Maris Johannes

Pääru Oja Kullervo on kui kammitsetud kaasmaalane, kellel rusikad vaenlase ootel püsti ja meel must. Ihusse põletatud orjamärk ei lase unustada ülekohut ja alandust.

Thornton Wilderi „Üle noatera“ tekst on äge: näitlejalt oodatakse rollist sisse-välja jalutamisi ja publikuga suhtlemist, ka rollivahetusi. Ent toimima see lõputu maailmalõpp laval ei hakka.

Tühjajooksnud elud, sumpamine kujutelmades, meeleheitlik püüd hoida sidet reaalsusega, kuigi reaalsustaju kaob – kõik need gogollikud teemad on Dmitri Krõmovi „Hullumeelsete märkmetes“ olemas.

Lavastaja Laura Jaanholdile on lilleturg kui märk, mille kaudu jutustada möödunud ajast, ning need prouad-tädid-tüdrukud on kui mineviku ja toonase elulaadi saadikud.

Teatriloos on tegu kõneka sündmusega: kokku on saanud kolm kursusekaaslast Priit Pedajase XVIII lennust ning maestro ise on oma 70. sünnipäevaks lavastanud nendega iiri näitemängu.

Vägivalla südames või südamel on kaks koda: kodu ja kool. „Kurjuse“ peategelane Erik Ponti on koduvägivalla ohver, koolis aga kõva löömamees.

Ester Purje noorusmälestused on olnud Tiit Palule aluseks, et kirjutada ja lavastada pildikesi Saaremaa teatrielust.

Kui Bertolt Brecht kirjutas oma hirmu ja viletsuse episoodid Taanis paguluses, siis Timofei Kuljabin lavastas need Vene emigrandina Eesti teatris, resideerides ise Saksamaal.

Veiko Porkaneni poeet on ootamatult asjalik, temas on nooruslikku õhinat, tegutsemislusti, vähem romantilist hõllandust.

Vihjelisust on Vanemuise uue „Mägede iluduskuninganna“ mängus vähem kui kahekümne aasta taguses lavastuses.

Ago Andersoni mängitav Ratas pole naisküsimuses valiv mees ja esindab magava kassi tüüpi, kellele hiired ise suhu jooksevad.

Seltskond on värvikas, igal oma patt hingel: salasuhe minevikus, armuke ootamas, lahutus ukse ees, narkolaks meeltes, intsest käeulatuses, pedofiiliaoht pea kohal.

Timofei Kuljabin: „Venemaa teater on langenud kodumaal mudaliigasse. Palju lavastajaid ja näitlejaid on läinud, kes Riiga, kes Berliini, Jerevani, Thbilisisse.“

Lavastajadebüüdi teinud Argo Aadli väärib kiitust selle eest, et „Polkovniku lesega“ on ta andnud Anne Reemannile oivalise rolli ja toonud teatrisse Juhan Smuuli.

„Stalkeri“ lavastaja Kalju-Karl Kivi on olnud väga autoritruu. Ta loeb stsenaariumi täht-tähelt nagu näidendit, Tarkovski tegelased oleks nagu filmist meie juurde astunud.

Boriss Pavlovitši lavastuses „Aviaator“ ei ole peategelast, vaid tema lugu, mida jutustavad näitlejad, kes loevad päevikut, mängivad pilli, laulavad.

Sławomir Mrożeki „Emigrandid“ on vaimukas konstruktsioon: kaks vastandlikku tüüpi ekstreemsetes oludes nagu katseklaasis.

Wanapagan on seekord kirjutatud võõrapärase algustähega W – kas märk vanast kirjaviisist või moodne moonutus?

Nimitegelane, Simo Andre Kadastu mängitud Rogožin, pole ei vana ega noor, vaid selline jässakas, maadligi tüüp.

Alvis Hermanis: „Kui Jerzy Grotowski või Antonin Artaud oleks kuulnud, et teater on dialoogi koht, poleks nad millestki aru saanud.“

Teatrifestivali „Kuldne mask“ välismaisele publikule mõeldud programmis „Russian Case“ näidati veebi vahendusel kuue päeva jooksul 25 lavastust.