Kuigi ikka käib kusagil sõda koos sellega kaasas käiva ebainimlikkusega, on siiski kurb, et sõjahirm jõuab samasse kohta tagasi enne, kui vanad haavad on paranenud. Kuigi Ukraina on rohkem kui tuhande ja Gaza rohkem kui kolme tuhande kilomeetri kaugusel, on praegune maailm nii palju väiksem, et kaadrid purustatud linnadest ja elust tunduvad nii käegakatsutavalt lähedal, et kisuvad vaevu marrastunud haavad lahti. Nii neil, kes on sõda oma silmaga näinud, kui ka neil, kellele seda unejutuks räägitud. Elagu me linnas, metsas või saarel, oht ripub aina selgemalt pea kohal, kui vähegi internetiühendus või jutukas naaber käepärast.

Seetõttu on loomulik, et teater räägib asjadest otse ja tõsiselt. Andra Teede sotsiaalselt tundlik närv ja keel teeb „Unistuste saare“ jäiselt jõhkraks ja nukraks peegelduseks, mis on kohati võimalikule nii lähedal, et düstoopiast rääkida on justkui liialdus. Muidugi, paljud düstoopilised teosed näivad 2020. aastatel rohkem hoiatuste või ennustuste kui eskapistliku fiktsioonina, aga üllatab, et olukorrale nii lähedal seistes saab kirjutada nii iroonia- ja halavabalt.

Suur osa selle näidendi mõjust tuleb esile poola lavastaja Maciej Podstawny ja helilooja Anna Stela originaalses lavanägemuses, kus suur hulk teksti on koos trupiga muusikasse, videosse ja vaikusesse tihendatud. Ülle Kaljuste: „[„Unistuste saar“] ei olegi võib-olla otseselt näidend. Pigem jutustus minevikust, olevikust ja tulevikumõtetest. Koosneb see fragmentidest, on palju elemente: muusika, video, väikeste stseenide lahtimängimine. Aga kõik see peaks tekitama vaataja peas mingisuguse terviku. See on nagu jutustus, millised mõtted on inimestel sellistes olukordades, mida nad mõtlevad, kuidas püüavad elada ja edasi minna.“¹

Publiku hulgas saali tulles tabab mind esimese hooga segadus, mis nüüd toimuma hakkab, sest ühest küljest on lava valmis pandud justkui väikeseks kontserdiks, aga siis ilmuvad neli osatäitjat jahedale rannatuulele vastavas riietuses: kummikutes ja mitmekihilistes rõivastes. Ka loo jutustamisele on lähenetud teisiti. Marten Kuninga sõnadega: „Me oleme neljaliikmeline bänd. See oli üks esimesi asju, mida Maciej meile ütles, kui proove hakkasime tegema – et mitte mõelda sellest kui lavastusest, vaid kui bändist, ja lavaruum on nagu prooviruum. Seal on instrumendid, kaablid, statiivid, mikrofonid ja igaühel oma nurgake, kuhu aeg-ajalt maandutakse ning koos midagi luuakse.“²

Selline kombinatsioon, sõna pidev põimumine ja segunemine muusika ja videoga, loob ootamatult tugeva atmosfääri, milles ei teki kordagi kahtlust, et need neli tegelast on elanud pikka aega isolatsioonis ning reeglid on nende endi, mitte kunagise ühiskonna omad. Ja aegamisi, kui vihjetest hakkab imbuma infot, miks nad sellele saarele on eraldunud, tuleb ka endal pähe küsimusi: „Mida ma teeks, kui sõda algaks?“, „Mida ma üksikule saarele kaasa võtaks?“ ja „Mis laule ma aastate pärast laulaks, kui enam muusikat kuulata ei saa?“. Tegelaste olmelised tegemised sooja, söögi ja peavarju nimel on ümbritsetud nimetust hirmust ja (rahu või muutuse või Godot’) ootamisest, neid omakorda valitsevad pereisa (Ott Kartau) ja matriarhi (Ülle Kaljuste) ranged seadused. Saare eraldatuses kasvanud lapsed (Maria Liive ja Marten Kuningas) on looduslastena üheaegselt kuulekad ja allumatud, uudishimu ajab teada saama, mis suur õud see on teisel pool vett.

Lisaks muusikale, mis on huvitav segu erisugustest minevikupunktidest, on lavastuses hulgi leidlikke aega ja ruumi painutavaid stseene, näiteks aegluubis hülgejaht poksikotiga. Seda täiesti butafooria- ja kunstverevaba stseeni kipub järgnev verine mugimine küll veidi varjutama, kuid sellegipoolest on see etenduse eufooriline kõrghetk – vastupidine näidendi süngele alatoonile.

Omamoodi veidraks kipub lugu muutuma aga järk-järgult tihenevate viidetega ärkamisajale, sinimustvalgega vehkimisele ja eestlaslikule mineviku­ängile, eriti kui meenub, et tegemist on poola lavastajaga. Mitte et need lavastust rikuksid, aga tekib küsimus, miks on loosungilikkust, eriti tütarlaste koori isamaaline laul ja „Tere, perestroika“ lõpupunkt, selle loo rääkimiseks vajalik. Ärge mõistke mind valesti, laulvate ja pilli mängivate näitlejate (nagu ka näitleva muusiku) vaatamine on üdini nauditav, eriti kui see lavastusse valatult sobib, aga mõni lauluvalik jäi ehk küsitavaks.

Kuigi lavastuse keskseks teemaks seavad näitlejad unistused, jääb kõige enam kummitama pikaajalise eraldatuse ja vaimse isoleerituse mõju inimesele. „Kui mõtleme suletud maailma loomisest perekonna kontekstis, võib aimata, et kuigi taotluseks võib olla turvatunne, on pinged selle sisse punutud. Läbilaskmatute piiridega peres on konformeerumine norm, kuid sellel on oma hind – sisemine pinge, mis tekib sellest, et oma soove ei tohi olla, pulbitseb pinna all. Selleks, et olla vastuvõetav ja teenida heakskiitu, tuleb teha, nagu reeglid ütlevad. Kannatavad enesehinnang ja minapildi areng. Kontrollitus ja kontrollimine loovad hea pinnase konfliktide tekkeks. Uut infot ja kogemusi sisse ei lubata. Sealhulgas ei ole soositud uued mõtted või uut moodi tunnete väljendamine. Need tunduvad ohuna nii perekonna koospüsimisele kui ka selle liikmetele. Ohuna, mille vastu tuleb võidelda kõigest jõust. Ei ole üllatav, et sellisele peresüsteemile võib olla iseloomulik püsivalt kõrge stressitase, ärevus, rõõmutus ja paradoksaalsel moel ka kaootilisus.“³

Lisaks väikeste gruppide sunniviisilistele isolatsiooniolukordadele ka palju räägitud internetipõlvkondade eneseisolatsioonist, kui liiga keeruka ja nõudliku ühiskonna eest põgenetakse virtuaalmaailma, leitakse seal oma tõekspidamistele ja huvidele vastav kõlakoda ning vähendatakse kokkupuuted välisilmaga miinimumini. Eks paljud said möödunud pandeemia-aastatega aimu, mida selline eraldumine tähendab, aga paraku pole ajaloos palju neid pikaajalise isolatsiooni eksperimente, mis oleksid hästi lõppenud. Ega ilmaasjata öelda, et inimene on karjaloom.