Charlotte Weitze, Rosaarium. Taani keelest tõlkinud Eva Velsker, toimetanud Brita Kaasik. Kujundanud Maris Kaskmann. Varrak, 2024. 416 lk.

Charlotte Weitze „Rosaarium“ on üks meeletult kihiline ja veider maailm. Siin kohtuvad intsest, kväärbotaanika, mütoloogia, legendid ja maagiline realism ühes suguvõsaloos, mida asustavad tegelased on kas taim-inimesed või inimtaimed või taimsed inimesed või taiminimesed. Esimesel lugemisel mõjus romaan mulle ebameeldivalt, kohati isegi eemaletõukavalt. Ma ei osanud midagi peale hakata selle loodud veidra kirjandusliku ökosfääriga. Teisel korral aga mõistsin, et teos räägib tegelikult mittekuulumisest, üksindusest, heidikuks olemisest (millega on võimalik üsna hästi suhestuda!). Inim­olenditest, kelle elu ei järgi ühiskonna poolt ette seatud piire ning kes seeläbi on tõugatud mingit laadi liminaalsesse mitte-inimeseks-olemise (muru)pehmesse põrgusse ja peavad endale liitlased-kamraadid leidma mujalt kui pelgalt inimeste maailmast.

Kas oleme kunagi olnud (normaalsed) inimesed?

Mõneti kvääritakse „Rosaariumis“ loo jutustamise viisi ennast. See tõik teeb jutustuse esiti raskesti jälgitavaks ega soosi normatiivset analüüsi. Lugejale maalitakse erisuguste žanrivõtetega üks perekonnalugu: see algab venna ja õe intsestist, mille tagajärjel sünnib kummaline Esther, rohkem taim kui inimene (ehk võib siin pidada analoogiks poolemõistusliku inimese võrdlemist köögiviljaga?). Poolhull Esther kohtab botaanikateadlasest transnaist Johannet, kes, kasutades Esthrit ära, eostab talle kaksikud tütred. Ühe tütre tütrele sünnib tütar Fine, kes omakorda on rohkem roos kui inimene. Jah, juba kokkuvõte kõlab veidralt, eks ole?

Aga asi läheb veelgi veidramaks. Romaan on jaotatud küll kolme ossa („Vend ja õde“, „J.“ ja „Pangaea“), kuid kuna jutustust antakse edasi maagilise realismi võtmes – kohati on sündmustik lausa unenäoline –, on see korraga nii lineaarne kui ka mittelineaarne. Raamatut läbib motiiv inimkõnele reageeriva roosi otsimisest põlvest põlve. Ei ole vist raske aru saada, miks tekitas teos esimesel lugemisel rohkem nõutust kui lugemismõnu …

Lugesin „Rosaariumi“ kohta Goodreadsist ka miniarvustusi ning kohtasin samasugust mõttelendu: ei saagi aru, kas raamat meeldis või ei, aga huvitav oli kindlasti! Ka teist korda lugedes jään ühes endale siiski kindlaks: ma ei tea endiselt, kas see teos meeldib mulle või ei, aga saan vist aru vähemalt sellest, et see ongi mõneti jutustuse toimimise loogika ja eesmärk. Weitze romaan nimelt väljub binaarsest meeldib-ei-meeldi-mudelist, suunates lugeja palju kväärimatele tõlgenduslikele radadele. Raamat asetub posthumanistlikku-ökoloogilisse mõttevoolu, kuhu duaalsus, dihhotoomia ja kas või keha-vaimu mudeldused enam ei passi. Nagu ka mitte piirid ja arusaamad sellest, mis teeb üldse inimesest inimese.

Oleme üldse kunagi olnud „inimesed“ või mis eristab inimlooma teistest liikidest, küsib Weitze oma risoomjate ridade vahelt. Kohati vastab ta teoses oma küsimusele otseselt: me oleme alati olnud osa loodusest, aga seejuures on väga veider pidada end teiste üle kõrguvaks krooniks, kui nii palju sellest, mis teeb meist va inimesed, pole üldse teab mis „inimsus“. Inimene teadupärast koosneb ju bakteritest, seentest, viirustest, mateeriast, mineraalidest, veest, soolast, verest jms. Weitze romaani telg (eelnevalt mainitute asemel) on siiski esmalt taimsuse sidumine inimsusega, nende omavahelise põrkumise-ristamise katse ja proovilepanek. Ning raamatut lugedes sain pikkamisi ka aru, miks on autor just taimed valinud oma romaani siduvaks liimiks.

Radikaalselt avatud uus inimene

Teos on niivõrd mitmekihiline, et muu hulgas saab seda edukalt tõlgendada ökofeminismi teooriale tuginedes. Samuti meenusid performance-kunstnikud-ökoseksuaalid Annie Sprinkle ja Beth Stephens, kes on oma viimaste aastate töödes mänguliselt käsitlenud keskkonna ja intiimsuse teemat, abielludes näiteks nii metsade, järvede, mägede kui ka muude elus-stiihiatega. Mõni võib ju seesuguse kunsti üle naerda, aga minu arust rõhutavad nad sedasi lähedast vastastikust sidet inimeste ja enam-kui-inimeste, inimeste ja looduse vahel.

Muide see, mis Weitze raamatu tegevustikku tihti edasi kannab, on seksuaalsus, iha! Raamatus seksitakse meeletult, eostatakse, sünnitatakse … Kuid see iha vihjab ehk ka üldisele janule niisuguse maailma järele, kus on, mida ihaldada. Mille poole poolearuliselt, kõikehaaravalt ja ebaratsionaalselt januneda! Kehad (nii inim- kui ka mitte) kohtuvad romaanis sellise hooga, et arusaam sellest, kus kelle keha üldse algab ja kus lõpeb, muutub ambivalentseks ja isegi mõttetuks. Jäsemed, avaused, muld, oksad, armastajate vedelikud, rohelus, pungumine, inimesed, taimed, elus ja eluta loodus … Seks on siin justkui metafoor üleüldisele janunemisele niisuguse elu järele, kus ei eksisteeri jäiku identiteete, lihtsustatud kategooriaid ja arusaamu maailmast. Seks on siin sama messy nagu maailm, mida kogu oma keerukuses ihaldada!

Jah, see teos on uuh kui kehaline … ega sobitu üldse praegusesse kuiva marukonservatiivsesse ja juba lausa fašistlikku maailma! Ei sobitu maailma, kus kehad on kenasti piiritletud, kate­goriseeritud, kus peab olema just teatud moodi, nagu ühiskonna hea maitse ikka ette näeb.

Elaine P. Miller kirjeldab raamatus „Vegetatiivne hing. Loodusfilosoofiast subjektsuseni feminiinses“¹ taime radikaalse avatuse kaudu. Taime iseloomustab nimelt „alatine teisesus“, sest sel puudub range identiteet. Taim on hajutatud, eksisteerib mitmes kohas korraga. On raske, kui mitte lausa võimatu – erinevalt näiteks loomast – tuvastada taime kui isendit, sest väga keeruline on aru saada, kus ta täpselt algab ja kust-kuhu lõpeb.² Taime individuatsioon on autori sõnul väga vähe „ette määratud“, selle „keha“ ei ole kunagi täpselt ette teada, ning kuna taimel on rohkem kui üks avaus, on see eos avatud ettearvamatusele oma lõpliku kuju osas. „Võimatu on ennustada, missugune taim lõpuks välja näeb ja milliseks ta kasvab: kui suur, pikk, lopsakas ta tuleb, kas ja kui palju vilju ta kannab.“³

Sõna, mida Weitze raamatus aga kordagi ei kohta, on „identiteet“. Ometigi on just identiteet „Rosaariumi“ risoomi kattev pealis- (või alus-?)võrk. Kas inimene on muutumatu konstant, oma bioloogiasse takerdunud olend, või hoopis keski-miski, mis võib ajas muunduda, transformeeruda, punguda, laiali hargneda kellekski-millekski teiseks? Weitze ütleb oma romaaniga: jah. Inimene on avatud! Ja seda lausa radikaalselt. Ja me saame kas või kujutlusvõime abil näidata, et piirid, mille oleme endale inimestena ja inimene olemise või inimkonna määratlemiseks trumpilike seintena ette seadnud, on tegelikult plastilised, voolavad ja muditavad. On teisendatavad ja teisendustele altid!

Johannese transformeerumine Johanneks raamatu teises osas annab niisuguseks tõlgenduseks võtme kenasti kätte. Transkogemus teisendab „Rosaariumis“ poeetiliselt ja allegooriliselt ühiskonniti stabiilseks peetavate jaotuste (taim/inimene, loomulik/ebaloomulik) paikapidavust ja kehtivust. Sellest ka teose vältel inimeste ja taimede omavaheline metafooriline ristamine: identiteet ei ole siin midagi püsivat ega stabiilset. Ühtlasi peegeldab „Rosaariumi“ kõikide tegelaste (mitte ainult Johannese/Johanne) heidiklikkus, mitte­sobitumine ja üksildustunne trans­inimeste endiselt prevaleerivat kogemust ühiskonnas. (Taim)muundumist võib niisiis pidada teose allegooriliseks raamiks.

Poeetilis-poliitiline teos

Taimne subjekt on alati suhestumises-ühenduses, mitte kunagi aga kindlalt piiritletud muundumatu miski, mis lihtsalt on. Pealegi, bioloogiagi pole muundumatu, kas mitte Darwin juba ei rääkinud sellest? Avatud-avali subjekt(sus), mida autor „Rosaariumiga“ esile kutsub, on laienenud hõlmama kõike, mis teda ümbritseb. Taimne subjektsus on poorne. See lekib endast keskkonda välja ja imab endasse keskkonnast käsnana tagasi sisse seda, mis on ta kõrval, all, üleval, mullas ja õhus.

Seega, Weitze „Rosaarium“ on poliitiline romaan. Ühelt poolt on see kooskõlas teose ökoloogilise taotluse ja suunitlusega, mudides inimest oma kõrguvalt positsioonilt teiste olendite ja enam-kui-inimestega võrdsematele radadele. Teisalt suunab see lugeja mõtlema, kas niisugust fenomeni nagu „inimene“ on üldse olemas. (Jah, see on provokatsioon!) Võib-olla on inimene juba eos olematu – on hoopis inimene-kes-on-alatises-suhestumises-suguluses-teistega?

Ameerika kirjanik Elvia Wilk, keda samuti paeluvad taimede ja inimeste metamorfoosi lood, käsitleb raamatus „Surm maastiku läbi“ muu hulgas inimese saamist taimeks. Wilk nendib, et see ei tähenda tagasipöördumist mingisse välja mõeldud industrialiseerimiseelsesse tagasi-looduse-rüppe fantaasiamaale, à la „loodus ravib välja mille tahes, mis neid tegelasi vaevab, ja nad muutuvad siis „taas“ loomulikuks“. Ei, see tähendab hoopis seda, et inimeste nägemine taimedena ja taimede nägemine inimestena on tegelikult täitsa … normaalne.⁴ Võib-olla hoopis nende eristamine on – veider?

Aga võib-olla tõesti …

Charlotte Weitze on üks festivali „Prima vista“ külalisi. Weitzega saab kohtuda esmaspäeval, 11. mail kell 16 Tartu linna­raamatukogus ja neljapäeval, 14. mail kell 20 Aparaaditehases.