Dokumentaalteater on peaaegu sajandi olnud väike, kuid tähtis teatriliik ning toonud publiku ette palju ühiskondlikult olulisi, aga seejuures varjul teemasid, et kasvatada teadlikkust, murda tabusid ja luua dialoogi. Eestis on aktiivseid dokumentaalteatri tegijaid olnud vähe, aga järjepidevalt 1980. aastatest peale: esirinnas muidugi Merle Karusoo, tema jälgedes veel Mari-Liis Lill, Piret Jaaks, Andra Teede, Laura Jaanhold, Paavo Piik, Von Krahli teatri ja teatri NO99 trupp.

Samuti on seda teatrit aegamööda hakatud ka akadeemilise vaatenurga alt uurima, tähtsamateks teadustöödeks Madli Pesti „Poliitiline teater ja selle strateegiad Eesti ja lääne kultuuris“ (Tartu ülikool, 2016) ja Piret Jaaksi „Kirjutada inimesi: kogukondade uurimine ja dokumentaalteatri loomise vahendid dramaturgi töös“ (Eesti muusika- ja teatriakadeemia, 2022). Vaataja, kellele akadeemiline kirjandus kaugevõitu, võib selliste pealkirjade lugemine ärevusse ajada ja kergitada küsimuse, miks tuua need väikese, intiimse lavastuse peegeldusse. Tegelikult vajab just fiktiivsest maailmast selgelt eemal seisev teater teerajajaid ja soodsaid tingimusi, et välja teenida publiku empaatiline vastuvõtt.

Mis ikkagi peitub tõsise sõna „dokumentaalteater“ taga? Piret Jaaks teeb oma doktoritöös ülevaate mitmete uurijate sõnastustest: „Šveitsi dokumentaalteatri lavastaja Boris Nikitin kutsub dokumentaalteatrit radikaalseks illusioonivormiks, mis põhineb erisugustel „usutavuse tehnikatel“ (sks Begläubigungstechniken), mille eesmärk on panna publik uskuma lavastuse autentsusse. Sellisteks tehnikateks võivad olla käegakatsutavad asitõendid, salvestised, originaalfotod või näitlejate eraisikuliste identiteetide tutvustamine.¹ Peter Weiss omakorda nendib, et dokumentaalteater ei esinda vahetut tegelikkust, vaid pilti valikutest, milles tegelikkus on tõmmatud välja oma elavast kontekstist.² Carol Martini järgi tagavad dokumentaalteatris autentsuse aga läbi harjutatud kordused, mis kutsuvad esile baudrillard’iliku reaalsuse purustamise, luues lõputu simulaakrumi – originaalideta koopiad.³ Isegi kui dokumentaalteater püüab tüüpiliselt eraldada väljamõeldisi tõest, esitades tõestatavatest allikatest tegelikke inimesi ja sündmusi, on dokumentaalteater ka koht, kus tõeline ja simuleeritud põrkuvad ning kus nad teineteisest sõltuvad.“

Teatriteaduslike definitsioonide ja eesmärkide kõrval on tavavaatajale oluline, et dokumentaalteatris, mis sai alguse 1920. ja 1930. aastate Saksamaal ning millele andis nime Bertolt Brecht, luuakse dokumentide (intervjuud, aruanded, arhiividokumendid, kirjad, kõned, fotod jm) põhjal näidendi tekst, kus võib alusmaterjali esitada muutmata kujul või seda dramaturgilise narratiivi loomiseks moonutada. Milliseid, kui suurt hulka, kui autentselt ja mil moel alusmaterjali publiku ette tuuakse, on muidugi dramaturgi, lavastaja ja trupi otsustada. Küll aga on dokumentaalteatril pigem sündmuste jälgija, mitte selles osaleja vaatenurk. Sageli on dokumentaalteater poliitiliselt laetud, kuna käsitleb ühiskonna murekohti, valgustab varjatud tabusid ja paljastab mahavaikitud tõdesid.

Maria Petersoni „Erivajalik“ toob lavale inimesed, kellest räägitakse tõenäoliselt veel vähem kui erivajadustega lastest – nende vanemad. Peterson, kellel on lisaks teatrile ka eripedagoogika haridus, on lavastuse tarvis intervjueerinud mitmesuguste erivajadustega laste vanemaid ning valinud neist seitse, kelle jutu on sättinud lavale sobivaks. „Selle lavastuse puhul sattusin ka dramaturgi rolli ehk pidin nendest intervjuudest, mis kestsid tavaliselt poolteist tundi, tegema viieteist-kahekümneminutilise teksti, mis ka teatritekstina kõlaks. [—] Kuigi ma alati tahan, et [näitleja] oleks väga tõepärane ega hakkaks kuidagi osutama või osatama rolli, vaid sünniks selline advokaadi loodud roll, siis selle puhul eriti tuleb olla väga tähelepanelik, kuna need on päris inimesed. Aga samal ajal ei saa ka mängida nii, et me iseendana räägime. Ikkagi tuleb tabada nende sisetunnetust, emotsiooni ja olemust, kuidas kokku viia seda, et oleks usutav, aga seejuures ei oleks ka ilma mänguta.“⁴

Peterson valis lavastusse eelkõige nende vanemate lood, kes on edukalt kohanenud ja saavad keerulistele olukordadele vaatamata hästi hakkama või võtavad isegi aktiivselt osa ühiskonna harimisest. Erivajaduste teema puhul on vaja arvestada, et eriti nende seas, kes sellega lähemalt kokku puutunud pole, on palju eelarvamusi, hirmu ja haletsust. Need, kes erivajadustega elu elavad, on suures plaanis samasugused nagu kõik teised: nad on inimesed oma igapäevaste rõõmude ja muredega, soovivad olla kaasatud, mõistetud ja nähtud. Raskustest hoolimata on nad täis elujõudu, empaatilised ja huumorisoonega. Ja just selliste inimeste mõtete kõlamine lavalt pole oluline mitte ainult teemavõõra vaataja harimiseks, vaid ka iga seesugusesse olukorda sattunu inspireerimiseks ja julgustamiseks raskel hetkel.

Maria Peterson intervjuus Keiu Virrole: „Kui vanemad last ootavad, siis eeldavad nad, et laps sünnib, areneb. Aga kui ta sünnib ja ei arene tavapärasel moel, siis saad aru, et elu ei hakka minema nii, nagu sa unistasid. See on algul tohutu leinaprotsess, mille ajal toimub elu ümbermõtestamine. Aga neis inimestes, kes ei ole eluraskustele alla vandunud, on erakordset sügavust. [—] Tajusin kunagi juba lapsendamisest rääkides, et inimesed muutuvad selle teema puhul murelikuks ja sentimentaalseks. Aga lapsevanemad, kes reaalselt seda elu elavad, ei saa seda endale lubada, rõõm ja huumorimeel on ka alati kohal! [—] Mulle tundub, et stereotüüpseid arvamusi tuleb muuta. Neis lugudes on palju elutervet lähenemist. Need inimesed ei ole alati kannatajad, nad ei ela kuskil koopas omaette.“⁵

Maria Petersoni „Erivajalikku“ pole võimalik analüüsida samamoodi kui tavapärast teatrilavastust, sest laval ei juhtu eriti midagi. Näitlejad tulevad üksi või kahekesi, vaatavad ekraanile joonistuvat pilti, kõnelevad seistes või istudes oma elust ja arvamustest ning lahkuvad. Lava on askeetlik, mustal taustal on neli eri suurusega valget kuubikut, taustal ekraan. Edasi on ainult sõnad, vanemate lood ja tunded, mis kõlavad Liina Olmaru, Anneli Tuuliku, Laura Peterson-Aardami, Ott Aardami ja Tarmo Songa, viie näitleja suust äärmise tundlikkuse ja täpsusega.

Keegi ei mängi rolli, vaid püüab olla selle inimese nahas, kui tema sõnu ütleb. Hetkiti võib pausides tajuda sõnastamatuid sõnu, juba räägitud jutte ja veel moodustamata mõtteid, hetkiti kerkivad pisarad kurku või naer silmisse, aga kordagi pole laval meeleheidet või enesehaletsust. Arvan, et teema puhul, mis on väljastpoolt vaatajale nii laetud ja õrn, on nii helge ja elujaatav tulemus märkimisväärne. Lavastuse lood on üdini ausad ja otsekohesed, kuid neis ei ole ängi. Kes oleks võinud arvata, et kõigi pseudomuredega maailmavaluliste teoste kõrval jätab just puudega lastest rääkiv lavastus nii lootusrikka mulje.