Mida teha siis, kui elada on jäänud vaid mõni kuu või aasta? Kas klammerduda elu külge ja püüda teha kõik endast olenev, et elada kas või veidikenegi kauem? Minisari „Seksi nimel või sure“ pakub välja hoopis teistsuguse võimaluse. See on lugu Mollyst (Michelle Williams), kes otsustab pärast neljanda staadiumi vähidiagnoosi õnnetust abielust lahkuda, et pühendada oma viimased elukuud (seksuaalsetele) naudingutele. Teda saadab sellel teekonnal hooldajana boheemlaslik sõbranna Nikki (Jenny Slate), kelle kõige pikaajalisem lähedussuhe ongi seni olnud Mollyga.

Nauding

Sarjal on kaks juhtmotiivi. Esimene puudutab Molly suhet oma kehaga, tema kehalist kogemust. Lapsena kogetud seksuaalvägivalla tõttu rusub teda ohvritele nii sageli omane süükoorem, veendumus, et ta on juhtunus ise süüdi, sest temas on miskit valesti. Aastakümneid kaasas kantud häbi on varjutanud Molly võime seksuaalelu nautida. Traumaga tegelemine võib aga tähendada aina uute valusate sõlmede lahtiharutamist. Mida sügavamale ta kaevub, seda enam uusi kihte tema ees avaneb. Vägistaja manipulatsioonid – lapse sundimine ütlema „ma armastan sind“ ning tema lohutusevajaduse häbistamine sõnadega „ära ole nii lapsik“ – põimisid Molly hinges haavatavuse, läheduse ja vägivalla valusalt ühte. Hiljem on Molly elus iga kord armastust tundes elanud üha uuesti läbi sellesama traumeeriva kogemuse. Too mees ei võtnud temalt üksnes turvatunnet, vaid röövis talt juba seitsmeaastaselt õiguse olla lihtsalt laps.

„Valu on poliitiline, nauding on poliitiline,“ tõdeb Molly palliatiivravi sotsiaaltöötaja Sonya (Esco Jouley). Molly kogetud valu ja aastakümneid kaasas kantud süütunne pole kontekstiväline – see on meie ühiskonna otsene tulem. Naistelt oodatakse vaikivat kannatamist ning sellega asetatakse süükoorem halastamatult nende õlule. Ent just seetõttu on ka nauding sügavalt poliitiline. Kui Molly otsustab oma keha ja ihad tagasi nõuda, on see vastuhakk ühiskonna normidele. Sellega pahandab ta paljusid enda ümber. Mis mõttes tahab üks naine vähihaigena kogeda ennekõike seksuaalset naudingut ja mitte teha kõik endast oleneva, et võimalikult kaua elada?!

Mineviku taagast (valust) vabanenud Mollys on nüüd ruumi uutele soovidele: ta õpib neid märkama, leiab julguse oma ihad selgelt sõnastada ning võtab nende täitmise ohjad viimaks enda kätte. Tema avastusretk, sexcapade, joonistab selgelt välja, kui avaralt on võimalik naudingut mõtestada. Selles valguses on seks midagi enamat kui penetratsioon ja orgasmid. Ometi jääb just viimane – orgasm vahekorras mehega – talle frustreerivalt kättesaamatuks.

Ühtlasi pakub sari võimaluse mõtestada ümber arusaama moraalsest seksist, esitades väljakutse liberaalsele nõusolekuteooriale. Kui rõhuasetus on pelgalt nõusolekul, jääb märkamata ja kirjeldamata kannatus, mille toovad kaasa olukorrad, kus seks on küll konsensuslik, kuid tegelikult soovimatu (ingl consensual but unwanted sex).¹ Sari nihutabki fookuse seksuaalsele agentsusele ja küsimusele, mis teeb seksist hea seksi. Selline paradigmanihe suunab mõtlema, mida on vaja partnerite turvatunde loomiseks, et avastada üheskoos, mis pakub naudingut, millised on nende tegelikud soovid ja kus jooksevad piirid, mille raames saavad mõlemad naudingut kogeda. Shaun Miller toob välja, et seksuaalse autonoomia saavutamiseks „läheb tarvis teatud baasoskusi: näiteks enda valmisoleku tunnetamist, head suhtlemisoskust, julgust öelda „ei“, oskust teise keeldumisega leppida ning emotsionaalset intelligentsust“. Ta lisab, et „seksuaalne agentsus kätkeb endas ka oskust küsida abi, rääkida läbi, millised on tegevuse riskid, mõtestada olukorda kriitiliselt ning otsida teadlikult naudingut“.² Molly nende oskuste arendamisega seigeldes tegelebki. Ning nagu ikka, on need raskelt kätte tulnud oskused toeks ka mujal elus ja teistes suhetes.

Sõprus

Sarja teine, ja võiks öelda, isegi peamine juhtmotiiv on Molly ja Nikki sõprus. See raputab tugevalt iganenud arusaama, nagu peaks romantiline partner olema meie peamine hingesugulane ja asuma lähisuhete hierarhias teistest tingimata kõrgemal. Molly hooldajaks saab pärast abikaasa juurest lahkumist Nikki, kes pole seni vastutama pidanud kellegi teise eest peale iseenda. Säärase vastutuse võtmisel on oma hind: see nõuab Nikkilt ohverdust, ent õpetab talle lähedussuhete kohta midagi olulist. Ta mõistab, et kõik ei pea alati olema lihtne – armastus võibki nõuda pingutust ning oodata, et me inimestena kasvaksime, areneksime ja parandaksime endas neid külgi, mis lähedussuhteid tegelikult ei toeta. Individualismi- ja heaoluajastul, mil meid pommitatakse pidevalt mõttega jätta selja taha kõik, „mis meid enam ei teeni“, on säärast inimese muutumise ja eneseohverduse lugu ühes Hollywoodi sarjas näha äärmiselt värskendav.

Seda, kuidas Nikki õpib Molly eest hoolitsema, oli liigutav vaadata, sest see haakus tugevalt sõpruse manifestiga, mille kirjutasin möödunud aastal oma sünnipäevapeo ettekandeks. Mõtisklesin seal, et sõpruses ei saa võrrelda seda, kuidas osapooled suhtesse panustavad. Elu lainetab ja vahel jaksabki üks panustada rohkem kui teine. Sõprus ootab meilt valmisolekut märgata ja kohanduda teise vajadustega, aga ka julgust lubada teisel muutuda. Me ei saa klammerduda mälestusse sellest, kes me kunagi olime, vaid peame olema valmis elumuutuste käigus uute inimestena uuesti tuttavaks saama – just nii, nagu Nikki ja Molly seda ikka ja jälle sarja jooksul teevad.

Sõprus ei piirdu vaid ilusa kogemisega. Selle tuum on midagi palju eksistentsiaalsemat: see on lähedase inimese elu tunnistajaks olemine. Kui me julgeme olla haavatavad ja näidata end kogu oma taagaga, kingime teisele võimaluse meid „päriselt“ näha. Nikki ei saa Molly saatust muuta ega valu lahustada, kuid ta saab olla Molly jaoks olemas. Nikki on tunnistajaks Molly elujanule, tema uutele avastustele, traumade lahustamisele ja viimaks ka tema surmale. Vahel ongi sõpruse ilusaim väljendus see, et oleme inimese kõrval ja saame talle kinnitada „Ma olen siin, sa ei ole üksi“, kuigi surra tuleb inimesel siiski üksi, sõber ei saa seda teha koos temaga.

Surm

Surma teadlik horisondil hoidmine on ootamatult vabastav. Teadvustamine, et aeg on piiratud, röövib luksuse lükata oma kehaga rahutegemine ja naudingud kuhugi ebamäärasesse tulevikku. „Sa oled viie aasta pärast nagunii surnud,“ ütleb Molly endale. „Millelgi pole enam tähtsust.“ Ja just see esmapilgul nihilistlik tõdemus on tegelikult elujaatav, annab talle julguse flirtida liftis võõra mehega. Surm sunnib meid astuma silmitsi vastutusega selle ees, kes me oleme. Oma surelikkust tajudes aktsepteerime me elu lõplikkust ja saame seeläbi vabaks, et valida ise oma sihte ja elada autentselt oma tingimustel, ühiskonna ootuste kiuste – ilma illusioonita, et eksistentsiaalses mõttes on üks valik teisest õigem või valem.

Elu lõplikkuse teadvustamine ei muuda ainuüksi Molly suhet iseendaga. See muudab ka Molly ja Nikki suhet. Teise inimese elu tunnistajaks olemine ongi ehk täiel määral võimalik vaid siis, kui julgeme tunnistada selle kõige (nii enda kui teise elu) lõplikkust. Teadmine, et aeg saab otsa, eemaldab suhetest kõik ebaolulise ja sunnib meid olema hetkes –nägema teist inimest sellisena, nagu ta on, ning mitte jätma seda, mis on oluline, ootama aega, mida meile ei pruugi antudki olla.

Seesugune eksistentsiaalne äratundmine on ilus, aga kas maailm, kus elame, üldse võimaldab sellisel sügaval ja pühendunud viisil teineteise elu tunnistajaks olla? Veelgi enam – kas meil on üldse jaksu panustada mitmesse lähedasse suhtesse või sunnivad ühiskonna raamid hoidma kogu oma energiat vaid üheainsa väljavalitu jaoks? Nikki kaotab sarjas Mollyt hooldades nii oma töö kui ka romantilise suhte. Feministlik-marksistlik filosoof Nancy Fraser on seda nimetanud kapitalismi hoolekriisiks: süsteem eeldab, et me üksteise eest hoolitseme, kuid röövib meilt palgatöö tõttu aja ja energia, mis seda teha võimaldaks.³ Just seetõttu põrkubki muidu nii ilus idee suhteanarhiast – kutsutakse üles lammutama lähisuhete hierarhiaid ning rõhutatakse, et inimesel peaks olema vabadus hoida ja toita mitut võrdväärset lähedussuhet (olgu need siis sõprussuhted või romantilised sidemed) –sageli karmi reaalsusega. Kas ühiskonnas, kus aeg libiseb inimestel niigi sõrmede vahelt, pole säärane lähisuhete paljusus ja nendesse panustamise vabadus tegelikult ligipääsetav vaid vähestele privilegeeritutele?

Maailmas, kus oleme aina isoleeritumad ning meie lähisuhtevõrgustikud on haprad, langeb teise, hoolt vajava inimese hoidmise-hoolitsemise kogu raskus (nii aja kui ka emotsionaalse koorma mõttes) tihtipeale üksikisiku õlule. Feministlik vooruseetik Lisa Tessman nimetab selliseid kõlbelisi omadusi nagu lojaalsus ja visadus (seoses olulisele eesmärgile pühendumisega) „koormavateks voorusteks“.⁴ Need on küll moraalsed ja vajalikud omadused, ent teatud olukorras võivad need kandjale kalliks maksma minna, nõudes rasketes oludes paratamatult eneseohverdust. Feministliku vooruseetika perspektiivist tähendab hea sõber olla tihtipeale teadlikku vastuvoolu ujumist ajal, mil väärtustatakse üle kõige mugavust ja iseseisvust. Olla vooruslik sõber on üsna nõudlik kutsumus!

On see seda väärt? Nikki ja Molly jaoks küll. Kui lõpuks surma palge ees seisame, ei tunne me tõenäoliselt puudust mugavusest ega iseseisvusest. Me igatseme seda, et keegi oleks meie kõrval ja et me ise oleksime elanud julgelt, autentselt, armastavalt. „Seksi nimel või sure“ on meeldetuletus kõigile: ei pea ootama elupäevade lõpuni, et hakata viimaks ometi päriselt elama.

See arvustus on pühendatud sõpradele, kellega olen sellesse teksti kirja pandud mõtteid viimastel aastatel põrgatanud.