Auri Jürna

Kes vähegi Riina Roosega kokku on puutunud ja tema lavastusi näinud, teab, millise kire ja pühendumusega ta eesti kultuuri pärast südant valutab ning kui nakatav on tema uudishimu ja jagamisrõõm.

„Saagi lõhn“ kui näidend jääb sketšiks, üheks ideeks, millest hea tahtmise puhul saaks eel- ja järellooga aretada paar hooaega köitvat teleseriaali.

Ivo Uukkivi ja Martin Kõivu duett on viimse detailini lihvitud, nende teineteisetaju tundlik ja paindlik ning arusaam tekstist sügavalt läbi tunnetatud.

Tõnu Õnnepalu tekst, nii laval kui ka paberil, on nagu liivale joonistatud muster: mõtisklev, ühtaegu oluline ja tähtsusetu, kohaloleku kontroll.

Lugu kirest, vägivallast ja manipuleerimisest on väga inimlik ja universaalne ning sobib igasse riiki, ajastusse ja poliitilisse režiimi.

Kuigi Märt Avandi ja Ott Sepa vendade duo on lavastuse peamine müüginumber ning Saadjärvele sõitu igati väärt vaatamine, jäi tegelikult nende kõrval kõige rohkem silma Indrek Ojari isa Welshina.

Küsimus pole selles, kas „Annapurna“ puudutab ja kas nende tegelastega saab samastuda, vaid selles, miks on kõigist sellesarnastest tekstidest lavale jõudnud just see.

Noore näitleja Rasmus Vendeli (EMTA lavakunstikooli XXXI lend) valik nimiossa lisab lavastusse hulga siirust ja uudishimu, tõelist avastamisrõõmu ja väikest vimkat.

Õige natuke jäi painama lavastuse „Arm“ tekst, mis ajaloolise materjali tõttu on eepilisem ja sõnarohkem, kui puhta visuaaliga lavastuse puhul eeldanuks.

Laval on kõik nii puhas, minimalistlik ja väljapeetud, et mahutab kõikvõimalikke tähendusi ja tõlgendusi, küll aga pole seda valusat ja poeetilist elu segapundart, mille pani kirja Tšehhov.

„Metazoa“ on tunni ja veerandi pikkune kena väike mõtte- ja kujundiharjutus, mille on improvisatsiooniliste mängude põhjal kokku pannud lavakunstikooli kursusekaaslastest trupp.

Tanel Saarel on tähtis roll VAT-teatri näo kujundamisel ja sihi suunamisel. Teeb rõõmu, et lavastaja saab oma koduteatris end piisavalt välja elada ega pea minema mujale vabadust otsima.

Riina Roose ja „Seitsmemagajapäeva“ trupi loodud lavastus on lummav oma õrnuses ja intiimsuses, mida Arvo Pärdi keskuse saal võimaldab.

Lavastuses „Poiss, kes nägi pimeduses“ avatakse õrnalt ja seejuures ausalt teemad, millest paljud õnneks midagi ei tea, aga räägitakse ka asjadest, millest teatakse rohkem kui tahaks.

Ükskõik millisena ja kus Von Krahli teater ümber sünnib, on üsna kindel, et ellu ta jääb, sest vajadus paadikõigutaja järele on alati olemas.

Lavastuses „Regina madre“ on piir tõe, mälestuste, unistuste, soovunelmate ja enesepettuse vahel väga hägus ning tõde ei selgugi.

Kuigi „Vihmameistrit“ saab vaadata ka romantilise komöödiana, on Erki Aule tõlgenduses ja noore trupi kehastuses see veidi tõsisem mäss igava ettemääratuse ja reeglipära vastu.

Kuna viimased aastad on olnud leebelt öeldes keerulised ja tulevik ei tundu eriti helge, on aeg jälle küps, et jutustada lugusid kangelastest, õiglusest, vaprusest, usust ja armastusest.

Ago Sootsi lavastajapilk sarnaneb tema muusikupilguga: intuitiivne, vihjeline, kehaga tunnetav, mitte niivõrd realismi ja ratsionaalsust taotlev.

Piip ja Tuut on tänuväärne teater, sest nende inimlik, leebe ja (vägi)vallatu huumor leevendab suure maailma tumedust ning taastab kübekese usust headusse.

„Majahoidjas“ on palju tabavaid, humoorikaid detaile alates idamaistest kingadest, liikuvast seinakontaktist ja miniatuursest noast kuni autosignaalist algava muusika ja poeetilise ehituskileni.