Maris Johannes
-
Polkovniku lesk (Anne Reemann) on eesti kirjanduse üks täisverelisemaid draama-queen’e, igas pulmas pruut ja matustel kadunuke.Siim VahurIgas pulmas pruut ja igal matusel kadunuke
Lavastajadebüüdi teinud Argo Aadli väärib kiitust selle eest, et „Polkovniku lesega“ on ta andnud Anne Reemannile oivalise rolli ja toonud teatrisse Juhan Smuuli.
6 minutit -
„Stalkeri“ kolmik – Stalker (Kristjan Üksküla), kirjanik (Ott Aardam) ja professor (Leino Rei) – on etenduste käigus üksteisega hästi kokku mänginud ja ansamblile tuleb see kasuks.Gabriela UrmTeekond Tsooni 40 aastat hiljem
„Stalkeri“ lavastaja Kalju-Karl Kivi on olnud väga autoritruu. Ta loeb stsenaariumi täht-tähelt nagu näidendit, Tarkovski tegelased oleks nagu filmist meie juurde astunud.
7 minutit -
Tallinna Linnateatri „Aviaator“. Ühe nipsuga kukub maailm kokku nagu teatridekoratsioon.Siim VahurKirst tordil
Boriss Pavlovitši lavastuses „Aviaator“ ei ole peategelast, vaid tema lugu, mida jutustavad näitlejad, kes loevad päevikut, mängivad pilli, laulavad.
7 minutit -
Andres Raagi intellektuaal peab vaatama, et ta piltlikult öeldes suruõhuhaamri alla ei jää, sest Peeter Tammearu töömees ja tema stiihia ähvardab üle pea kasvada.Siim VahurKübaratrikid teatriveskis
Sławomir Mrożeki „Emigrandid“ on vaimukas konstruktsioon: kaks vastandlikku tüüpi ekstreemsetes oludes nagu katseklaasis.
5 minutit -
Ago Andersoni suurepäraselt mängitud pöörase ja lapsemeelse Jürkaga on siiski keeruline mestis olla.Priit LoogJürka on Wanapagan ja Ants on kaval
Wanapagan on seekord kirjutatud võõrapärase algustähega W – kas märk vanast kirjaviisist või moodne moonutus?
6 minutit -
Rogožini (Simo Andre Kadastu) puhul võiks ju loota, et kui isa otsad annab, ärkab poeg uuele elule, aga maadligi madalaks jääb ta lõpuni.Siim VahurMärkmeid Rogožini majast
Nimitegelane, Simo Andre Kadastu mängitud Rogožin, pole ei vana ega noor, vaid selline jässakas, maadligi tüüp.
4 minutit -
„Kuldse maski“ parim suurvorm on Andrei Mogutši lavastus „Muinasjutt viimasest inglist“, mis on inspireeritud elust 1990. aastate Venemaal, tegelasteks hullumajja pistetud eluheidikud.Ira PoljarnajaTeater ja tsensuur
Alvis Hermanis: „Kui Jerzy Grotowski või Antonin Artaud oleks kuulnud, et teater on dialoogi koht, poleks nad millestki aru saanud.“
4 minutit -
„Kuldse maski“ parim suurvorm on Andrei Mogutši lavastus „Muinasjutt viimasest inglist“, mis on inspireeritud elust 1990. aastate Venemaal, tegelasteks hullumajja pistetud eluheidikud.Ira Poljarnaja
Venemaa teater õitseb mühinal
Teatrifestivali „Kuldne mask“ välismaisele publikule mõeldud programmis „Russian Case“ näidati veebi vahendusel kuue päeva jooksul 25 lavastust.
5 minutit
