Andmeid inimese religioossete veendumuste ja kuuluvuse kohta Eesti riik kohustuslikus korras ei kogu. Ka viimasel rahvaloendusel liigitus usk enese­hinnanguliste näitajate hulka, mille kohta koguti andmeid valikuuringuga ja küsimustele vastamine oli vabatahtlik. Ametlik tulemus aastast 2021: „Võrreldes teiste Eestis elavate suuremate rahvusgruppidega on religioosseid inimesi eestlaste seas kõige vähem: mõnd usku peab omaks kõigest 17% eestlastest, seevastu usku mitte omaks pidajaid on 71%. [—] Suurem mõnd usku omaks pidavate inimeste osakaal on slaavi rahvaste seas: valgevenelastest peab omaks mõnda usku 65%, ukrainlastest 56% ja venelastest 54%.“

Seetõttu pole ime, et jantlikuks läinud lugu kirikute ja koguduste seaduse muutmisega üldrahvalikku ega meedia­erutust kaasa ei toonud. Põhimõtteliselt käisid otsustajad küll õiget, kuid ka mugavat rada, nagu ebameeldivate asjade puhul ikka ette tuleb. Julgeoleku­ametnikest presidendini delegeeriti otsuse langetamine aina kõrgemale põhiseaduslikule tasandile lõppjaamani riigikohtu üldkogus. Sealt tuli otsuselaadne toode, mis aga ei toonud selgust, vaid mõjub vastutusest kõrvalehiilimisena. Valitsus ei saanud ühemõttelist suunist, mida võib ja mida mitte teha vastupanuvõitluses Eestiga riikliku iseseisvuse taastamise päevast saadik hübriidsõda pidava ja Tartu rahulepingut mitte tunnustava agressornaabri ja tema käsilasorganisatsioonide, sedapuhku Moskva patriarhaadi õigeusu kirikuga. Kõrgeima kohtu otsus on äraspidi munajas, ütleks botaanik. Nagu ammu teada, seisab muna teravama otsa peal püsti ainult Kolumbuse käes, kelleks eriarvamustest kirju muna munenud riigikohus täitevvõimu ei pea. Seega, see muudkui veereb ja koormab edaspidigi põhjendamatult avalikku korda ja julgeolekut tagavaid asutusi ning neid rahastavaid maksumaksjaid.

Riigikohtu sõnameistrid väljendusid muidugi poeetilisemalt: „Praegusel juhul ei anna vaidlustatud seadus abstraktselt hinnates alust leida, et see on ebaproportsionaalne. Seadus ei luba hakata usulisi ühendusi meelevaldselt sundlõpetama ning seda on võimalik tõlgendada ja rakendada põhiseadusega kooskõlas.“ Tõsi, abstraktselt hinnates on kõik võimalik. Ja ükski seadus õigusriigis ei luba suvalist meelevalda. Tulevased tõlgendajad on siiski plindris, sest riigikohus andis ainsa selge sõnumina teada, et tehke aga tehke tühja tööd, sest kui midagigi ette võtate, siis arvestage, et jõuate aastate pärast jälle meie ette ja küllap siis vaatame ja arutame. Mõni poliitik aplodeeris.

Riigikohus pisendas oma otsustuskohustuse miinimumini ja delegeeris (võimalik, et endale sellest aru andmata) otsustamise tagasi kõige alumisele, nn rohujuuretasandile. Sellel on tagajärjed. Ma ei arva, et Eestis leidub palju inimesi, kes on seaduse menetlemise kõiki etappe tähelepanelikult jälginud või kes riigikohtu mahuka otsuse süvitsi läbi loevad, aga kogu protsessi kajastus on pannud siiski paljud mõtlema, esitama küsimusi, miks ja kellele meil see omariiklus üldse on, ning kõrvutama oma elukogemust Moskva patriarhaadile alluva kiriku nõudmistega põhiseaduses nimetatud vabaduse, õiguse ja õigluse kontekstis.

Esiteks on sisutühi ja ebaloogiline Moskvale alluvate preestrite muudkui korrutatav jutt, nagu oleks kisendav ebaõiglus koguduse liikmete vastu, kui neid sunnitaks „kodukirikut vahetama“, kinnitades samas, et koguduse realiikmed tahavad kõigest jumalat teenida ning neil ei ole kiriku hierarhiast, käsuliinist ega isegi õpetuslikest nüanssidest sooja ega külma. Pigem nad ei saakski teada alluvuse muutumisest, kuni preestrid sellest teenistuse käigus ei jutustaks ega juhataks teise nimega patriarhi tervise eest palvetama. Nagu sõjaeelses Eestis kinnitust leidis, said õigeusklikud Moskva asemel Konstantinoopoli juhtimise all suurepäraselt hakkama. Moskva patriarhaat ilmus Eestisse okupatsiooni­võimu ühe haru ja instrumendina, kuid erinevalt komparteist, armeest või nn üleliidulises alluvuses sõjatehastest Moskva kirikut juriidilise isikuna Eesti iseseisvuse taastamise järel laiali või maalt välja ei saadetud. See oli puhas nõrkus hädaolukorras ehk välispoliitiline otsus, millel polnud vähimatki pistmist õpetusliku seosega või põhiseaduses kaitstud ühinemisvabadusega. Kui oletada, et valitsused nägid okupatsioonikolonistide hingeelu kaitset just Moskva tiiva all erilise väärtusena, siis tuleks asjaga lõpuni minna ja võtta see päranditükk Eesti rahvuskultuuri igavikulise osana mitte ainult riikliku kaitse alla, vaid püüda lülitada see ka UNESCO maailmapärandi nimekirja.

Riigikohus asus seisukohale, et „usu- ja ühinemisvabadust tuleb tõlgendada koosmõjus“, aga jättis selgitamata, mille poolest on usulised veendumused maailmavaatelistest ülemad. Ühinemisvabadus realiseeritakse üldjuhul mitte­tulundusühingute kaudu. Tavaliste MTÜde kõrval peab Eesti riik eriti kalliks kaht erilist sorti ühinguid, mille tegevust kaitstakse eriseadusega. Kirikute ja koguduste kõrval väärivad erikohtlemist erakonnad, mis sobivad siinkohal hästi selgitavaks võrdlusmaterjaliks.

Eestis võib ju olla tuhandeid inimesi, kes armastavad kanda punast nokatsit, jagavad Donald Trumpi maailmavaadet ning tunnevad kustumatut õpetuslikku seost USA vabariiklaste parteiga, mille direktiivide järgi on Eesti USA 52. osariik, kuid ometigi ei saa nad Eestis selle partei Washingtonile alluvat osakonda moodustada ega seda juriidilise isikuna registreerida, nagu ei saa seda teha ka mitte Ühtse Venemaa partei oblasti­komitee ellukutsujad.

Parteilased on ühinemisvabaduse teostamisel õigeusklikele eeskujuks selles mõttes, et ka ranged piirangud (kodakondsus ja vanus) ei takista inimest olemast liberaal või konservatiiv ning teiste omasugustega võimu püüdmise nimel ühinemast ega samu pühakuid uskumast, olgu see Milton Friedman või Karl Marx. Innukale parteilasele ei ole ka koduerakonna vahetus mingi probleem. Kui pühakirjast selgub, et tõeline rahvuskonservatiiv kannab palki ainult paremal õlal, käib parteivahetus nipsust, nagu teada.

Koguduste suurim ja andmeid petlikult suurendav eriõigus võrreldes erakondade või muude MTÜdega seisneb liikmeskonna taastootmise viisis, mis muudab äraspidiseks ühinemisvabaduse mõiste. Nimelt algab näiteks õigeusklikel koguduse liikmeks olemine (õiguste piiratus ei ole oluline) ristimistoimingust. See võib juhtuda ka täiskasvanuga, kuid valdavalt astub vastsündinu kogudusse ebateadlikult, isikliku tahteavalduseta, vanemate sunnil ning saab oma ühinemisvabadust kaaluda alles aastaid hiljem ning soovi korral sealt siis välja astuda. Milline ebaõiglus! Parteistunud perekond ei saa kuidagiviisi imikut piirkonna kontorisse viia ja seal pärast erakonna manifesti ettelugemist noortekogu liikmete nimekirja kanda.

Niisiis on Moskvale alluvatel õigeusklikel riigikohtu otsuse järgi jätkuvalt õigus kuuluda Venemaa inforuumi ja olla imperialistliku mõjutustegevuse ohver. Oh neid vaeseid „baabasid, kes tahavad kõigest palvetada“, nagu raadios nende õigustuseks öeldi. Kuigi riigikohus rõhutas, et „riigi julgeolek ja põhiseaduslik kord on üldjuhul kaalukam hüve“ usu- ja ühinemisvabadusest ning nende võimalikust riivest, piiras ta ometigi just julgeolekualase ennetustegevuse võimalusi, sest „oht peab väljenduma välisriigis asuva usulise ühenduse tegevuses ning olema tegelik, mitte abstraktne“. Patriarh Kirill võib agressiooni ja sõjakuritegude õnnistamist vabalt jätkata ning sõja pühaduse oma õpetusse raiuda, see on ju abstraktne värk, mitte mingi oht. Võimalik, et kogu seaduse menetlemise käik mõjus Moskva õigeusklikele ja kiriku­teenritele piisava heidutusena. Aga kui ei mõjunud?