Raske on üle tähtsustada tänavustel Saaremaa ooperipäevadel alguse saanud „Nibelungi sõrmuse“ tetraloogia lavaelu. Risto Joosti ja Vanemuise eestvedamisel etendunud „Reini kuld“ meenutab erakordse ja ainukordse sündmusena 2008. aasta „Tõe ja õiguse“ teatrimaratoni Vargamäel või legendiks saanud nn Suitsu-õhtut „Ühte laulu tahaks laulda“ 1969. aastal (täpsuse huvides: see etendus küll neli korda). Võib kindel olla, et ka muusikajuhi Risto Joosti ja lavastaja Michiel Dijkema „Nibelungi sõrmuse“ lavastustest saab eesti muusikateatri üks selle sajandi olulisem sündmus, ning on ülimalt sobilik, et algust tehti tetraloogia esietenduse 150. aastapäeval.

Risto Joost: „Oli olukordi, kus kogu selle ettevõtmise suhtes oli veidi skepsist. Küsimus ei olnudki selles, et seda Saaremaal teha, vaid et üksainus etendus. See on suur töö, mida iga laulja peab tegema, terve prooviperioodi. Me ei teinud ju allahindlust ega planeerinud sellist poollavastatud produktsiooni. Meil oli mõte, et kas teeme nii-öelda all in või mitte midagi ehk kõik mängu. Me panustasime muusikaliselt, lavastuslikult, kostüümid, tehniline – kõik tegid, nagu oleks tavaproduktsioon, ütleksin, isegi rohkem. Sellepärast, et siin oli nii palju muutujaid, mõõtmed ja tingimused olid teised“ („Delta“, Klassikaraadio 23. VII).

Ehkki sellest ühekordsusest on iseäranis kahju neil, kes etendusele ei jõudnud või kes vaataksid seda meeleldi uuesti, peitub kordumatuses ja ainulaadsuses suur võlu. Ajal, mil oleme juba harjunud, et suur osa meediast ja meelelahutusest on pausile pandav, uuesti esitatav, tagasikeritav ja on demand, mõjub kategooriliselt ühekordne elava teatri suursündmus isegi üllatavalt. Olgu, ERR võttis etenduse muidugi üles (ja Vanemuise kodulehel on ka vihje, et „tetraloogia valmimisest sünnib dokumentaalsaade, mis jäädvustab prooviprotsessi ja kulissidetaguse töö“), aga kuni see on monteeritud ja avalikult kuhugi üles riputatakse, pole „Reini kulda“ võimalik näha. Ja see teeb esietenduse veelgi väärtuslikumaks ning, olgem ausad, järgnevate etenduste reklaami sedavõrd mõjuvamaks – artikli kirjutamise hetkeks ongi 2027. aasta „Valküür“ välja müüdud.

Ilmselt kütsid enne esietendust publiku huvi peale tsükli Eestis esmakordselt lavalejõudmise erakordsuse ka fotod proovidest basseinis. Saaremaa ooperipäevade kunstiline juht Ain Anger meenutas etendusejärgses intervjuus „Deltas“, et oli algul skeptiline, kas 40 tonni vee lavale toomine on tõesti vajalik. Ka ooperipäevade peaprodutsent Priit Mikk nentis avakõnes, et ootamatult palju pidi seekord tegelema tehniliste lahenduste leiutamisega, et vesi saaks lavale, püsiks seal turvaliselt ja oleks tagatipuks ka õige temperatuuriga. Kerge otsing Youtube’is leiduvate „Reini kulla“ etenduste salvestistes näitab, et sama skepsist jagavad kõik lavastajad (või tehnilised direktorid), sest päris vett leidub lavastustes harva. Enamjaolt markeeritakse vett kangaste ja/või valguse abil, vahel harva antakse veidi vett näkkidele pritsimiseks. Aga näinud Saaremaal basseini ja selles oskuslikult sukelduvaid lauljaid, on selge, et risk tasus end ära. Reini tütarde (Annaliisa Pillak, Kadri Raalik, Sandra Laagus) ja Alberichi (Rauno Elp) vees hullamine on efektne ja meeldejääv, aga ka sisult oluline. Maagia, mis veest varastatakse, mis needuseks muutub, maailma muudab ja lõpuks vette tagasi jõuab, on sügavalt sümboolne ning igati seostatav paljude maailma loomise müütidega.

Arvestades, kuidas Wagneri muusika laulja võimed ja võhma niigi proovile paneb, oli Reini tütarde pidev sukeldumine eriti muljetavaldav. Kostüümi seljauimede tõttu on hüpped veelgi voolujoonelisemad ning näib uskumatu, et sulistamise kõrval jõuavad näkid ka hingata, partnereid ja dirigenti jälgida ning suurepäraselt laulda. Samasugust hämmingut tekitas Rauno Elp, kes turnis ja jooksis dekoratsiooni peal ringi ning hüppas lõpuks basseini, et kuld kaldale vinnata. Millist lisatrenni on lauljad pidanud selle suurepärase stseeni mängimiseks tegema ja mis trikke oma vokaali hoidmiseks õppinud, jääb nende endi teada, kuid publiku vaatenurgast oli see igati pingutust väärt, sest vaatemäng oli tõeliselt vaimustav.

Pärast sulistamise stseeni tekkis korraks hirm, et lavastus jääbki ehk basseinitükiks, kus panustatud ühteainsasse suurde efekti, ning ülejäänu vaid lohiseb selle tuules järele. Aga õnneks seda ohtu ei olnud. Lavastaja-kunstnik Dijkema oli suure festivalilava maksimumini ära kasutanud, et luua tõeliselt mastaapne „Nibelungi sõrmusele“ vääriline maailm, ning kostüümikunstnik Martijn Krampi kostüümid peegeldasid seda. Tohutult suured ja uhked kostüümid muudavad jumalad võimsaks ja säravaks, kuid – mis veel olulisem –kõrgetel platvormidel, pikkade kuubede ja sarvedega hiiglased (Ain Anger ja Kristjan Häggblom) varjutavad isegi jumalaid. Nende aeglane, väärikas liikumine, kõmisevad repliigid ja kõigile ülalt alla vaatamine annab ülipalju juurde loo sõnumile võimust, hirmust ja jõust. Rõõm oli näha, et noor Häggblom kogenud lavapartnerile sugugi alla ei jää, kuid Angeri mäng Freiaga (Liene Kinča) lisas hiiglasele armsa, peaaegu inimliku nüansi.

Märkimisväärne on veel, et kogu trupp oli hämmastavalt ühtlane ja igaüks vääriks eraldi väljatoomist. Kõigil, nii Wotanil (Hrólfur Sæmundsson) ja Frickal (Annely Peebo), Froh’l (Roland Liiv) ja Donneril (Taavi Tampuu) kui ka Logel (Mati Turi) ja Erdal (Monika-Evelin Liiv) on selge siht ja iseloom, mis jõudis kaugele, saali viimase reani. Ka Mime (Juhan Tralla), Alberichi õnnetu venna ja piinatud ohvri vaikne, ettevaatlik hiilimine ja kulla jälitamine kannab täpselt seda rikkuse iha, mis omakorda teenib loo suurt sõnumit. Ka Vanemuise ooperikoor ja lapsed nibelungidena olid hämmastavalt ühtlased ja täpsed nii muusikaliselt kui ka füüsiliselt ning isegi lavameestest sai justkui osa nibelungidest, kui nood stseenivahetustes suure jooksuga kondi­aurul pöördlava liigutasid.

Lavastaja on kavalehe mõtiskluses rõhutanud, et „see lavastus ei püüa põgeneda abstraktsiooni ega kaasaegsete ümbertõlgenduse varju, vaid astub loole vastu otse, jäädes truuks tegelastele ja partituurile. Lugu ise on juba piisavalt radikaalne. [—] „Nibelungi sõrmus“ kõnetab meid ka tänapäeval, ja mitte sellepärast, et seda saaks kaasajastada, vaid just seetõttu, et selleks puudub vajadus.“ Tema mõttega võib kahel käel nõustuda. Kuigi laval toimetavad jumalad ja hiiglased, nibelungid ja näkid, on lugu võimust, julmusest, reetmisest, varastamisest, ärakasutamisest ja empaatia puudumisest hirmutavalt tänapäevane. Isegi toredalt teatraalsetel trikkidel, nähtamatuks muutumisel ja kõuega õhu puhastamisel, on tänapäevas omad õõvastavad seosed. Omamoodi veider, et sõnad, mis jäävad pärast etendust kõige enam kummitama, on järgmise aasta peaesineja, Portugali rahvusteatri São Carlose juhi omad. Voltaire’i satiirile „Candide ehk Optimism“ viidates ütles ta, et me ei ela parimas võimalikest maailmadest. Meie maailm, nagu „Nibelungi sõrmuse“ omagi, on pärast „kulla“ varastamist sünge, ohtlik ja hukule määratud. Kas pärast hävingut sünnib ka midagi helget ja paremat?