Auri Jürna

Õige natuke jäi painama lavastuse „Arm“ tekst, mis ajaloolise materjali tõttu on eepilisem ja sõnarohkem, kui puhta visuaaliga lavastuse puhul eeldanuks.

Laval on kõik nii puhas, minimalistlik ja väljapeetud, et mahutab kõikvõimalikke tähendusi ja tõlgendusi, küll aga pole seda valusat ja poeetilist elu segapundart, mille pani kirja Tšehhov.

„Metazoa“ on tunni ja veerandi pikkune kena väike mõtte- ja kujundiharjutus, mille on improvisatsiooniliste mängude põhjal kokku pannud lavakunstikooli kursusekaaslastest trupp.

Tanel Saarel on tähtis roll VAT-teatri näo kujundamisel ja sihi suunamisel. Teeb rõõmu, et lavastaja saab oma koduteatris end piisavalt välja elada ega pea minema mujale vabadust otsima.

Riina Roose ja „Seitsmemagajapäeva“ trupi loodud lavastus on lummav oma õrnuses ja intiimsuses, mida Arvo Pärdi keskuse saal võimaldab.

Lavastuses „Poiss, kes nägi pimeduses“ avatakse õrnalt ja seejuures ausalt teemad, millest paljud õnneks midagi ei tea, aga räägitakse ka asjadest, millest teatakse rohkem kui tahaks.

Ükskõik millisena ja kus Von Krahli teater ümber sünnib, on üsna kindel, et ellu ta jääb, sest vajadus paadikõigutaja järele on alati olemas.

Lavastuses „Regina madre“ on piir tõe, mälestuste, unistuste, soovunelmate ja enesepettuse vahel väga hägus ning tõde ei selgugi.

Kuigi „Vihmameistrit“ saab vaadata ka romantilise komöödiana, on Erki Aule tõlgenduses ja noore trupi kehastuses see veidi tõsisem mäss igava ettemääratuse ja reeglipära vastu.