Näitus „Piirideülese minasuse teke – sümbiootilised subjektiivsused“ mõjub Pärnu linnagalerii ruumides ootamatult eksklusiivsena, kuid on siiski osa laiemast diskursiivsest näituseprojektide voost, mis keerleb ekspositsioonipindadel juba umbes 30 aastat. Looduskeskkonnaga toimuvad muutused on üleelusuurune mure, mille pärast valutavad südant ka kunstnikud, ning sellel muretsemisel on oma ajalugu. Kui veel XX sajandi lõpu ökokunstis uuriti peamiselt looduskeskkonna kahjustamist ja selle tagajärgi, siis viimaste aastate näituseprojektides on fookus nihkunud küsimusele, kuidas mõista inimest maailmas, kus selged piirid inimese, looduse ja tehnoloogia vahel on üha raskemini määratletavad.

„Piirideülese minasuse teke – sümbiootilised subjektiivsused“ räägib soodest, jõelammidest, laguunidest ja fjordidest, kuid mitte ainult. Märgalad on näituse kontekstis otsekui labor või lähtekoht, mille kaudu uuritakse elusa ja eluta aine põimumisi, vastastikuseid sõltuvussuhteid ja jagatud eksistentsi vorme. Sellesarnaseid küsimusi tõstatavad ka mitmed hiljutised rahvusvahelised näitused, näiteks Varssavis Ujazdówi lossis toimuv märgaladele keskendatud „Neither Water Nor Land“ või tänavune Fiskarsi biennaal „Sense of Water“, kui nimetada vaid paari, mida võimalus kohe vaatama minna.

Pärnus eksponeeritud näitus koondab Euroopa märgalade taastamise projektiga „WaterLANDS“ seotud kunstiresidentuurides viimastel aastatel valminud teosed kokku 12 kunstnikult. Ekspositsioon on üles ehitatud igipõneva ja põletava kujundi, kõige paratamatu põimituse ümber. Elukeskkonnas aset leidvad protsessid puudutavad igaüht, kõik on kõigega seotud. Maailm on äkitselt muutunud väga väikeseks ning inimene on halastamatult avatud kõigele, mis keskkonnas ringleb – olmekemikaalidele, mikroplastile, põllumajandusmürkidele, ravimijääkidele ja transpordiheitmetele, aga ka röövellikele majandusmudelitele ja primitiivsele arusaamale inimesest kui looduse kroonist.

Peatudes eksponeeritud teostel lähemalt, võiks pisteliselt välja tuua mõned tüüpsemad lähenemised, mis sellistel uurimuslikel ökokunstinäitustel on eriti võluvad. Minule on alati köitev näha, kuidas kunstnikud hakkavad süvitsi, väga lähedalt, füüsiliselt ning kõikvõimalikke meetodeid kaasates uurima end ümbritsevat konkreetset ruumilõiku. Seda on teinud Aljona Movko-Mägi oma Lahemaa talus – ta pöörab tähelepanu absoluutselt kõigele, mida näeb oma maja ümber maastikul alates loomajälgedest ja lõpetades langenud puuga, suhestub sellega oma pere- ja kunstniku­elu kogemusest lähtuvalt ning toob selle ühel või teisel moel näitusesaali. Installatsioon „Kuidas juurduda ebakindlal pinnal“ on edasiarendus näitusest „Soo“, mis vaatles raba kui mittebinaarset ruumi, kus see paik pole mitte lihtsalt looduslik maastik, vaid kehaline ja hingestatud ala, kus segunevad isiklik ja arheoloogiline, reaalne ja teispoolne, mälu ja unustus. Kasutatud materjalide ja tehnoloogiate valik on väga lai ning annab nii edasi ka maastiku väga konkreetseid ja ka kobavamaid tajumisvõimalusi. See on kunstniku katse olla lugupidavas, mõlema poole pärandit ja vajadusi arvestavas dialoogis oma kodukohaga.

Visuaalselt äärmiselt lummavana mõjub Toril Johannesseni ja Marjolijn Dijkmani ühistööna sündinud video „Reclaiming Vision“, kus mikroskoobi silma kaudu jälgitakse ühe Oslo fjordi riimvees toimuvat. See on värvikirev suhtlus ja elu, millele Henry Vega komponeeritud tundlik helitaust lisab poeetilist tähenduslikkust. Videos avaneva veekeskkonna lähivaade meenutab, et suurem osa elust jääb meie tajuväljast välja ning meie silmale nähtav maailm moodustab vaid õhukese kihi palju keerukamal tegelikkusel.

Teose lähtekoht – idee, et nägemine ise pärineb merest ja silmad on arenenud vetikatest – pöörab tavapärase vaatamishierarhia pea peale. Inimene vaatab loodust, sest loodus on talle selle võime andnud: inimene vaatab vett silmadega, mis on veest tulnud. Videol on ka teine mõõde, nimelt piiride kadumise oma. Mikroorganismide seas hõljuvad inimtegevuse jäljed ning need mõjuvad paradoksaalselt – isegi seal, kuhu pilk ei ulatu, on inimene juba kohal. Filmist saab omamoodi arheoloogiline arhiiv, mis uurib mitte üksnes vee, vaid ka inimliku kohalolu setteid.

Hästi sobitub „Minasuse piiride“ näitusekomplekti ka Kristina Normani video „Janu“ orhideede tootmisest, mida eksponeeriti Veneetsias Eesti paviljonis mõne aasta eest. Kuna kogu toonane näituse­kontekst oli üks suur fiasko, siis jäi ka kõnealune video paviljonis valitseva segaduse varju. Pärnu näitusele toob Normani teos aga sisse mitu perspektiivi: inimese iha eksootilise luksuse järele ning selle lühiajalise luksuse tootmiseks arutult raisatud ressursid. Looduskeskkond ei hävi iseenesest, selle lammutamine on süsteemne ja järjepidev tegevus, mille käigus ekstraheeritakse loodusest välja endale parasjagu hetkel vajalik – ikka selleks, et täita turunõudlust ja teenida kasumit. Norman on oma videos ühendanud kiretu potiorhideede tootmisliini vaatluse ja hüljatud maastikul tegutseva tantsija koreograafia, mis kokku annavad kõneka pildi tootmisest ja tootmise ohvriks langenud maastikust.

Akuutselt kõnetav on Laura Harringtoni ja Feral Practice’i koostöö­projekt „Õrn soo“ mis võrdleb turbarabade taastamist ja inimese ravimist tavameditsiini võtetega. Kuid teos pole ainult empaatiaprojekt, mis seob turbaraba ja inimkeha tervenemise kujundlikult kokku. Kõik me oleme haavatavad, nii keha kui maastik kui ökosüsteem, lihtsalt suure paljudest organismidest koosneva koosluse ravi on määratult pikaajalisem ja komplekssem kui ühe isendi valu leevendamine. Ravi ja hooldus pole maastiku puhul enesestmõistetav žest, vaid miski, mis saab teoks ainult siis, kui kohtuvad majanduslikud huvid ja tehnilised võimalused. Plaastri võib haavale küll peale panna, kuid kui haigusetekitaja jääb samaks (rabade puhul on selleks majanduslik surve), siis pole sellest palju ja pikalt abi.

Oma kodus Pärnumaal, suure kuivendatud Tootsi raba serval söön ma palmiõli sisaldavat küpsist, mille tootmisahel on põhjustanud Kagu-Aasia troopiliste metsade kadumise, ja joon peale kohvi, mille kasvatamine on muutnud maastikke Ladina-Ameerikas ja mõjutanud kohalike kogukondade elutingimusi. Vahel näen õhus Sahara kõrbealade tolmuosakesi ja tunnen Lõuna-Euroopa metsatulekahjude suitsulõhna. Minagi ei eksisteeri oma keskkonnast eraldiseisva ja autonoomse üksusena, vaid olen pidevas vastastikmõjus teiste liikide, ainete ja protsessidega. Minu keha on osa üleilmsetest majanduslikest protsessidest, mis mõjutavad looduskeskkonda rohkem kui kunagi varem. Ühegi mina piirid ei lange enam kokku keha piiridega ning igasugune subjekt sünnib alati suhete, sõltuvuste ja läbipõimumiste võrgustikus.

Veel üks tähelepanek: näitus on oma sisu kvaliteedilt, teoste haarde ja sügavuse ning kaasatud kunstnike tausta poolest selline, mis võiks vabalt olla mõne keskse ja etableerunud kunstiinstitutsiooni pinnal. Laiali pillutatuna Pärnu kunstnike maja tubade, koridoride ja hoovi vahel on väljapanek küll tore, kuid väärib suuremat tähelepanu. Mõistan, et see oli parim, mida kuraator ja kunstnikud omal algatusel saavutada suutsid. Tunnustus ja tänu neile selle eest. Samal ajal kerkib näitust vaadates küsimus riigi kesksetele kunstiinstitutsioonidele, kes soovivad oma kuvandiks kujundada keskkonna­teemadega flirtimist – kas võiksite oma väljakujunenud tegijate ringist kaugemale vaadata ning avada ukse ka kunstni­kkonnast lähtuvatele algatustele? Vahel on sellistes algatustes sisulist läbitunnetatust rohkem kui teoreetikute genereeritud, proffide installitud ja turunduse promotud suurejoonelistes produktsioonides.