Lennusadama ustest sisse joostes (kontserdi alguseni on kaks minutit) ja trügides ainsale vabale kohale, mis mulle teises reas (otse süntesaatori taga!) silma jääb, on minu südames ootusärevus. Nimelt meeldib mulle Brian Eno tsükkel „Lennujaamamuusika“ väga-väga: kasutan seda tihti niisama põrandal lamamiseks-unistamiseks, aga ka läbi lennujaamade sammudes. Mida suurem lennujaam, seda rohkem on seal siginat-saginat ja lärmi, mille kontrastina mõjub über-rahulik-voolav-staatiline Eno tsükkel idülliliselt ja rahustavalt, pealegi saan end reisijaid täis pakitud ruumides tunda hästi kultuursena. Pikisilmi algust oodates vaatan ruumis ringi – erinevalt tavalisest kontserdisaalist oleme seekord ju muuseumis. Minu ümber kerkivad laevad, akvaarium, kaugemal allveelaev … Ruum on tohutu suur ja täis igasugu aparaate, aga siiski tühi. Iga väiksemgi heli kostab mööda halle seinu ja lage kaugele ja kaua.
Kontsert algab, tuled kustuvad ja püsib … vaikus. Orkester tuleb lavale pärast umbes minuti kestnud tubli publiku tummust, mil kahe tooliparve vahele ehitatud ruudukujulisel laval lähevad põlema tillukesed sinised tuled.
Esimene osa algab rahulikult, pillidest kerkivate meloodiate kaja kestab pärast tekkimist veel umbes 15 sekundit, hüppab ühelt angaari seinalt teisele ja lae pealt tagasi publiku poole. Rahvas, kelles pikk pinev vaikus enne kontserdi algust võis tekitada veidikene liigagi palju ootusärevust, rahuneb peaaegu silmapilk ja vajub lõõgastunult toolidesse. Nii minagi, kuid muusikat nautides ei tea, kuhu vaadata. Peale interpreetide mängu ei toimu eriti midagi, isegi lae peale projitseeritud sinakashallid laia triibuga mustrid ei liigu. Minus tekib sügav rahutus rahulikku muusikat ümbritseva liigse rahu tõttu, mis millegipärast ei teisene rahuks mu hinges, ning selle äratundmise peale muutun veel rahutumaks. Seega lasen silmad üle ümbritseva, märkan, et allveelaeva korstna kõrval on väike kollane tuluke(!) ja et minu ümber proovivad vähemalt viis inimest kontserti salvestada (kolm sellist juhtumit lõppevad mobiilivälgu ja telefoni kiire peitmisega). Püüdes transsiviivale muusikale keskenduda, näen peagi, et minu kohal liiguvad hiirvaikselt diagonaalis üle lava kõrguval sillal oma kohale Collegium Musicale lauljannad. Lõpeb esimene osa, orkestrandid all laval kustutavad oma noodipultide lambid ja üleval sillal võetakse üks kollektiivne hingetõmme.
Tsükli teine osa on Eno originaalis salvestatud Berliinis ja koosneb naisvokalistide häälejuppidest, mida on elektrooniliselt tükeldatud ja eri moel lindilt kokku mängitud. Lennusadamas esitavad sama materjali seitse koorilauljat vaheldumisi laululõike korrates ja partiisid vahetades – elav esitus annab muusikale väga palju juurde. Aktiivne edasiliikumine ja energia, mida saab tekitada vaid laulja hetkes, ning võimsa saali pehme ja pikk kaja panevad mind tundma, nagu kõik oleks korras. Kirjutan endale märkmikusse, et tegemist on sellest tsüklist minu uue lemmikosaga (seni meeldis mulle kolmas). Vaatlen lauljannade varje ja all laval pimedas istuvaid muusikuid. Siis süttivad taas väikesed noodilambid ja seni sinine lava ehib ennast veel oranžikas-kuldse ja lillaga.
Kolmas osa esitatakse koos koori ja orkestrantidega, põhifookus on tiibklaveril ja pianiinol, mis on häälestatud natuke mööda, pala teises pooles liituvad hääled ja basskitarr. Nendin, et kolmas osa meeldib mulle sama palju kui teine – ilmselt on esitus väga hea. Jõuan ainult mõelda, et kuigi tehniliselt oleks olnud hääli eraldi üle ruumi laiali jaotada kindlasti raske, on mul kahju, et lennusadama angaare polnud veidi paremini kasutatud: muusikute asetus jäi veidi üheplaaniliseks. Kuna tegemist on nii suure ja võimsa akustikaga ruumiga, oleks võinud anda publikule võimaluse ise endale istekoht valida, kas või kuskil kaugel põrandal. Ka koori (või hiljem liituva vaskpillirühma) oleks saanud üle ruumi laiali hajutada: kui kasutuses on niivõrd eriline ruum, võiks sellega midagi veelgi põnevamat korda saata. Siiski ei leia ma, et midagi oleks valesti olnud, kuna Lennusadama akustika tegi ära mitmekordse töö.
Tsükli kolmas osa vaibub rahulikult. Õhtu täielik tipphetk on minu meelest Vambola Kriguli seade neljandast ja viimasest tsükli osast: erinevalt Eno salvestisest, kus tsükli lõpus kõlavad alatasa muutuvad süntesaatorifoonid, oli kontserdil laval (täpsemalt sillal) vaskpillirühm, kes oli kolmanda osa jooksul koori kõrvale sillale hiilinud. Loomulikult on täisakustiline seade kontsertettekandes niikuinii palju loogilisem (ja ka lihtsam) kui süntesaator, mille külge on ühendatud posu võimendeid, et kõik suures saalis ilusti kuulda jääks, aga Lennusadamasse sobisid eriti hästi vaskpillid. Kõrged paljad betoonlaed peegeldasid vaskpillide madalaid tämbreid ja suunasid need otse publikusse ning muusikat oli tunda sõna otseses mõttes terves kehas. Silmad taas lakke puurinuna leidsin, et kunagi paigal seisnud projektorimustrid on samuti vaikselt liikuma hakanud ... Otsustasin lihtsalt mõnusaid vibratsioone nautida ja mängijate mitmevärvilisi varje seirata. Olen Vambola Krigulile tõesti tänulik, et sain tervet tsüklit, kuid eriti just imeliselt seatud neljandat osa nõnda kuulata. See inspireeris mind väga!
Eno „Lennujaamamuusika“ lõppes sama vaikselt, kui algas, kuid nagu alati, suudeti lõpus „kandvat pausi“ palju lühemalt kanda. Pole hullu! Mulje oli ikkagi suurepärane, kammerorkester ja -koor kutsuti mitu korda lavale kummardama. Suur tänu ja lugupidamine kõigile!
Saali väljapääsu kõrval akvaariumikalu silmitsedes mõtlesin veel korra läbi oma märkamised. Muusika algmaterjal? Imeline. Interpreedid? Tasemel. Arranžeering? Samuti suurepärane. Valgustus? Meeldivalt salapärane. Nii et mille üle on üldse toriseda, arvestades, et muusika, kontserdi põhiosa, oli veenev ja üleüldiselt hea?
Ausalt öeldes tundsin puudust ainult … veidi rohkemast kaosest. Brian Eno „Lennujaamamuusika“ on loodud rahu loomiseks keset kaootilist kontrollimatut olukorda, kus kõik kiirustavad kuhugi ja kõigil on midagi südamel – selline olek on ambient-muusika kuulamiseks ilmselt parim. Aga mis saab, kui kaos kuulaja ümber puudub? Loomulikult ei tundnud ma puudust reisistressist ega trügivatest-sajatavatest hordidest, aga leidsin end igatsevat mingisugustki liikumist, mida silmadega jälgida. Näiteks kõrgele-kaugele laele suunatud projektsioon: kui see oleks kas või vee kombel virvendanud (meri nagu sadam, vesi nagu meri), oleks olnud, millele silm kinnitada ja kus liikumist ette kujutada. Teekonnale mõeldud muusika, olgu see teekond missugune tahes, ei peaks kõlama seal, kus liikuda ei saa. Mõni võib siinkohal leida, et kõige lahedamad kuulajatest liiguvad ainult muusikagagi väga kaugele – aga kujutage ette, kui kaugele võib jõuda koos väikese visuaalse abiga!
