Tehis ja päris, looduslik ja kunstlik ei ole vastandid. Vastandumine eeldab puhast substantsi, aga kui need on juba ammu teineteist nakatanud, siis – mis millele vastandub, kus on piir?

Loovus ja vastutus

Kõlab ehk õõvastavalt, aga inimene on hübriidolend: meie mõtted on bioloogilised, aga kujutlused tehnoloogilised. Keel ise, üldse kogu kultuur, on tehislik süsteem, kuid selles väljendub päris kogemus – seega ei tähenda tehis ainult ja alati elutut. Aed on tehislik ruum, kuid seal kasvavad päris taimed. Stanisław Lem on kirjutanud masinatest, kes loovad luulet, ja tsivilisatsioonidest, mis on meist mõõtmatult arenenumad, kuid tema tekstide tuumaks jääb inimlik piiratus: eksimus, iroonia, moraalne ebamugavus. Masin võib simuleerida kõike peale vastutuse. Vastutus eeldab haavatavust, mida masinal ei ole.

Inimese vaimus loodud olendid on vanemad kui masinad. Pronksist Talos, savist golem, alkeemikute homunkulus … Need lood ei kõnele tehnoloogiast, vaid loomisest. Loomise riskist. Kas või Mary Shelley „Frankenstein“¹ ei hoiata lugejat mitte masinate, vaid vastutustundetuse eest. Koletist ei looda kuskil tehases või laboris, tal on autor. Koletis ei ole isegi mitte koletis. Dr Frankenstein ei loonud ju monstrumit: ta lõi suhte, mille eest ta ei tahtnud vastutada. Koletu on hoopis see, et looja pöörab pilgu ära. See motiiv ei ole kuhugi kadunud, see on ainult vormi vahetanud.

Rohkemgi kui tehnoloogias on asi kujutlusvõimes, viisis, kuidas „päris“ ja „tehis“ inimese mõtetes üheks sulanduvad. Taipamine, et maailm ei ole ainult see, mis ta on, vaid ka see, mis ta võiks olla, ongi ulme sünnihetk. „Võiks“ on sügavalt ebaloomulik – ükski teine liik ei ela nii järjekindlalt potentsiaalis kui inimesed. Me ehitame tulevikke samamoodi nagu koprad tamme: instinktiivselt, aga tagajärgedega, mis ulatuvad meist kaugemale.

Ulmekirjanduse sügavam loomus on niisiis tehislik. Selles ehitatakse maailmu, mida ei ole olemas, antakse masinatele hääl, luuakse liike ja kujutatakse tulevikku, mis pole veel sündinud. Ometi on ulme alati olnud ka üks ausamaid viise „päriseni“ jõudmiseks: mitte otse, vaid ringiga, mitte peegli, vaid varju abil. Ulmekirjandus oma parimal kujul ei ole eskapism, vaid inimese kõige ausam tööriist iseenda uurimiseks olukorras, kus peeglist enam ei piisa.

Inimene kahtleb

Ulmekirjandus on süsteemi leke. Selles käsitletakse hetke, kus maailma, olgu see nii hoolikalt disainitud kui tahes, murrab läbi midagi ettenägematut. Näiteks Philip K. Dicki romaanides ei ole küsimus kunagi ainult selles, kas keegi on inimene või android, päris või tehis, vaid selles, miks me üldse vajame kindlustunnet, et keegi on „päris“. Ebakindlus on inimlik seisund. Ainult masinale on kõik selge. Inimene elab kahtluses.

Eriti selgelt toob selle ebakindluse esile film kui visuaalne meedium. Ridley Scotti „Blade Runner“² ei ole mitte niivõrd tehnoloogiakriitika, kuivõrd melanhoolne lugu armastusest, surelikkusest ja mälust. Filmis kujutatud replikandid on küll tehislikud olendid, aga nende igatsus n-ö päris elu järele on äratuntavalt inimlik. Samal ajal on inimesed ise muutunud filmis funktsionaalseks, emotsionaalselt piiratuks. Tehis ei võta meilt inimlikkust – sageli teeb selle hoopis nähtavamaks.

Erinevalt filmist on kirjutamine – ja ka lugemine – aeglane tehnoloogia. See on vastuvoolu liikumine maailmas, mis eelistab kiirust, lihtsust ja silmapilkset tulemust. Tekst ei sünni optimeerimisest, vaid eksimisest. Hea lugu ei paku lahendusi, vaid tekitab seisundi. Kirjandusteos ei tööta nagu masin, vaid nagu ökosüsteem: seal on esmapilgul üleliigseid liike, pimedaid nurki, asju, mis ei paista teenivat ühtegi ilmset eesmärki. Just nende tõttu on kujutatud maailm elus.

Eriti oluline on see ulmekirjanduse puhul. Tulevikku kiputakse ette kujutama liiga sileda, liiga loogilisena. Tegelik tulevik, nagu ka tegelik minevik, on täis katkestusi, anakronisme ja kummalisi kooslusi. Kõige huvitavamad maailmad ei ole mitte need, mis toimivad veatult, vaid need, mis püsivad vaevu koos – seal tekib eetiline pinge. Hea (kirjandus)teos paneb lugeja küsima, mitte ei anna talle vastuseid. Ulme peab olema pisut ebamugav.

Fiktsioon ei ole seega mask, mille taha end varjata, vaid proovikabiin. Seal saab inimene katsetada teisi kehasid, teisi moraale, teisi tagajärgi. Mõnikord selgub just proovikabiinis, mis on see, millest ei ole võimalik loobuda. William Gibson kirjeldab romaanis „Neuromant“³ maailma, kus keha on vahetatav ja teadvus ühendatav, aga ühtlasi on intiimsusest saanud seal midagi haruldast ja kallist. Tehislikkus ei hävita niisiis inimlikku, küll aga paljastab selle hinna. Kas oleme valmis seda maksma?

Tehis ja päris ei ole teineteisele vastanduvad leerid, vaid pidev läbipõimunud protsess. Päris muutub tehiseks hetkel, kui seda nimetame. Tehis muutub päriseks hetkel, kui keegi sellesse usub või selles elab. Kirjandus on selle protsessi labor: ulmekirjanduses tehakse teadlikult katseid ja riskitakse kunstilises mõttes ka läbikukkumisega. Ometi paljastab iga katse inimese kohta midagi, mida ei saa kopeerida, täiendada, nihutada ega asendada.

Robot, android, replikant …

Filmikunstis ja kirjanduses võib täheldada huvitavat arengujoont, kuidas on kujutatud tehislikult loodud olendeid. Kõigepealt tuli robot, sisuliselt tööriist: ta tegi, mida kästi. Sellele järgnenud android hakkas juba meenutama inimest: käitub, räägib, eksitab. Replikant astub aga inimese kõrvale: ta tunneb, mäletab ja kardab surma. Küsimus ei ole siiski selles, kas replikant on päris, vaid kas inimene on valmis tunnistama, et tema enda elu kõrval võib sama väärtuslik olla elu, mis pole küll sündinud, aga mida on elatud.

Edasi on juhtunud midagi veel häirivamat. Inimene ei loo enam olendeid enda kõrvale, vaid jätkab iseennast: kloonid, teadvuse koopiad, üleslaaditud minad … Siin kaob viimnegi kindlus. Kui mu mälu elab edasi, aga keha mitte, kas ma siis surin või ei surnud? Kui minust on mitu versiooni, siis kes neist vastutab? Kui teadvust saab häkkida, vahetada või kustutada, siis kas ma olen veel mina? Kas ma olen siis ise või kuulun kellelegi?

Need lood ei ole mitte niivõrd futuristlikud, kuivõrd sügavalt eetilised. Nendes lugudes ei küsita, mida tehno­loogia suudab, vaid mida inimene endale lubab. Ja peaaegu alati jõutakse sama järelduseni: identiteet ei ole ese. Seda ei saa omada, salvestada ega täiel määral kontrollida. Identiteet on protsess, mis vajab järjepidevust, piire ja vastutust.

Küborgilood teevad selle eriti selgeks. Küborg ei ole masin, kes tahab olla inimene. Küborg on inimene, kes on sunnitud tunnistama, et tema keha ei ole püha ega puutumatu. Paul Verhoeveni filmi „RoboCop“⁴ peategelane ei kaota oma inimlikkust mitte seetõttu, et osa temast on masin, vaid kuna talt võetakse õigus ise enda üle otsustada. Tehnoloogia ei ole probleem, kontrollile allutatus on.

Virtuaalsed maailmad ja üleslaaditud teadvus tõotavad inimesele surematust, aga kirjandus on ka selle teema puhul ettevaatlik. Igavene elu ei tee inimest vabamaks, vaid sageli tähendusetumaks. Kui kõike saab tagasi võtta, ei loe enam päriselt miski. Surelikkus ei ole viga süsteemis, vaid moraalne raamistik. Ega asjata püüdle just surelikkuse poole Asimovi ja Silverbergi „Postroonilise inimese“⁵ peategelane – surelikkus on ülim inimlikkuse tunnus.

Kus siis lõpeb inimene ja algab tehis? Võib-olla ei ole nende vahel piiri kunagi olnudki. On olnud ainult katsed seda nihutada. Iga kord, kui seda taas üritame, ei peaks aga lähteküsimus olema, kas piiri nihutamine on võimalik või miks me seda teeme. Küsida tuleb: kelleks me ise selle käigus muutume?

Ulme ei hoiata meid tuleviku eest. Ta hoiatab meid oleviku eest. Ta hoiatab meid iseenda eest. Ta hoiatab meid hoolimatuse ja vastutustunde puudumise eest. Ja võib-olla on see kõige „pärisem“ ülesanne, mida üks tehislikult loodud lugu üldse täita saab.