Samal ajal kui kogu rahvas oli koos muinastulede ööl, et vaadata mõtlikult lenduvaid tulesädemeid ning püüda vaigistada pimedusest õhkuvat ärevust, mis kooliaasta lähenedes muudkui kasvab ja kasvab, koondus üks entusiastide brigaad juba mitmendat korda Rae kooli­majja, et elektri jõul sepistada helielamust „Vaskjala sirakas“. Ei saa öelda, et see ettevõtmine oleks olnud vähemastaapne või hõre. Programmis välja pakutud üheksa esineja kõrval lubati sama paljude autorite heliinstallatsioone. Tihe andmine.

Esimesena võtab mind koolimaja ees vastu miski, mis näeb välja nagu roostes plekkahi, millele on külge keevitatud liiga palju korstnaid. Kail Timuski „Ahiorel“ on samal ajal nii köetav ahi kui ka metalltorudest tehtud orel, mis huugab harmoonilises intervallis, ja selle tagant viivad poolläbipaistvad plasttorud natuke kaugemale kuuse alla rooste­vabast terasest kasti. Maja peasissekäigu vastu tsentraalkompositsiooni seatud installatsioon mõjub kogu festivali lukukivina: selle pehme, soe ja mahlane undamine loob terve ürituse vältel õuealale mõnusalt kutsuva ja kõrva puhastava atmosfääri. Mitte just väga sageli ei ole heliinstallatsiooni puhul visuaalis, helis ja kontseptsioonis saavutatud tasakaal, mis kutsuks üha uuesti seda vaatama ja kuulama, aga Timuski ahiorel on üks selliseid harva ettetulevaid objekte. Harmooniline intervall moduleerub juhuslikult, on natuke häälest ära, aga selle madala, maheda tämbri rikkus on võrreldav tšello või Tiibeti pasunaga. Autor kirjutab saatetekstis, et kütab ahjukeret puiduga vanast lammutatud Vormsi majast, keetes sellel teed, mida serveeritakse lahkumistseremoonias, ja võime hoovil kõrva laotuvat heli reekviemina võtta küll.

Traditsioon ja apokalüpsis

Esimeses osas esineb Elektroonilise Muusika Seltsi ansambel (EMA), kes kannab ette Udo Kasemetsa teose „I Ching Jitterbug“. Kasemets on EMA-le saanud nii missiooniks kui ka allikaks, mis ei kuiva, ja pole ka ime, sest John Cage’ist ja Marshall McLuhanist tugevalt mõjutatud helilooja teosed, mis on paralleelselt kantud nii idamaisest filosoofiast kui ka arvude maagiast ning sisaldavad sageli vormilist ja kontekstuaalset eneseteadlikkust, on ka põneva kõlaga.

Tarmo Johannes seisab, kuldne läikiv metsasarv käes, ja puhub sellest pikki üksikuid toone, mida neljaliikmeline ansambel töötleb ajalooliselt sobivate tehnoloogiliste vahendite ehk kassettmakkide abil mingi ainult esinejaile teadaoleva struktuuri järgi. Müstikat lisab ka Johannese ees laual seisev dekoratiivne klaasist liivakell, mida ta parajal hetkel ümber keerab, nii et tumedad terakesed viaalis pudenevad ühest anumast teise ja mõjutavad sündmuste käiku. Ka helil on idamaine ja mägedesse sobiv kõla, mis on suurepärane dialoogipartner maja ees huugavale ahiorelile. Publiku hulgas on tuntud mikrotonaalsuse entusiast ja helilooja suikunud unne, pea kuklas. Matemaatika ja füüsika on teinud oma töö.

Islandi päritolu artist Krakkkbot alustab heliga, mis hingab vaikselt tema pika dressistatud kogu vastu surutud sülearvutist. Ei mäletagi, et keegi oleks oma läpakat niimoodi dramaturgilise elemendina kasutanud. Näpud klõbistavad klahvidel, aga pole aru saada, kas käib töö ühismeedias, live-koodimine või veel midagi kolmandat. Igatahes hakkab lisandunud mühinale peale kostma fraas „Armageddon“. Siraka programmi on taas sisenenud vanatestamentlikke elemente. Helis puudub ühtne vaatepunkt niisamuti nagu kontserdipaiga ülesehituses – vaatajate-kuulajate toolid on ringis ümber esinejate. Midagi on Krakkkbotis utilitaarset: kas selles püstises koodimisasendis, kus justkui testitaks või kontrollitaks mingit väikest robotit, või siis „instrumendi“ igapäevasuses. Ent selles on ehk ka midagi iidset, võib-olla koguni islandlikku. Kõlab veel piibellikke tekstikatkeid, islandikeelset joigu, kõigevägevam seatakse kahtluse alla ning artist sirutab käe koos läpakaga taeva poole. Draama on kulmineerunud. Läpakas sulgub ja etteaste on läbi.

Klaveriraami kohtumine kontoritehnikaga lahkamislaual

Vaheaja saabudes innustatakse kogema väljapandud heliinstallatsioone. Maja taga hoolikalt niidetud murul on pjedestaalile tõstetud Riia klaverivabriku valatud keeltega malmraam. Oma veidra funktsionaalsuse ja esteetikaga on see harfilaadne objekt juba alates sürrealistidest inspireerinud klavereid lahti lammutama. Alusel eksponeerituna saab klaverikeeli vaikselt näppida ja nende võnkumisest rõõmu tunda.

Natuke eemal on suur valge telk. Piilun ukse vahelt sisse – ei midagi. Ehk ongi see prominentne vajakaolek tühjusekogemuseks üles seatud. Ka saatetekst puudub.

Natuke eemalt leiame lapiku altarilaadse tehnoloogilise kogumi ekraanidest, vilkurist, skännerist ja paljudest teistest kontorimasinatest, mis kõik on lahti kruvitud ja vasktraadist poolidega kokku sobitatud – need korjavad üles ja võimendavad tehnikas varjatult tsirkuleeruvaid elektromagneetilisi elumahlu. Kokku nõrgub sellest hoovialale pidev mürane plinkiv-tiksuv elektrooniline taust. Kõrvaleasetatud klaaspurgist saab lugeda, et teos „Kabel“ kutsub pühitsema elektrijõudu, liturgiliseks sakramendiks needsamad tehnikast väljameelitatud viimased ohked. Sellesarnast „kuuldamatu elektrivälja“ välja­toomist on helikunsti ajaloos kasutanud saksa kunstnik Christina Kubisch, kes istutab inimestele kõrvaklapid pähe ja suunab nad siis päevavalguslampe ja LED-ekraane kuulama. Maailm on elektrifitseerituse kaudu hingestatud. Gridio!

Kohalolu ja arabeskid

Järgmise esinejateploki avab Hello Upan, kes jätkab umbes sealt, kus lahti­kooritud klaver õues alustas, suhestudes heli füüsilise olemusega. Kriginad, krõbinad ja sahinad vahendavad füüsiliste materjalide suhtlust. Esineja on siin meedium ning kosjasobitaja, kes vastandab suuri ja väikeseid helisid, otsib nende sarnasusi ja erisusi: kord on helid taustal, siis jälle eendub mingi kontuur, kujund või vinjett. Kuulda on madalamaid sumedaid tämbreid, otsekui oleks metsas uitaja kuskilt puuõõnest leidnud mesilassülemi vahelduvalt kääksuvate puulatvade järsu krägina ja raginaga. Mingi sekundaarne inimhääl, vidistav pisike häire diktofonilindilt asendub poogna, kontaktmikrofoni ja viiuli omavahelises hõõrdumises tekkinud vaevukuuldavate mikrohelidega ja siis justkui räägiks elektriviiul peaaegu arusaadavas keeles. Ka esineja näib olevat pinevil, oodates järgmist kompositsioonilist pööret, ning kontserdipaik on laetud ja pingestatud. Näeme veel heli tekitamise žesti – poogna liikumist, kuid heli on juba vaibunud. Siis võtab Upan tekkinud vaikuses oma kõhukotist imetillukese Auduboni, tõuseb püsti ja vidistab sellega lindude keeles, tõmmates ringi kõndides heli ruumis laiali. Kõige lõpus avab ta välisukse ja laseb väljast sisse meile juba tuttava ahioreli huugamise.

Järgmine esineja Kenn-Eerik Kannike toob lavale keelpilli, mis meenutab oudi, ning ühendab selle sülearvuti, rütmi­masina ja midikontrolleriga. Lahti rullub kajav helivaip, mis koosneb väikestest digitaalsetest helisündmustest, mis rohkem või vähem midagi meenutavad. Taustal hakkab kõlama tume meetrum: artist haarab oma keelpilli ja me võime lennata araabia muinasjuttu, mis tuletab meelde siinsamas ruumis ka varem kogetud helirännakuid või muinaslugusid muusikas. Bassid valjenevad – need on mäeaheliku tektoonilised südamelöögid – ja ratsanik on platoole jõudes sunnitud tõmbama silme ette punase rätiku, et kaitsta end ümberringi tiirlevate tillukeste tulihändlaste eest. Rituaalsed rütmid valjenevad ja rändur kaugeneb sündmuste horisondi taha väljapoole publiku nägemis- ja kuuldeulatust.

Lisette-Marie Viilup istub maha ja asetab enda ette ei vähem ega rohkem kui ühe mikserpuldi. See on no-input-režiimis, s.t suunab iseenda väljundsignaali tagasi sisendisse, mis tekitab põnksuvaid tagasisideimpulsse, mida saab filtrikontuuriga mõnevõrra kontrollida ja juhtida. Just täpselt „mõnevõrra“, sest oma olemuselt on see instrument „uju või upu“ test. Ülalt rippuvast mikro­fonist korjatakse tagasisidet veelgi juurde. Esineja on heliahela osa ja imetillukesed nupukeeramisotsused võivad kutsuda esile laiaulatuslikke ja potentsiaalselt kontrollimatuid tagajärgi. Iga ajahetk on tehnoloogilise tunnetuse ja tagasiside sünergia. Sellises helisüsteemis on üks performatiivsusele oluline ja muusi­kalise elamuse võimalikuks sündmuseks muutmise vältimatu komponent – esineja pidev risk. Mitte mingisugust turva­võrku ega tagavaranuppu ette­valmistatud päästva programmiga ei ole. Sedasama pinget ja haprust ning kohalolekut oli tunda ka ploki esimese etteaste juures. Olgugi et publikule otseselt mingit etendust ei näidata – esineja on pigem staatiline –, tajuvad kõik, et helilaine võib meid nii kanda kui ka hoobilt maha murda.

Kõrv sipelgapesas

Vaheajal lähen trepist alla punakaslillalt valgustatud madalasse keldrisse ja sisenen niiskuse kuningriiki. Midagi ähvardavat on toimumas, pimedas ruumis paistab geotekstiilist seinte alt mingit hämu ja on kuulda järjest kasvavat pahaendelist heli. Püüan end tagasi hoida, kuid kergitan siiski tekstiilseina ja näen selle taga punti seotud suuri plastkanistreid. On see prügi või varjatud metamaailm? Ronin trepist üles teisele korrusele. Taas tume, ent suur ruum, hämarus, sumin ja pinin siin-seal, seintel seesama must geotekstiil. Seinatekst räägib midagi sipelgatest, vihmaussidest ja metsaalusest. Tunnen, et mu helipea hakkab väsima ja vajaks puhastust, aga õhtu jätkub.

Kiire lõppmäng kahes vaatuses

Soome artist Lau Nau kannab modulaarsüntesaatoril (üllatuslikult esimest korda laval!) ette väga lihvitud ja pika unelev-elektroonilise plaadimaterjali, mis pälvib publiku marulise heakskiidu. Domineerima hakkab sinine valgus. Mia-Stella Aaslaid segab väga kirjust ja põnevast vinüülikogust klassikalisel DJ-setup’il kokku musique concrète’i mõjutustega mõnusa helikokteili, mis on natuke rütmiline ja natuke eksperimentaalne. Publik kõnnib vahepeal õues ja sumiseb ning väljas pimeneb, sest on saabunud augustiõhtud. Kaugel põllul paistab virvendav laternarivi. Heta Bilalet­dini etteaste masinlikkus ja lühikesed lood meenutavad Lydia Lunchi esteetikat, taustaks videoekraan, millele VJ näitab hallikasrohelist düstoopilist tükkideks lahatud ökosüsteemi, kasse ja kakukaamerapilti. Õhtu viimane esineja on Andres Vihterpal, kelle rütmimasin lausub vaikselt metsarahva loitsu, millesse aeg-ajalt rebestuvad techno-fragmendid otsekui automaadivalangud, mis ajavad metsavendi punkrist välja ja sunnivad põgenema. Tahaks panna oma pea kellegi sülle ja magada, vahest undki näha.

„Vaskjala sirakas“ on tugev, eklektiline ja sõbralik koosviibimine otsingulise elektroonilise muusika huvilistele. Ta võiks rahumeeli olla palju hõredama kavaga ja ka siis kannaks välja. Vahetevahel mõjub ka juhuslik tühi telk, ilma geotekstiili mässimata, objektina hästi ja puhastavalt. Võimas roostekarva ahiorel huugab ikka veel maja ees pimeduses ja mõjub rahustavalt, lahtilaskmisrituaal teeb oma tööd. Inimesed ronivad bussi ja sõidavad täis laetult koju.