Kjell Westö viimatine eesti keelde jõudnud romaan „Videvik 41“ algab stseeniga rongist, milles on Helsingi teatritrupp alustanud sõitu Stockholmi poole, et anda mitmel pool Rootsis külalisetendusi. Kuu on jaanuar, aasta on 1940, Nõukogude Liit on 30. novembril 1939 Soomet rünnanud, sõda on kestnud viiskümmend ööpäeva. Näitlejanna Molly, üks romaani peategelastest, vaatab rongiaknalt oma näo peegeldust, mis on kahvatu ja murelik, aga püüab siis teha südame kõvaks, et pilku mitte kõrvale pöörata, ja vahetab ilmet, et olla „lustakalt irooniline“ ning seejärel juba mõistatusliku ja haavatava silmavaatega, mis on vaatajaid seni lummanud. Ent ükski pingutus ei aita: tema nägu on ikka paljas ja kartlik, sest sõjaolukorras taandub kogu kerglus: nii tema kui ka terve trupi kaaslaseks on pigem hirm, väsimus ja teadmatus selle ees, mida iga järgmine hetk neile kaasa võib tuua.
„Kas sinu arvates võivad venelased meid teel pommitada?“ küsib Molly, lükanud lahti kõrvalkupee ukse ja üllatanud sellega Venhot, sama trupi andekat ja kütkestavat liiget. „Eks neil ole tähtsamatki teha,“ vastab Venho. „Kui nad just ei arva, et meie rong veab vägesid“ (lk 11). Ometi elab trupp üle õhuhäire, olles sunnitud rongist evakueeruma, valges kaitseriietuses kolmekümnekraadise pakasega maas lamama ja hirmunult jälgima neist üle lendavaid Vene pommituslennukeid, „Molotovi vareseid“ – on lendurite otsustada, kas jätta nad ellu või mitte.
Nii juhatab kirjanik sisse romaani, milles avab Molly tegelaskuju kaudu „tagalarottide“ tegemisi sõjahirmu ja -masenduse meelevallas, kuigi igapäevaelu läheb õhuhäiretest hoolimata edasi, teatridki töötavad, nagu ka filmistuudiod, kes Molly salapärasele pilgule kuulsust on toonud.
Sõjaga on palju otsesemalt seotud romaani teine peategelane, ajakirjanik Henry, kelle tema koduväljaanne saadab rindele sõda kajastama. Henry peab seda tegema nii, „nagu peakorter soovib“, leidma sõnad, mis tooksid esile vastase kaotused ja ülistaksid soomlaste võite, ning jätma varjule omaenda vaate sõjale.
Kui Henryt vaevab sõjareportaažide sunnitud ühekülgsus, siis Molly sisepinged on seotud talle antud rollidega, mis ei paku võimalust avada näitlejana oma täit potentsiaali: ta ei taha mängida sadamaprostituute, vaid tõsiselt võetavaid kangelannasid. Ta sõltub režissööride või lavastajate armust, nii nagu Henry sõltub peatoimetaja soovidest. Karjääri mõttes pole õnne kummalgi, ei Henryl ega Mollyl, kuid isiksusena on nad mõlemad maksimalistid, kes tegutsevad juhituna südametunnistusest. Kahju on ometi sellest, et Molly otsustab loobuda näitlejatööst, mida ta väga armastab: kui lavastajad teevad talle järjest alandavaid pakkumisi, leiab ta, et on näitlejatööks andetu ja eelistab tööd tõlkebüroos. Naise otsus tekitab küsimuse: kas tema maksimalism oli antud olukorras viljakas? Ehk oleks ta edaspidi saanud mõne parema rolli ja madalseis tulnuks lihtsalt ära kannatada, sest üks asi on loobuda oma ambitsioonidest, teine asi aga kutsumusest – see võib olla vägagi muserdav, tuua kaasa enesehinnangu meeletu languse ja teinekord ka sügava depressiooni. Depressiivseid faase on Molly ja Henry elus hulganisti, ka nende armusuhe teeb läbi suuri kõikumisi. Nad lähevad mõneks ajaks isegi lahku, aga tunded, mis neid seovad, toovad nad uuesti kokku. Kuigi romaanil puudub õnnelik lõpp, mõjub peategelaste leppimine ometi katartiliselt.
Henry ja Molly armuloo kaudu heidab kirjanik pilgu Soome sõja-aastate atmosfäärile, keskendudes Helsingile, nagu eelmisteski romaanides. Võib-olla on mõned kompositsioonilised rõhud küll teised, sest kirjanik pole Henryt kusagil paigutanud otseselt lahinguväljale, lahingukära keskele. Sõda ja seal nähtut kirjeldatakse küll, aga ikkagi on-juba-olnud-vormis – mitte olevikulisena, vaid tagasivaateliselt. Niisugune vormivõte domineerib peaaegu kogu romaani sündmustikus, muutes selle kohati pikaks meenutuste reaks. Aga „Videvik 41“ polegi romaan sõjast, vaid sõjaajast, nagu ütleb romaani alapealkiri. Jääb isegi mulje, et kirjanik ei söandagi sõjaolukordi siin ja praegu kujutamiseks võtta, sest nende õudus on talle käsitamatu. Meelsamini kirjeldab ta Henry ja Molly suhetes ette tulevaid konflikte, sest neidki saab näidata väikestviisi lahingutena.
Molly karakter avaneb samuti paljuski sisemonoloogide ja tagasivaadete kaudu, aga nende puhul tõrget ei teki, sest Westö on haruldaselt empaatiline kirjanik. Ta oskab elavalt kujutada nii mees- kui ka naistegelaste mõttemaailma, näidates neid ikka rohkem idealistide kui pragmaatikutena, rohkem sinilinnu püüdjate kui kohanejatena, aga see ongi sümpaatne.
Kui veel kord mõelda romaani algusmotiivile, Molly peegelpildile rongiaknal, siis on see omamoodi sümboolne, sest tundub, et inimese ja tema peegelpildi, inimese ja tema teisiku, õieti inimese lõhestumise küsimus on romaani üks kesksemaid: kirjanikule on oluline näidata, et seesama inimene, kes on võimeline armastuseks, kõrgtasemel loominguks ja targaks mõttetööks, võib lahinguväljadel omasuguseid lugematul hulgal tappa ja leida selleks igati argumenteeritud põhjendusi.
Sõja mõttetuse teemaga puutub Henry eriti valusalt kokku siis, kui kohtub psühhiaatriahaiglas sõjast räsitud vana sõbra Eilert Mattsoniga, kelle tundlik närvikava ei pidanud tapatalgute keerisele vastu. Mattson ei räägi palju, aga kui räägib, siis millestki väga olulisest: „„Kas tahad teada, mida ma küsisin iseendalt, kui laskmine oli lõppenud ja me saime aru, et nad on tõmmanud tagasi, ja me julgesime end püsti ajada ja vaadata üle välja ja lugeda laibad kokku? Kas tahad?“
„Muidugi tahan,“ oli Henry vastanud.
„Kas see ongi siis inimeseks olemine,“ oli Mattson öelnud, ise üle kere värisedes. „Kas kõige selle pärast me olemegi olemas““ (lk 140).
See vestlus on üks valusamaid kohti romaanis. Teos seab peegli ka lugeja ette, pannes ta endalt küsima: kas inimesel on teisik, mingi sõjalembene ebard? Ebard, kel on teistsugused omadused kui tõelisel inimesel? Või on mõlemad tõelised, nii inimene kui ka tema teisik? Mis ka ei oleks, toimetulek teisikuga näikse olevat inimese põhiprobleem, sest mõnikord võtab teisik võimust ning korraldab kaose. Keegi justkui ei taha sõda, ometi neid peetakse ja lõppu ei paista. Henry küll nii ei arutle, aga ihkab temagi näidata sõja tegelikku palet. Sisimas on ta patsifist, kes vihkab sõda.
Westö romaan annab aimu, kuidas soomlased kannatasid Talvesõja tulemuste all, kuidas nad elasid üle 1940. aasta märtsis Nõukogude Liiduga sõlmitud rahukokkulepet, mis võttis Soomelt ära hulga maad. See polnud mingi rõõmusündmus, sest venelastega sõlmitud rahu oli neile pigem kaotus, mitte võit, nagu seda kas või meie, eestlaste vaatepunktist näha võiks. Soome riiki siiski ju ei pühitud maamunalt, nagu juhtus Teise maailmasõja tulemusel Eesti Vabariigiga.
Kuigi Molly tuleb teatrist ära, avaneb talle uus perspektiiv – ta jääb last ootama. Jätkusõtta võitlema läinud Henry teeb aga lahinguoludes – missugune rumalus! – idealistlikke plaane tulevikuks. See ei tähenda head, nagu oli arvata, ja tragöödia ei jää tulemata. Seega, Molly taandub teatrilavalt, Henry elulavalt: üks teeb suure elumuutuse, teisest saab mälestus, kuid ta elab edasi oma lapses. Mingit õilsust, lootust ja lunastuslikkust kumab niisugusest lõpust, mis tõstab mõlemad tegelased kõrgemale sõjaga raamistatud elust. Nende armastus peab katsumustele vastu ja see on kõige tähtsam.
Westö oskus karakterit voolida, oma tegelaste sisemiste lõhestumiste tundlik kujutamine, teeb temast romantilise kirjaniku, kõlagu see kuidas tahes, ja see on väga imponeeriv. Rõhutatult sümboolne tundub juba seegi, missuguseid ameteid Westö tegelased peavad: tõde jälitava ajakirjaniku töö eeldab mõnikord näitlejaannet ja näitleja uurib endale ette pandud maskide varjus ei midagi muud kui tõde. Nii on tõepürgimus üks, aga selle väljendusi palju. Ent kui teha väike spekulatiivne tehe ning lahutada tõde ajalooliseks tõeks ja psühholoogiliseks tõeks, siis huvitab Westöt pigem teine. Ta on hea kirjanik, sest oskab vaadata inimese sisse. Kõik muu, mis inimese juurde käib, tuleb tagantjärele.
Kuigi Westö on mitmes eesti keelde jõudnud teoses („Kus kõndisime kunagi“, „Terendus 38“ jt) vaadanud Soome ajalukku, on ikkagi tegelased need, keda ta mõistab vormida nii, et nad muutuvad elavaks. Seetõttu võib talle andestada ka tema tekstides korduma hakanud võtte, tegevustiku esitamise mõne tegelase meenutustena. Ka romaanis „Videvik 41“ kaob Henrysse puutuv otsene tegevus ühel hetkel meenutuste sisse ära, muutub justkui suureks memuaariks, mis ei haara lugejat enam täiel määral kaasa.
Siiski olen alati hinnanud Westö teksti kergust ja voolavust, sest erinevalt paljudest nüüdisaja Põhjamaade kirjanikest kirjutab ta õhuliselt ja hoogsalt, nii et lugeja ei pea vankuma raskete tunnete koorma, pingsate pauside ja tihtilugu kohutavate, vägivallast triiki perekonnalugude all. Aga kirjanikud ongi erinevad. Mõni kirjutab nii, et valulaastud lendavad ja peab vaeva nägema, et ainiti pöörleva valukeerisega toime tulla – nii mõjus mulle näiteks Sirpa Kähköse 2023. aasta Finlandia kirjanduspreemia saanud „36 urni“. Seal on samuti põhjalikult tegeldud Soome ajalooga, aga hoopis teises vormis.
Westö on lugude jutustaja, aga käsitleb valusaid teemasid eeskätt tegelaste kaudu, luues võimaluse samastuda pigem tegelaste kui valuga. See tähendab, et oma tegelaste traumasid ei käsitle ta agressiivselt, vaid delikaatselt, mistõttu mõnigi kord tekib kujutelm, et Westö teoseid katab salakesi sentimentaalsuse vana armas loor – küll õhkõrn, aga olemas, olgugi sündmustik teinekord raske ja painavgi, nii nagu käsitletavas romaanis. Westö justkui ei väsi toonitamast inimhinge ilu, tema parimaid püüdlusi ka siis, kui tegelased on kurnatud ja oludele alla vandumas.
Kjell Westö on üks festivali „Prima vista“ külalisi. Westöga saab kohtuda neljapäeval, 8. mail kell 17.30 Tartu linnaraamatukogus.
