Putukaväil ei olnud alguses park, vaid taristu. Väil kujunes endise raudteetammi ja kõrgepingeliinide koridori alla. See oli ala, mis jäi pikaks ajaks linna tavapärasest arendusloogikast välja. Piirangud, ligipääsu katkestused ja ehituskeelud hoidsid siin alles selle, mis tihendatavas linnas enamasti esimesena kaob: katkematu, poolmetsik, omaette elama hakanud ruum.
Aja jooksul arenes tehnilisest jääkmaast ökoloogiline väärtus. Putukad, niidutaimed, isetekkelised kooslused ja rohealade katkendid olid kohal enne Putukaväila projekti, enne brändingut ja enne seda, kui ala hakati nimetama Tallinna roheliseks selgrooks. Putukaväil ei sündinud tühjale kohale, see oli olemasoleva märkamine ja väärtustamine.
Hiljem lisandusid sellesse koridori uued ootused: turvaline liikumistee, avalik ruum, kogukonnaaiad, elurikkuse hoidmine ja linnaosade sidumine. Rahvusvahelised projektid, uuringud ja kaasamisüritused nihutasid tühermaa kuvandit nüüdisaegse lineaarpargi suunas. Nii sai endisest tagaruumist eesruum – koht, kus hall ja roheline, tehniline ja looduslik, mineviku ja tuleviku linn peavad õppima kõrvuti püsima.
Putukaväila on nüüdseks arendatud kahe projekti raames: „Putukaväil 1.0 / Augmented Urbans“ ja „Putukaväil 2.0 / B.Green“. „Putukaväil 1.0“ oli Põhja-Tallinna katseala: kõrgepingeliini koridor, mis kulges Telliskivi ja Kopli kaubajaama servast Ristiku viadukti kaudu Ehte, Puhangu, Kaera ja Sõle tänava garaažide vahele ning sealt Merimetsa poole. Esimese kavandi abil uuriti, kuidas tehnilisest tagamaast saaks elurikas avalik ruum. „Putukaväil 2.0“ laiendas fookust kogu rohekoridorile Telliskivist Hiiuni pikkusega 13,5 kilomeetrit. Projektiga seoti linnaüleseks rohevõrgustikuks Merimetsa, Mustjõe, Astangu ja Hiiu suunaline lõik.
New Yorgist Ruhrini
Rahvusvahelised näited tõestavad selgelt, et vana taristu ei pea pärast oma algset otstarvet jääma lihtsalt vabaks krundiks, kuhu saab peale joonistada järgmise kinnisvaraarenduse. New Yorgi High Line’i tõstetud lineaarpark, Pariisi Coulée Verte ehk kunagise ringraudtee kasutusele võtmine rohekoridorina ja Atlanta Beltline ehk raudteekoridori rajatud rajad ja pargid on populaarsed ja täidavad oma eesmärki tänu sellele, et nad ei ole rajatud tühjale kohale. Neis on koridor, pikkus, suund ja mingi sisemine loogika. High Line’i puhul jäeti alles endise kaubaraudtee konstruktsioon, haljastuslahenduseks võeti inspiratsiooni metsistunud taimestikust. Pariisis sai vanast Vincennes’i raudteeviaduktist roheline jalutustee. Atlantas kasvab endisest raudteevööndist välja eri linnaosi ühendav roheline liikumisring.
Sama joont näeb Ruhri tööstusmaastikel. Duisburg-Nordi pargis ei koristatud pargi rajamisel kõrgahje, torusid ja betooni ära, vaid need jäeti pargi selgrooks. Essenis Zollvereini kaevanduskompleksis näeb samuti, et tööstuse brutaalsus ja teatav kohmakus võivad saada kultuuri, turismi ja identiteedi kandjaks. Neis näidetes pole väärtus ainult selles, et kuskil kasvab rohkem rohtu. Väärtus on kihistustes: uus funktsioon ei kustuta vana ära, ajalooga lepitakse ning see põimitakse uue sisse.
Unikaalne võimalus
Putukaväila puhul on küsimus tegelikult sama. Kunagine liinikoridor ja kõrgepingeliini mastid ei olnud tülikas tehniline jääk, vaid osa Tallinna ruumimälust. Veel hiljuti oli vastavatud Putukavälja Pelgulinna-poolses otsas alles viis masti, 4. juunil demonteeriti kolm ja praegu seisab püsti kaks. Kui ka need kaovad, jääb võib-olla alles normidele vastav haljasriba, aga kaob suur osa selle koha iseloomust. Nüüdisaegne linnaruum ei pea tähendama, et varasemad kihid silutakse ja asendatakse neutraalsusega. Mõnikord algab hea avalik ruum just sealt, kus linn ei häbene vanu kihistusi.
XIX sajandi alguses oli Pariisi Jumalaema kirik väga halvas seisus, kaasaegsete arvates linna häbiplekk, revolutsioonide ajal rüüstatud, kasutusel laoruumina. Väljaspool toonast iluideaali, koleduse monument keset südalinna. Üks vähestest selle hoone eest võitlejatest oli Victor Hugo, ja ta tõi selle hoone ilu inimesteni, kirjutades raamatu „Jumalaema kirik Pariisis“.
1889. aasta Pariisi maailmanäituse jaoks kavandati ja rajati Eiffeli torn: neetidest, taladest ja metallsõrestikust üle 300 meetri kõrgune „masin“ keset Pariisi (mitmeti sarnane Putukaväila mastidega). 1887 kirjutas rühm kuulsaid kultuuritegelasi – Guy de Maupassant, Charles Gounod, Alexandre Dumas noorem jt – protestikirja, nende peamine mure oli, et see torn rikub ilusa linna silueti: torn on liiga suur, liiga tehniline, liiga avalik. Nüüdseks on tornist saanud Pariisi üks sümbol Notre-Dame’i kõrval.
Arutelu selle üle, kas Putukaväila mastid on ilusad või koledad, ei vii kuhugi. See, mis täna on kole, on homme ilus, ja see on nagunii subjektiivne. Küll aga saab neid maste pidada selgelt unikaalseks võimaluseks, mitte tüütuks kohustuseks. Tulevad turistid, teevad pilti ja jätavad linna raha. Tulevad arhitektuuri- ja elustiiliajakirjanikud, teevad pilti ja tuleb veel rohkem turiste, kes toovad veel rohkem raha. Ja siis ühel heal päeval, mitte väga kauges tulevikus peab üks seltskond kusagil x-punktis diskussiooni sealse vana kaevandusmasina, raudteedepoo või mis tahes kunagi koleda ja mõttetuna tundunud objekti säilitamise üle ning toob näiteks Tallinna eesrindlikkuse: „Vaadake, kui ägedaid ja õigeid otsused Tallinnas omal ajal tehti ja kuidas need arengut kiirendasid,“ ütlevad põlevate silmadega aktivistid ja linnaelanikud selles geograafilises x-punktis.
Kaks võimalust
Kõne all olevatele kõrgepingeliini mastidele saab läheneda kahel viisil. Esimene võimalus on käsitleda neid ajaloolise mälu objektidena. Sellisel juhul peaks liinikoridor säilima võimalikult terviklikuna, mastid tuleks konserveerida ja võib-olla varustada ka mingite horisontaalsete „joontega“, mis meenutaksid kunagisi elektriliine. Edasine fookus võiks siis liikuda juba mastide alla rajatud lineaarpargile ja sellele, kuidas see ruum toimib.
Selle suuna puhul tuleb ausalt tunnistada, et üksik mast ei kanna enam sama tähendust, mida kandis liinikoridor tervikuna. Kui alles jääb vaid üks mast, tuleb seda paratamatult mõista monumendina ajastule, mil kõrgepinge õhuliinid olid osa linna rohelisest ja tehnilisest keskkonnast. See on kindlasti rohkem kui mitte midagi – rohkem kui ruumilise mälu täielik kustutamine. Aga üks mast ei suuda edasi anda seda tunnet, mis tekkis mastide reast, nende joondumisest ja kogu koridori pikkusest.
Seetõttu annaks parima tulemuse ikkagi võimalikult paljude mastide säilitamine, eriti visuaalselt terviklikus lõigus Sõle tänava ja Kolde puiestee vahel. Putukaväil on lineaarpark, mitte väljak. Väljakul võib üksik vertikaalne element mõjuda monumendina. Lineaarpargis tekib tähendus pigem kordusest, suunast ja koridorist. Kaks masti suhestuvad omavahel, aga see ei ole enam endine liinikoridor. Kuid see ei ole veel ka täiesti katkestatud mälu.
Teine võimalus on astuda samm edasi ja hakata mastidele ning liinikoridorile lisama uut kihti. See tee näib palju huvitavam ega tähenda mineviku külmutamist, vaid selle kasutamist lähtekohana. Maailmas ei ole väga palju sarnaseid ruume, kus kõrgepinge õhuliinide koridor on visuaalses loogikas veel n-ö loetav, maapind on juba kujundatud pargiks ja mastid seisavad endiselt püsti, aga ilma juhtmete ja särtsuta. Siin võiks Tallinn olla tõesti pioneer – sõna, mis sobib irooniliselt hästi ka seetõttu, et Putukaväil on olnud rahvusvaheliste rahastusskeemide mõttes samuti esimene omataoline, suunanäitaja järgnevatele projektidele Interreg-programmis.
Kuigi Putukaväil ei ole maailmas esimene koht, kus sedalaadi tööstuspärand uuesti kasutusse võetakse – leidub näiteid niinimetatud high-voltage-parkidest, kus kasutusel olevate kõrgepingeliinide alla on rajatud pargid ja liikumiskoridorid – on selle võlu omanäoline. Siin on liinikoridor visuaalselt alles, olemas on park ning lisatud veel üks kiht: kogukonna Pelguaed. Praegu on alles ka mastid, see kõige olulisem alusmaterjal.
Ilmselt ei leidu ideekonkurssi, mis tegeleks ainult küsimusega, kas mastid jätta või maha võtta. See võiks olla konkurss, mis otsib vastust küsimusele, kuidas minna praegusest olukorrast edasi. Kuidas anda Putukaväilale vertikaalne mõõde? Kuidas kasutada ära haruldane võimalus, kus linnal on veel märgatavas pikkuses olemas kunagine kõrgepingeliini koridor, aga selle algsed ja ruumikujundust piiravad tegurid – elektriliinid – on kadunud. Traadid ja särts koos oma piirangutega on läinud, kuid ruumiline karkass on veel olemas.
Muidugi on sellisel väärtuse suurendamisel ka varjukülg. Suurlinnades on sellesarnaste, kõige tuntum neist New Yorgi High Lane, projektide arendamisega kaasnenud ümbruskonna kinnisvaraarenduse hoogustumine ja hindade järsk tõus. Selle ees ei tasu silmi kinni pigistada. Samal ajal on Tallinn pikalt investeerinud Pelguranda, et asum linlastele avaliku ruumina rohkem huvi pakuks. Putukaväil on selle visiooni loomulik osa ja toob piirkonda ka rahvusvahelist huvi. Eriti olukorras, kus tulevikus tooks tramm turisti lennujaamast otse Putukaväilale.
Praegu on viiest mastist alles veel kaks ja just see hetk on otsustamiseks oluline: kas lasta koridoril lõplikult katkeda või edasi arendada selle joondumist uue kihiga? Kui füüsilist masti ei säilitata, võiks selle asukohta tähistada samas mõõtkavas uus ruumiline element. Mitte odav dekoratsioon ega pargimööbli erivorm, vaid teadlik lisandus. Nii ei jääks alles ainult puudumine, mis linnaruumis on harva väga hea kujundusidee.
