 196). Kõige vaenulikum repliik lausutakse romaanis möödaminnes, peaaegu märkamatult, kui ühe koosviibimise lõpetuseks teatab Röder: „Siis saab ikka selgeks, miks peab sihukestest vanadest kommetest kinni hoidma. Juuda põletamine. Meie issanda Jeesuse Kristuse reeturid peavad ju põlema, eks?“ (lk 209). Natside represseerimispoliitika taustal on selline sõnavõtt erakordselt kuri ja sünge.
Paats: Autor on üpris edukalt avanud oma ja võõra eristamise mehhanismi. Tuleb siiski tõdeda, et ainult sellele üles ehitatud lugu ei intrigeeri piisavalt – kui tuumsündmusi oleks rohkem, lisaksid need romaanile tähenduskihte ja pakuksid ka mõne muu jahmatava momendi. Kiita tuleb aga päevapoliitiliste teemade teksti põimimise eest, näiteks loeb Jannes oma telefonis skrollides NATO kontingendi suurendamisest Balti riikides. Samuti on hästi kujutatud eri generatsioonide kinnistunud hoiakuid ja nendevahelist kontrasti. Romaani esimese poole sündmused, näiteks filmigrupi külaskäik, loovad pigem atmosfääri kui sisu.
Veizenen: Olen nõus, et romaan võib paista mõneti sündmusvaene. Tohutult palju tähelepanu on pööratud olme kirjeldamisele, mis loob muidugi põhjaliku tausta. Dokumentaalfilmi meeskonna viibimine karjaste juures näitlikustab hästi nõmme tähenduse probleemsust: nostalgiline koht, millel on keeruline ajalugu. Seejuures kuuleme operaatorilt ka kriitilisi kommentaare nõmmepoeedi Hermann Lönsi „teutooniliste“ vaadete kohta ning näeme filmitegijate võõristavat skepsist Wilhelmi vaadete ja hoiakute suhtes. Skeptilisusest hoolimata aitab filmimeeskond levitada nõmme kultuuriloolist müüti.
Sellega on seotud mu suurem etteheide romaanile: miks peatub jutustaja hetkel, kui Jannes avastab kogu tõe oma pere kohta? Mis juhtub edasi? Kuidas see teadmine vormib peategelase iseloomu ja elu? Raamatu lõpus võrreldakse Jannest leinajaga, kes on otsustanud oma vanaisaga mitte enam rääkida. Niisiis jääb peategelase saatuseks kahetsusväärselt passiivne roll enesesse sulgunult ja üksildasena kanda perekonna minevikutraumat ning vaikida. Autoril otsekui ei jätku julgust edasi minna.
Pettumuse valmistas ka romaani müstiline pool. Jannese sõprade pooleldi iroonilised jutud nõmmevaimust on õudse atmosfääri tekitamisel liigsed. Rose ilmumine esindab levinud kummituslugu, kus surnute hinged annavad teada nendega eluajal toimunud ülekohtust või oma matmispaigast. Kummituslikud nägemused vaesest Rosest, Jannese võime näha minevikku otsekui oma noore vanaema silmadega … Saan aru, miks Thielemann niisuguseid võtteid kasutab, kuid romaan mõjuks palju tugevama ja valusamana, kui autor oleks jäänud truuks realismile. Kas tõesti ei olnud muud võimalust panna Jannest oma peresaladust avastama?
Paats: Täiesti nõus. Romaani kõige põnevam ja pöördelisem osa ongi just lõpp ning autori otsus jätta lugeja oletusi tegema valmistab tegelikult pettumuse. Mis puutub operaatori kommentaaridesse nõmmepoeedi vaadete kohta ning Jannese ja Wilhelmi reaktsiooni, siis kerkib jällegi hästi esile linna- ja maarahva eristus. Jannesel ja Wilhelmil on paiga karmi ajaloo suhtes kujunenud erilist sorti vaimne turvis, mis vastandub võttegrupi tundlikumatele vaadetele. Seetõttu ongi Wilhelm algul nõmmepoeedi seosest natsidega vaimustuses, ehkki Löns oli toona juba ammu surnud ning tema loomingut, nagu Wilhelm ka ise tõdeb, kasutati lihtsalt ära propaganda eesmärgil.
Veizenen: Võttegrupistseen on selleski mõttes tähelepanuväärne. Kas kultuur, antud juhul rahvusmeelne kirjandus, saab muu hulgas olla süüdi sallimatusel põhineva ideoloogia tekkes? Näiteks arutleb operaator: „Kas ta mitte ei väitnud, et tema olevat läbi ja lõhki teutoon ning et juutidele see üldsegi ei meeldiks ja muud sellist? Ja oma romaanides – kas ei kirjuta ta mitte ürgsaksa nõmmetalunikest, kes võõramaa närukaelad maha löövad?“ (lk 107).
Sul on kindlasti õigus, et linna- ja maainimeste vaheline erinevus on teoses tajutav. Jannese perele on võõras linnaline mõtteviis, millega kaasneb nüüdispoliitika kontekstis ajaloolise pärandi kriitiline ülevaatamine. Wilhelm mainib nördimusega „peeneid linnahärraseid oma raamatutega“ (lk 107) ning ka Friedrich on sarkastiliselt nukker: „Ma võiks praegu kolmanda kanali mängima panna ja sealt tuleb vähemasti üks lugu armsatest hundikutsikatest“ (lk 25-26). Mõlemad otsekui vaatavad teineteisest mööda, räägivad eri keeltes. Kindlaid vastuseid ega lõplikku tõde Thielemann ei paku, lastes otsustada lugejal.
Kuid kes on teose lugeja? Täiskasvanu? Koolinoor? Veidralt sisutühja kaanekujunduse järgi arvasin algul, et romaani tegevus leiab aset kaugel minevikus, kas või keskajal. Pigem jätab kujundus raamatu märkamatuks, kui äratab selle vastu huvi.
Hoolimata mõningasest leebusest põhiteema käsitlemisel ja kõige dramaatilisemate võimaluste vältimisest on Markus Thielemanni „Põhjamaades kõmab kõu“ vajalik raamat ajal, mil üha rohkem tahetakse inimeste asemel näha hunte.
