Marius Marcinkevičius, Lina Itagaki, Tüdruk püssiga. Lugu väikesest metsavennast. Leedu keelest tõlkinud Tiina Kattel, toimetanud Mari Klein ja Leelo Märjamaa. Draakon & Kuu, 2026. 224 lk.

Hoidsin seda raamatut esmakordselt käes rohkem kui aasta tagasi kirjandusfestivalil „Prima vista“, kui Tartusse oli tulnud esinema üks autoritest, kunstnik Lina Itagaki. Teose leedukeelne eksemplar käis kuulajate vahel sirvimiseks käest kätte ja teadsin kohe, et tahan seda kindlasti lugeda, kui see eesti keeles ilmub.

„Tüdruk püssiga. Lugu väikesest metsavennast“ on pildikeeles jutustatud lugu vastupanust Teise maailmasõja järgses venelaste okupeeritud Leedus lapse silmade läbi. Raamatus kirjeldatud ajajärgu sündmused on suuremalt jaolt hästi tuttavad ka Eesti ja Läti lugejale, kes vähegi meie lähiajalooga kursis. Juba pealkiri viitab tõsisele sisule, teost tutvustatakse kui graafilist romaan, ilmselt ei ole vale seda nimetada ka ajalooliseks koomiksiks. Igal juhul on see žanr ennast ajaloo käsitlemisel ammu edukalt tõestanud, vähemalt juba 1980. aastatest, kui ilmus Art Spiegelmanni holokaustiteemaline „Maus“¹. Leedulaste raamatu Tartu-esitlusel olid peamiseks publikuks lapsed. Kuid kellele on see juba pealkirja järgi tõsise sisuga mahukas koomiks täpsemalt mõeldud? Kirjastuse lehel soovitatakse seda lugejale alates kaheksandast eluaastast, raamatu­poes nooremale koolieale vanuses 10 kuni 12, teose toimetaja sõnul võiks see tänu graafilise romaani vormile sobida hästi ka lastele …

Ise alustasin raamatu lugemist pigem teadmisega, et see on lasteraamat, küllap ka selle eelmise kevade kohtumise mõjul. Lapsed läksid tookord hästi kaasa kunstniku tööprotsessi kirjeldava vestlusega, sai näha joonistuste aluseks olnud fotosid ja kuulda materjali kogumisest, kasutatud allikatest, kogu sellest pikast tööprotsessist, mis ajaloolise piltromaani puhul ei erine oma põhjalikkuselt ja keerukuselt tavalise (ajaloolise) romaani omast. Lina Itagaki tõi vestluses teose leedu keelest tõlkinud Tiina Katteliga muu hulgas välja selle, et nii temal kui ka kirjanik Marius Marcinkevičiusel on teemaga oma suguvõsa kaudu ka isiklik suhe. Mõlemad on pühendanud teose oma vanaisale. Eesti uuemast kirjandusest haakub sellega muidugi kohe Indrek Koffi ja Olena Londoni „Ära oota midagi“ (2025), okupatsiooniaja lapse mälestustele rajatud graafiline romaan.

Nüüd on „Tüdruk püssiga“ lõpuks eesti keeles ilmunud ja lugejatele kätte­saadav. Minu mäletamist mööda oli leedu väljaanne kõvade kaantega, eesti versioon on pehmes, lakkadega köites ja see on toeka raamatu puhul õigustatud valik.

Raamatu auhinnariiul on muljetavaldav juba ainuüksi kodumaal. „Tüdruk püssiga“ on IBBY Leedu osakonna hinnangul parim 2023. aasta laste- ja noorteraamat, Leedu aasta lasteraamat (2023) ja aasta parima illustratsiooni tiitlikandja (2024). Samuti on teost tunnustatud rahvusvaheliselt: see on pälvinud Itaalias Bologna lasteraamatumessi „Ragazzi“ eripreemia (2024), valitud mainekasse parimate laste- ja noorteraamatute kataloogi „White Raven“, mida antakse välja Saksamaal (2025), ning nomineeritud Prantsusmaal auhinnale (Prix Sorcieres, 2026). Ja vaevalt et teost saatev auhinnasadu veel läbi on.

On ju samamoodi paljudesse keeltesse tõlgitud ja rohkelt rahvusvahelist tunnustust saanud ka eelmine Lina Itagaki illustreeritud teos, 2017. aastal ilmunud graafiline romaan „Siberi haiku“, mille teksti autor on Jurga Vilė² ja kus kõneldakse küüditatud laste elust. Kunstnik ise on öelnud, et eelistab praegu ja tahaks ka edaspidi tegeleda rõõmsamate teemadega.

Rohkem kui tuhat sõna

Raamatu „Tüdruk püssiga“ tutvustamist tundubki loomulik alustada illustratsioonidest. Pildid on väga detailsed ja ajalootäpsed, alates mundritest ja relvadest kuni metsavendade soenguteni. Osa Leedu metsavendi kandis tõepoolest pikki juukseid, nagu mõnda neist on raamatu piltidel kujutatud, inimesed pidid teadma, kellega on tegemist. Samuti oli levinud sõjaeelse Leedu armee mundri kandmine.

Mõned raamatus leiduvad kujundid on aja jooksul muutunud sümboliteks, mis kannavad laiemat tähendust kui lihtsalt ese. Mäletan hästi oma vanaema kohvriga õmblusmasinat, täpselt sellist, mis Magda emast küüditamisel maha jäi ja mida Magda loovutamast keeldus. Seda sai lapsena käepidemest taritud, aga oh kui raske oli see lapse jaoks tõsta ning tundus täieliku imena, et vineerist kaant hoiab raske masina küljes vaid tilluke, nagu nukuvõti, millega ümar kohver lukku käis. Õmblusmasin oli küüditatule hindamatu vara, sest õmblemisoskusega oli võimalik Siberis peret elus hoida.

Magda hobuse kolhoosile võtmine on ka eestlastele valus stseen. Ja neid on teoses veel ja veel. Kuid kindlasti on siin ka kohti, mis just leedulastes äratundmist tekitavad. Kõigil metsavendadel on hüüdnimed ja tahtmatult tekib seoseid, näiteks kas Piiskopi prototüübiks võis olla legendaarne Adolfas Ramanauskas, hüüdnimega Haugas (Vanagas). Ja kes oli Magda õpetaja?

Koffi/Londoni ja Marcinkevičiuse/Itagaki raamatu üks ühine joon on pigem napp ja täpne tekst. „Tüdruku ..“ puhul on tekst eriti puhastatud, kirjeldamise ülesanne on illustratsioonil, mis annab lisaks detailidele edasi ka meeleolu ja tundeid: hirmu, rõõmu, lootust, masendust … Emotsionaalselt kõige raskemad kohad raamatus jõudsidki minuni piltide vahendusel, millest mõnda ei saanud enam vaadata teisiti kui klomp kurgus. Raamatu lõpp jutustataksegi ainult piltides. Kuna lugeja on alles eelnenud sündmustega kaasnenud tunnete võimuses, toob see kiirelt sündmustikku edasi viiv pildirida ta olukorrast välja, sunnib ennast koos peategelasega kiiresti koguma, teadvustama, et tuleb edasi minna. Siin seisma jääda ei saa. Pärast jõuab leinata, mäletada.

Aja raamid

Teose sündmustikku on võimalik soovi korral ajaliselt üsna täpselt määratleda. Kuigi sõjajärgse vastupanuvõitluse ajalugu on Baltimaades paljuski sarnane, olid igas riigis siiski ka oma erisused. Leedu metsavendlusel oli pigem sõjaväelisele lähedane struktuur, see oli rohkem organiseeritud liit. Raamatu tegevus asetub aga ilmselt perioodi, kui metsavendade koondumist alles aktiivselt organiseeriti: sellele viitavad näiteks tähtsad paberid, mille Magda oma vanaisale peab toimetama. Ehk siis ajal vahetult pärast 1948. aasta maikuu küüditamist ehk operatsiooni „Vesna“ („Kevad“). Magda ema näiteks kirjeldab oma küüdirongis kirjutatud kirjas, kuidas lõhnavad jasmiinid ühes linnas, kus rong on korraks peatunud, ning kogu järgnev tegevus metsas leiab aset suvel. Leedus toimus mitu suuremat küüditamisoperatsiooni – enne järgnevat kõigis Balti riikides toimunud 1949. aasta küüditamist deporteeriti 1948. aasta 22. kuni 24. maini Leedust 40 000 kuni 50 000 inimest.

Küüditamisega, mille käigus viidi ära ka peategelase Magda vanemad, õde ja vend, raamatu sündmused tema koduõuel algavadki. Lugeja näeb neid väikese tüdruku silmade läbi. Eestis on säilinud ja ka publitseeritud laste endi vahetuid kirjeldusi küüditamisest. Ado Kisand (1929–2013) küüditati koos ema ja vendadega 1941 Tomski oblastisse Bakštari rajooni Novo-Makarovka külla. Tema päevik, mida ta pidas alates 1939. aastast, on üks selliseid haruldasi säilinud dokumente. 12aastane Ado kirjutab oma päevikusse³: „Öösel kell pool 2 oli järsku suur kolin ukse taga. Kästi ruttu uks lahti teha. Sisse tulid püssidega mehed ja ütlesid, et oleme arreteeritud. Andsid 15 minutit aega pakke võtta ja paigutasid meid autosse ja sõidutasid jaama.“⁴ Kümneaastane Rein Vare (1931–1984) kirjutab⁵: „14. VI 41. Oli ilus juunikuu päev. Kui isa õde Helmi tuli meile vara kell 6 ütles et Kiili poe juures seisab omnibuss et areteeritakse Laikojad. Ema läks ruttu isa järele isa pidi linna minema. Mootorratta järele. Ema tuli tagasi isa oli Reio juure läinud ja seal bussi ootand. Ema sai just koju kui kole autobussi mürin ema sai vaevalt tuppa kui olid venelased ja miilits järel. Miilits küsis kas mees kodus ema ütles et ei ole siis läksid toast välja tulid siis tagasi ja ütlesid et olete mõistetud välja Eesti piiridest üteldi 100 kg [võib] kaasa võtta riideid. Algas läbiotsimine kõik sahtlid puistati välja mudgui andke sõjariistad siia.“⁶ Neid poisse ootas ees küüditamise teekond, elu, mida ükski laps ei peaks kogema. Aasta hiljem kirjutab Rein Siberis: „Täna hommiku sai 1 aasta kui meid kodunt välja lohistati. Ärkasin täpselt sel ajal kui minevaasta kell 8. Mõtlesin kui õudne oli. Aga siin on veel õudsem. [—] Kell 3 olime Keilas laaditi loomavaguneisse. Ja siis nägin viimati isa armas isa kus oled sa aadress on aga teab kas kiri tuleb sulle kätte Jumal palun vii isale kiri armas isa.“⁷ Marcinkevičiuse ja Itagaki raamatu Magda varjab ennast küüditajate eest ja leiab tee metsavendade juurde, kus temast tänu tema nutikusele ja vaprusele saab salga täieõiguslik liige.

Vaatamata kirjeldatava ajastu süngusele on raamatus küllaga optimismi, julgust ja elujanu. Pärast raskeid hetki ja ebaõnnestumisi ei jää peategelane pikalt norutama. Metsavennad aitavad Magdat, kuid tema aitab ka neid, toetudes õpitule, indiaanlaste tarkustele, uudishimule ja lihtsale elufilosoofiale. Magda on ellujääja ja see raamat on natuke ka ellujäämise õpik, seda ka otseses tähenduses – siit leiab lugeja mõndagi kasulikku metsas hakkama saamise kohta igal ajal.

Metsalaps ja metsaõde

Raamat on täpne sõna- ja pildikeeles, puhta keele ja detailse visuaali vahel on väga hea tasakaal, kindlasti on siin oma osa ka tõlkijal. Ainus küsimus tekkiski mul pealkirja eestinduse osas, seda ümber panna polegi ehk nii lihtne ülesanne: „Mergaitė su šautuvu. Istorija apie mergaitę partizanę“. Kui Eesti ajaloos tunneme metsavendi, siis leedu keeles, nagu paljudes teisteski keeltes, on vastu­panuvõitlejad partisanid, meil on selle sõna tähendusvarjund aga Teise maailmasõja ajal ja pärast seda muutunud. Kuid „metsavenna“ võinuks selle raamatu pealkirjas ka asendada, sest meie ajalookirjutuses on täiesti kasutusel ka „metsaõde“ ja „metsalaps“, nende naiste ja laste kohta, kes end koos meestega metsas varjasid ja vastupanus osalesid. „Mets võttis mu oma embusse külalislahkelt nagu alati. Juba ammu ei kartnud ma enam ööd. Ta oli mu sõber ja mets oli mu vend. Metsa Õde. Kõlab ilusasti. Võib-olla isegi ilusamini kui Jäljekütt.“

Metsavenna mõiste kujunemisest (ja muidugi metsavendlusest Eestis) saab lugeda näiteks värskelt Eesti Mälu Instituudis välja antud kogumikust „Metsavendlus: vastupanu Nõukogude okupatsioonivõimule“⁸. (Selle kaunis seepia­toonis kaanekujundus harmoneerub kummalisel kombel siin arvustatava raamatu koloriidiga.) Metsaõdedest (ja veidi ka metsalastest) on varasemalt ilmunud ajakirjas Tuna Peeter Kaasiku põhjalik artikkel⁹. Tuntumaid metsa­õdesid on näiteks kirjanik Ene Mihkelsoni ema Evi Mihkelson, kes varjus küüditamise eest 1948. aastal. Raamatus külastavad punkrit metsavendade sidepidajad, õed Maaema ja Öökull – lugeja võib ise mõistatada, kas nad on ka päriselt õed, aga kindlasti on nad metsaõed. Varjajate seas oli tol ajal loomulikult ka lapsi, varjati end ka tervete peredega ning lapsi sündis ka metsa ja metsas. Magda liitub aga metsavendadega ise, saanud küll juhiseid vanaisalt ja õpetajalt.

Autorid ei mahenda lapse loomulikku viha nende vastu, kes on röövinud temalt ta pere ja kodu. Magda motivatsioon on võidelda selle vastu, mis on tulnud tema ja tema lähedaste elu hävitama. Tõsielust meenub näiteks Rein Palosaar (1933–1951), kes oli 16aastane VIII klassi õpilane, kui tema vanemad 1949. aasta märtsis küüditati ja tema elu pöördumatult muutus. Küüditajate eest pääsenud poiss liitus metsavendadega. Olles sunnitud end varjama, osales ta relvastatud võitluses ning temast sai kompromissitu okupantidele kättemaksja. Karmides elutingimustes haigestus ta tuberkuloosi ning juba 18aastaselt langes tulevahetuses. Magda on eesmärgikindel, kuid näidatakse ka tema sügavat empaatiat, kui on vaja aidata rebaseperet või oma viga saanud koera Rullit, õmmelda punkrikaaslase haava või hoopis valmistada ette etendust, et metsaellu vaheldust tuua. Magda imetleb metsaõe ilusaid kingi ja kasutab vanaisa kõrvalt õpitut metsavendade saapaid parandades (hea kingsepatöö oli metsa varjunute seas nõutud ning jalanõude kestmine kriitilise tähtsusega!). Ka pärast dramaatilisi sündmusi suudab tüdruk ennast koguda ja viib omale võetud ülesande lõpule. Lugu, raamat lõpeb, aga meie, lugejad, ju teame, kuidas ajalugu edasi läheb, ja see pole kerge teadmine.

Mõndagi on siin laste jaoks pehmendatud: Chicago tapamajad (kus töötas oma koduse elujärje parandamiseks eelmise sajandi algul ka palju leedu sisserändajaid) on nimetatud lihakarnideks, haarangut ennast ei kirjeldata … Mõnda jälle mitte nii väga: julgeoleku käest pääsenud metsavend näeb läbielatust punkris õudusunenägusid ja karjub unes, peaaegu kohe raamatu alguses on seatapu kirjeldus, Magda tunneb tapetud metsaõe ära nendesamade ilusate kingade järgi, mis näevad üsna sarnased välja filmi „Jänespüks Jojo“¹⁰ peategelase, 10aastase Johannese (Jojo) vastu­panuvõitlejast ema Rosie kingadega ühes filmi õudsemas stseenis …

Kas pole see liiga õudne? On, sest see, mis tegelikult toimus, oligi õudne. Ja ei ole, sest Magda ei jää hirmsatesse sündmustesse kinni, vaid otsib lahendusi, märkab ka ilusaid hetki, näitab üles julgust ja leidlikkust, nagu poisiks maskeerumine külasse minnes, et teada saada, mis metsavendadega on juhtunud … Kuidas laps sõjaga ja selle tagajärgedega toime tuleb? „Võtsin abiks harjutused, mida teevad indiaanlased. Hingasin hästi sügavalt sisse ja siis hakkasin väga aeglaselt välja hingama, kujutades ette, et olen suur rahulik järv.“ Magda pole ohver, vaid aktiivne vastupanuvõitleja, Magda on Jäljekütt. Tema tegelaskuju on lapsi võimestav – ja mitte ainult lapsi, vaid ka suuri. Samal ajal ei ole tüdruk ainult vapper seikleja: autorid avavad ka tema hirmu, kurbust ja igatsust oma pere ja kodu järele. Ka karustel metsavendadel on tunded ning Magda aitab neid välja näidata ja on vahel hoopis täiskasvanud punkrikaaslastele emotsionaalseks toeks. Tähtis roll on koer Rullil, kes on küüditamisaktsiooni käigus Vene sõduri kuulist viga saanud, kuid trööstib ja lohutab oma väikest perenaist, kes ta päästis. Loomad on liitlased: rebasepere, keda Magda jälgib, Morta kana, keda päästes läheb tasakaal paigast, kass, kes päästab kasarmusse sisse murdnud Magda naha … Ka Magdast endast sõltub palju elusid, nagu haavatud rebane oma poegadega, aga ka metsavendade elu. Sõnum on selge: metsas sõltub ellujäämine su kaaslastest ja nende elu sinust. Ka mets hoiab ja hoiatab, kui vaja: „Mets vaikis pahaendeliselt. Ei siristanud rohutirtsud, ei laulnud linnud.“

Soovitan seda raamatut nii lastele kui ka täiskasvanutele, ajalooõpetajad võivad selle kõhklusteta oma lugemissoovituste hulka lisada. Raamatu jutustamisviis ei mahenda ajalugu, selle raskust ega kannatusi. Kuid miks peakski ränkadest sündmustest lugemine kerge olema? Pealegi, lapsed on julgemad kui täiskasvanud, seal, kus meie näeme ohtu, näevad nemad seiklust. Magda sitkus tuletab meelde, kui palju on inimeses peidus, et sellistest aegadest läbi tulla, kaotamata iseennast ja lootust. Kuigi „Tüdruk püssiga“ on kohutavalt hea raamat, tahaksin ma siiski, et saaksin hoopis Magdat kallistada ja öelda, et see raamat on puhas fantaasia, et midagi sellist pole kunagi juhtunud ega juhtugi. „Mehi polnud ikka veel. Öösiti ronisin välja ja vaatasin taevasse. See oli tähti täis. Üks langes maha, lõhestades öö musta kõhu oma tulise sabaga. Soovisin. Et mu pere tagasi tuleks.“