„Suur Michael, ta oli üllas, nii hoolitsev, tark ja hea. Meid lapsi võtaks ta sülle ja silitaks õrnalt pead.“ Michael Jacksoni uus eluloofilm tahab vaatajat veenda paljus, ja nii häiriv, kui see ka polnud, ei suutnud ma kinosaalist väljudes vaigistada oma peas tosinat häält, kes kordasid pioneeri tublidusega seda kõigile teada tuntud luuletuse parafraasi. Olenemata sellest, et Jackson teda saatnud laste väärkohtlemise skandaalides kohtulikult õigeks mõisteti, mõjub „Michael“ katsena staari mainekahjust puhtaks pesta, ja seda nii seetõttu, mida on popimaailma kuningaks ristitud muusiku eluloofilmist välja jäetud, kui ka sellepärast, kuidas on lähenetud filmi sissejäänud materjalile .

Ratsionaalselt mõeldes tahaksin uskuda, nagu üks mu kolleeg Letterboxis tabavalt kirjutas, et seda filmi on vaja küll vist ainult Michael Jackson Estate’i avalike suhete osakonnale. Aga võta näpust! Kui on midagi, milles see eluloofilm suudab meid tõhusalt (ja mis seal salata, kahjuks taas kord) veenda, siis selles, et hea turunduse ja fännibaasi põhjal on võimalik igasugune praht rahvale maha müüa. 7. juuni seisuga sai „Michaelist“ Lionsgate’i kõige edukam film ligi 900miljonilise kassatuluga, „Näljamängude“¹ ja „Videviku“² saaga osade ees.

„Blame it on the Boogie“

Ei süüdistaks siin ei päikesesära ega ka kuuvalgust. Ajal, mil igasugune märul–järjendus ei suuda eriefektidest tulenevate hiideelarvetega alati ühtlast tulu tagada, on Hollywood vähemalt mõneks ajaks muusikalise eluloofilmiga leidnud valemi, millega suhteliselt väikeste tootmiskulude juures tõhusalt kognitiivseid kaitsemüüre purustada. Filmide järelkaja pole samuti määrav. Võiks öelda, et isegi vastupidi, mudel toimib sellest olenemata. Positiivset vastukaja pälvinud „Rocketman“³, „Elvis“⁴ ja „Täiesti tundmatu“⁵ suutsid vähem kui sajamiljoniliste eelarvete juures tootmiskulud kahe- kuni neljakordselt tagasi teenida, samal ajal kui mitusada miljonit maksvate märul-epopöade puhul kindlat tagatist pole. Paljuski vastakamat kriitikat saanud „Bohemian Rhapsody“⁶ teenis tootmiskulud tagasi kuueteistkordselt ja „Michaeli“-laadse soperdise tähelend tõestab, et kui frantsiisijärgede kehv minek tuleneb sisust tühjaks imetud stsenaarsetest skelettidest, pole muusikalise eluloofilmi puhul sisu esmatähtis. Müüakse religiooni. Hetkeks suutis Jafaar Jacksoni huulsünkroonitud „Thriller“ minuski midagi sentimentaalse külmavärina sarnast tekitada. Ja pole midagi imestada. Pop­ikoonide biograafiad pakuvadki artisti ja ta loomingulise tiimi poolt juba loodud visuaalset identiteeti, albumite kaupa muusikalist algmaterjali helireaks, lihtsat nostalgiat ja laia sihtgruppi, mis ühendab põlvkondi.

Nullindate algul filmidega nagu „Treeningpäev“⁷ ja „Laskur“⁸ tuntust kogunud režissöör Antoine Fuqua jutt mõjub üsna ümaralt, kui ta väidab, et soovis jääda subjektile truuks ning teha maksimaalselt koostööd Michael Jacksoni lähedastega. Filmi produktsiooni tagant vaatab aga Jacksoni mänedžeri John Branca nimi. Filmi tegevprodutsendi rollis Michaeli poeg Prince Jackson ja peaosas juba mainitud vennapoeg Jafaar Jackson. Tegelasena on filmist välja lõigatud näiteks Michaeli noorim õde, laulja Janet Jackson, kes ei soovinud projektis osaleda. Perekonnast ainus kriitiline hääl on tulnud tütrelt Pariselt, kes väidab, et juba stsenaariumi esimesed versioonid olid üsna disneylikud muinasjutulood. Süžee keskendubki Michaeli elu esimesele poolele. Alustades karmikäelise obsessiivse isa Joe (Colman Domingo) käe alt Jackson Five’ist, jälgib lugu Michaeli võitlust õiguse eest tegutseda iseseisva artistina: suursündmusteks albumi „Thriller“ ilmumine, John Branca (Miles Teller) kui kaitsva ristiisa saabumine popstaari ellu ja 1988. aasta kontsert Wembley staadionil.

„Smile“

Ühes stseenis näeme Michaelit veenmas oma ema Katherine’i (Nia Long), et too vaataks temaga Charlie Chaplini „Moodsaid aegu“⁹, hetk hiljem kondab Michael läbi hämara Hayvenhursti villa, ümisedes Chaplini laulu „Smile“. See töötab nii kontrastina Jacksonit eluaeg saatnud kramplikule naeratusele kui sobiva kokkuvõttena kogu produktsiooni üldisest kommunikatsioonist. Produtsent Graham King on väitnud, et stsenaariumi varasemad versioonid käsitlesid ka Michaeli elu teist poolt saatnud laste väärkohtlemise skandaale ja filmitegijate soov oli rääkida kogu maailmale kõige köitvamat ja eelarvamusevaba lugu popikoonist, kus lõplik hinnang jäetakse vaatajale. Raske on uskuda ametlikku versiooni, mis toob süüdistuste väljajäämise põhjuseks Michael Jacksoni perekonna lepingu ühe popstaari süüdistaja Jordan Chand­leriga, kes ei soovinud, et tema isikut üheski Michaelist tehtavas filmis käsitletaks. Lõplik filmi jõudnud stsenaarium on lihtsalt nii tasapaksuks pekstud, et raske on näha seal mingisugustki mõttetööd, iseäranis stsenarist John Logani oma, kelle sulest on valminud Scorsese „Aviaator“¹⁰ ja „Hugo“¹¹ ning kaks Bondi-filmi, rääkimata Ridley Scotti „Gladiaatorist“¹². Michael lausa lendab üle kõigi talle vastu tulevate takistuste, külastab vaeseid getoelanikke ja haigeid lapsi nagu mõni liiduvabariigi esisekretär. Konfliktid lahendatakse peaaegu eranditult sealsamas, kus need püstitatakse. Isegi hetk varem laborist päästetud šimpans Bubbles naeratab esimesel sekundil, mil ta popimaailma kuningat näeb.

Pole muidugi midagi uut siin taeva all. „Bohemian Rhapsody’t“ saatis samasugune kriitika. Freddie Mercury rolli seatud Sascha Baron Cohen lahkus projektist enne võtete algust, tuues põhjuseks samuti loomingulised lahkhelid tootjatega. Queeni bändiliikmete Brian May ja Roger Taylori mõju filmi üle oli samuti üks muusikaajaloolaste ja kriitikute vastuargument. Nagu „Michaeli“ puhulgi ei takistanud see aga filmitegijatel riisumast kolossaalset kassatulu.

Mida sellest kõigest siis lõpuks kaasa võtta? Vahest ehk seda, mida sotsiaal­psühholoogid selle psühholoogiaharu sünnist saati on välja toonud: sotsiaalne kuuluvustunne ja sellest saadud emotsioon on tihti huvitavam ja tulusam kui kuivad faktid. Nagu poliitiliste kampaaniate puhul, nii ka filmitööstuses. Piisab vaid tähetolmust.