Üks naine läks üle mäe, et taastada oma kadunud au – mida see küll tähendada võiks? Naine on poisi riietes ja kaaslaseks on tal narr, kellel nimeks Pasun. See on Calderóni näitemängu „Elu on unenägu“ avatakt. Selles au-loos on midagi hämarat. Üle-mäe-mineja on tulnud Venemaalt Poolamaale ja sattunud kuningakoja võimupöörisesse. Hispaania baroki suurmeister Pedro Calderón de la Barca paigutab oma loo võõrasse eksootilisse ümbrusse, et saaks sündmustega vabamalt ümber käia. Ajaloost teada tõde – lõunaeurooplase meelest on kõik, mis jääb teisele poole mägesid, sõge barbarite maa. Vaatad seda 400 aasta tagust draamat ja mõtled, kus on meie Alpid ja Püreneed, mis mentaalset ja füüsilist kaitset pakuks?

Lembit Petersoni lavastusega pole sel miskit pistmist. Pigem teksti tekitatud uid. Või äkki ikka on? Kas pole me ise (riigina) oma hapra au kaitsel sattunud tihtilugu suurte intriigide keskele, kust poolt valida on võimatu, aga valikut tegemata ka ei saa jätta. Calderóni loo omailm võiks Euroopale praeguses tohuvabohus olla kui äratus, et kombineerimisiha, soovmõtlemine ja uinak omas (võimu)mullis võib kurjalt lõppeda. Ärgata või mitte ärgata, see on küsimus, mille lavastaja on elegantselt sõnastanud. Ta ei õpeta, ei moraliseeri, pigem saadab meid koos Calderóni tegelastega labürindist väljapääsu otsima.

„Mingi luuleõhtu“ ja neli tundi pikk! Vaataja kahtleb oma vastuvõtuvõimes. Muusika- ja liikumisnumbrid abistavad sisseelamisel. Helilooja Germán Díaz on Hispaaniast. Laval on muusikud vanade pillidega ja VHK teatritaustaga noored, kes etendavad õukondlasi ja mässajaid. Harjume tasapisi teksti rütmiga. Jüri Talveti tõlge on lennukas ja vabavärsiline. See on Talveti interpretatsioon Calderónist, meile kodustatud kujunditega. Laval on ovaalne videosein, kus algatuseks pöörleb Hispaania kuldajastu stiilis teater oma rõdudega, järgmisel hetkel libiseb mööda hall kivimüür. Vilksamisi nagu unenäos.

Kunstnik José Manuel Castanheira on Portugalist. Materiaalse maailma ehitusmaterjalina kasutab ta laval peegelsambaid ja hõbedase kattega põrandat, mis valgusmängus loob unenäolise ruumi. Kui tegevus toimub mägedes, on sambad risti-põiki horisontaalis pikali, kuningakotta jõudes sambad rivistuvad vertikaali, pilt korrastub. Kui läheb sõjaks, tõuseb see ilu koos kuldselt küütleva minimalistliku trooniga lae alla, ihaldusväärne võim kaob käeulatusest sõna otseses mõttes. Lavastuses ei kasutata rekvisiite – relvad-ahelad-võimuatribuudid on kujuteldavad, helitausta või tegevusega markeeritud. Nähtamatu mõõk kui ajastu tunnistäht väärib kõige rohkem tähelepanu, justkui korrates mantrana: vaata, ja sa näed. Unenägu ei vaja rekvisiite. On vaid üks asi, väike mängutoos, mis alguses laval mängimas. See on peategelasega seotud „pill“. Kui Taani prints Hamlet toob manipulatsiooni näitena mängu flöödi, siis Poola printsil on selleks mängutoos, mis tiksub kui kellavärk talle etteantud lugulaulu. Lavastuse lõppedes mängutoos tardub, mänguriba pudeneb põrandale. Lõpp on vaikus, prints on vaba ja ärganud.

Esimene vaatus on publikule kõige „töörohkem“, süsteem läheb aeglaselt käima. On naine, kes võitleb oma salapärase au eest. Ta satub rännakul kuulma vangitorni heidetud mehe sisekaemust. Nad mõlemad, nii naine kui ka mees, on oma aujärjest ilma jäänud. Mees osutub poliitvangiks ajal, kui poliitikat on tehtud ennustuskunsti vahenditega klaaskuuli jm esoteerika abil. Kuna kuninga­poeg on sündinud kurja tähemärgi all, tuleb ta vangi panna, et tema kõrk ja taltsutamatu meel ohjes oleks ega saaks riigile kahju teha. Ülekohtust räsitud Segismundo roll on Kaspar Velbergile kui taeva kingitus. Ta saab mängida metsalist vangikongis, segaduses kuningapoega lossis ja kangelast lahingus. Sinna läbikukkumise ja tuhast tõusmise trajektoorile peab jääma ka selginemine – omamoodi puhastumine, väärtuste ümberhindamine. See on meeletu arengukaarega roll. Rohmakas metslane on kõige lihtsam versioon Segismundost, samal ajal ei tohi unustada, et teda on ikkagi haritud, päris Mowgliga pole tegu. Algatuseks on ta trotsi täis mässaja, kes on armastusest ilma jäetud. Agressiivne nooruk, kes tüdrukut krabab, isa vihkab, õpetajat põlastab.

Rõhututele-solvatutele kontrastiks rivistub lavale trobikond kõrgeaulisi ja publikust saab nende imaginaarne õukond. Imetleme nende stiilseid kehakatteid (kostüümikunstnik Riina Vanhanen) ja väljapeetud istumist-astumist (koreograaf Eve Mutso). Selles rivistuses on barokseid lausumisi ja mänglevust, aga napib tegevust.

Esimese vaatuse jõujooni kujundab kuningas Basilio. Mida võimuahnem ta on, seda uhkemalt Rain Simmuli monoloog saali jõuab. Kuningas on rafineeritud, naudib esinemist ega väsi kiitmast oma tarkust. Ühel õhtul kohtasin laval küünilist valitsejat, aga teisel korral jäi kuninga arrogants sordiini alla, nagu oleks Simmulil oma kuninga pärast häbi hakanud. Miks nii kriitiline kõrvalpilk, esimeses vaatuses pedaal põhja – küll järgmistes vaatustes jõuab kahetseda! Loodetavasti uuel hooajal saab kuningas oma resignatsioonist jagu.

Kuningakoja hiilgusele lisavad vürtsi Basilio lähisugulased. Astolfo on troonihimuline, sirgjooneline noorpoliitik, kes teab oma väärtust ja mantlipärija seisust. Sõjamehena arvestatav ja abiellujana kalkuleeriv. Igati jõuline osatäitmine Kristo Viidingult. Estrella, keda talle kaasaks sobitatakse, on Maria Ehrenbergi kehastuses peenekoelisem karakter, kes ilmutab head poliitilist vaistu vähesest jutust hoolimata. Tema roll on meeldida ja seda ta ka teeb.

Juba „Hamletiga“ oleme selgeks saanud, et kõrgeauliste kõrval olgu kuninga­kojal nii oma narr kui ka nõunik. Calderón on sama meelt, ta toob mängu gracioso, kellel nimeks Pasun. See on Hispaania teatris kindlat tüüpi tegelane, naljanina või tola. Erinevalt Yorickust, kes Shakespeare’il juba hauas, on Pasun vägagi elus ja osaline sündmustes. Meie gracioso on Kristjan Üksküla. Vennikesel on nohune hääl, ta topib oma nina igale poole nagu seltskonnameedia saadik XVII sajandist, sattudes alatihti kimbatusse. Ja kommenteerib sündmuste käiku omal madalal moel, sest teater olgu ikka üldrahvalik meelelahutus. Pasun on arg, aga elujõuline tegelane, kes hindab head äraolemist. Ootamatu, et ta otsa saab.

Kes on Calderóni Polonius? Kõige rohkem nõuniku mõõtu on Indrek Sammuli mängitud Clotaldos. Natuurilt on hispaanlane soojem kui Shakespeare’i tüüp. Temagi on kimpus oma tütrega. Talle ei ole võõras ei kahtlus ega hirm, truu käsutäitjana avaldab oma mõtteid vaid sisekaemustes. Kui Pasun tunneb süüdimatult sehkendamisrõõmu, siis Clotaldo vana õukonnarebasena pole lihtsameelne, pigem jälgib mängu ja kombineerib. Clotaldo tähtsam missioon kuninga usaldusmehena on olla õpetajaks vangistatud Segismundole, ja see tal ka õnnestub. Nii nagu õnnestub ka Indrek Sammul oma rollis, eriti mõnus on tema kimbatustele kaasa elada esiridadest.

Kes tahab võimu, kes tahab kätte maksta, kes tahab head äraelamist. Aga mida otsib õukonnast võõrsilt pärit aadlidaam Rosaura? See on huvitav roll – kõik tegelased peale kuninga on temaga lähedalt seotud, seega on näitlejal palju mänguruumi. Rosaura tuleb oma kaotatud au taastama. See olukord vajab selgitamist.

Ilmselgelt ei taju ma au mõistet tähenduses, mis Calderónil (ja Talvetil) mõttes. Kas sa mind ei austa, küsib mees, kes jaurata tahab. Ukraina sõdagi alanud, sest ründajale tundus, et „вы меня не уважаете“. Au tähendus on nihkunud. Aga kui mõelda, et au võiks tähendada head nime, mainet ja väärikust, mida tuleb kaitsta, hakkad aadlidaami murest aru saama.

Rosaura järgneb kallimale, kes on ta hüljanud. Kas ta on armunud, lapse­ootel või lihtsalt raevus kavaleri käitumise pärast – kõik on võimalik. Igatahes võitleb ta elu eest, et mitte korrata oma ema vigu ja saatust, mis järelikult oli olnud kibe. Rosaura on valmis minema läbi halli kivi, et eesmärgile jõuda – ja seda ajal, kui naise vooruseks peeti malbust, kuulekust ja tagasihoidlikkust. Sandra Uusberg mängib oma Rosaurat noore inimese pöörase kirega, tormab võitlusse nagu Jeanne d’Arc. Oma argumentides ei karda ta olla koomiline, Segismundo ja Clotaldo jäävad jänni temaga vaieldes, kadunud kallim kohmetub. Teksti maht on muljetavaldav, nagu ka kergus, millega näitleja rolli valdab. Nii äge barokne feminist väärib ratsamonumenti ning olgu tal Sandra Uusbergi tegu ja nägu.

Lavastuse teine vaatus on kõige elusam, kuna algab eksperiment: prints tuuakse magavana vangitornist lossi ja teda hakatakse ümmardama kui kuningat. Velbergi prints on selles mängus nauditav, pakkudes segu koomikast ja ujedusest. Tema iga sõna ja tegu tekitab segadust. Aga prints jääb enesekindlaks, ilmutades huumorimeelt, kahjuks ka julmust – kui teener ei meeldi, viskab tolle aknast merre. Seepeale heidab kuningakoda oma kadunud poja tagasi vangikongi. Loss peab tema jaoks jääma vaid unenäoepisoodiks. See on kuninga plaan.

Kolmandas vaatuses tuleb kõik üleastumised ja vead parandada, et maailm paremaks muutuks. Ühelt poolt tuleb mängu juhus, teiselt poolt Segismundo võime mõelda ja mäletada, mida ta on korda saatnud. Velberg on Segismundona intelligentne ja analüüsiv, näitlejana väga täpne oma sõnas ja teos. Sõjaretk vana kuninga tagandamiseks on parajasti käimas, kui lavastuses tõmmatakse pidurit. Segismundo seisatab publikuga silmitsi, tagalavalt hakkab kostma laulu – tegelased on oma brokaatrüüd ja rollid õlult heitnud, seisavad hallides türpides. Kas nad laulavad ladina või hispaania keeles? Kõrv ei seleta, lauljad nihkuvad ettepoole, justkui kuulen vene keelt, ka eesti keelt. „Elu on unenägu …, unenäod on unenäod, … tee head … sest Jumal on Jumal.“ On see sisehääl, mis Segismundot on äratama tulnud, on see sõnum ilmaruumist, jumalik ilmutus, mis äratab unenäost ja kutsub mõistusele? Igatahes oleme tunnistajaks hetkele, kui Segismundo maailmapilt muutub klaariks.

Kui ilmutuslik hetk lõpeb, ilmuvad kõrgeaulised taas oma kuninglikes rüüdes ja lüüasaamise meeleolus. Aga Segismundo on oma rahutu meele kontrolli alla saanud. Heade tegudega asub ta korrastama lagunevat maailma. Lavastuse lõpus istuvad näitlejad silmitsi publikuga, jagades meiega oma rahuhetke. Eksam on sooritatud. Ärkame oma ellu. Kas oskame tunda rõõmu sellest, mis meil olemas? Olgu unes või ilmsi.