Makettidel on arhitektuuriloomes kaalukas roll. Ennekõike seostuvad need koopia tegemisega, vahendavad hooneid väiksemas mõõtkavas. Maketid äratavad uudishimu, nende ülesehitust ja tekstuuri on põnev uurida, need võivad esile kutsuda nostalgia või tabab inimest äratundmine. Maketid on tõestus hoonete kohta, mis on linnapildist juba kadunud. Linnaosade või maa-alade suured maketid annavad ülevaate ruumist, mis paistab seal jalgsi liikudes sootuks teistsugune. Maketid on üldistus, mille tase varieerub sõltuvalt objektist. Sellistena annavad maketid tunnistust arhitekti(de) ideaalidest, sellest, mis oleks võinud olla. Makett on olnud ka projekteeriva arhitekti kasulik tööriist, toiminud ideede katselava ning käegakatsutava esemena, mida saab füüsiliselt muuta.
Arhitektuurimakettide valmistamine ja kasutamine on aegade jooksul muutunud ning sõltunud majanduslikest võimalustest, meistrite kättesaadavusest, tööjõukulust, ehitustehnoloogiatest, stiilide muutumisest jne. Renessansiajal oli soodne pinnas makettide laiaks levikuks: nende abil esitleti tellijatele ideid, hoiti nad asjade käiguga kursis ka projekteerimise ajal. Tollal korraldati ka palju arhitektuurivõistlusi. Barokiajal anti maketiga edasi valgust ja varju, ruumimõju ning keerukaid skulpturaalseid vorme. XVIII sajandi neoklassitsismi ranged vormid ja orderid makette ei eeldanud, projekteerimisel olid abiks pigem joonised.1 XIX sajandil makettide tegemine hääbus: tööstusühiskonnas tundus makett pigem luksusesemena, mille eest vähesed soostusid raha välja käima. Tsüanotüüpia leiutamisega kaasnenud jooniste mehaanilise reprodutseerimise tõttu vähenes makettide valmistamine veelgi. Makette tehti üksnes oluliste avalike hoonete ja objektide tarvis.2 Juugendi tulekuga kasvas arhitektide seas aga mure, et jooniste suur hulk ja kaugenemine kolmemõõtmelisusest ei mõju lõpptulemusele hästi. Leiti, et kadumas on ruumiline mõtlemine. XIX sajandi maketid olid üksikasjalikud ja täpsed, mistõttu maksis nende valmistamine ka palju. Maketitöökodasid oli vaid suuremates linnades. 1920. aastatel otsiti uusi materjale, et töökulusid vähendada. Makette hakati aina rohkem kasutama projekteerimisfaasis, ka väiksemate hoonete puhul. XX sajandil algas makettidel niisiis uus elu, nende vajalikkus sai sajandi edenedes aina ilmsemaks, seda nii arhitektile kui ka tellijale. Teise maailmasõja järgse ehitusbuumi ajal võis täheldada Euroopas ja Ameerikas makettide renessanssi, mida on seostatud vormi tähtsustumisega arhitektuuris. Leiti, et üksnes joonised ei suuda edasi anda aina keerukamate ehitustehniliste lahendustega hoonete olemust.3
Maketimeistrid
Eesti NSVs asusid maketitöökojad eri kohtades. Tollases Riiklikus Projekteerimise Instituudis Eesti Projekt tegutsesid maketimeistrid Peet Veimer ja Nordon Õunapuu. 1960. aastate lõpul olid Eesti Projekti maketitegijad selle 2. osakonna majas Tallinnas Maneeži tänaval. Pärast projekteerijate maja valmimist 1981. aastal paiknes maketitöökoda selle madala korpuse soklikorrusel. Maketitöökoda oli ka EKE Projektis, Eesti Tööstusprojektis (nt Otto Kivisalu töötas seal vanemarhitekt-maketeerijana),4 ERKIs tehti makette kursuse- ja diplomiprojektide jaoks. Nõukogude ajal tellisid makette Eesti NSV Riiklik Ehituskomitee ja Tallinna linn, makette telliti ka arhitektuurivõistluste ning kohalike ja üleliiduliste arhitektuurinäituste tarvis. Demonstratsioonmaterjale koos planšettidega oli vaja projektidele eelarvevahendite küsimiseks ja taotluse põhjendamiseks.5 Nõukogude ajal valmistas makette ka Raimond Prits, kelle tehtud on näiteks Norma tehase, Tallinna autobussijaama ning Mustamäe elamurajooni makett.6 Teavet Nõukogude ajal tehtud makettide kohta on säilinud üpris vähe ja killustatult, paraku on ka toonased meistrid ja teadjamad inimesed meie seast lahkunud.
Makett muuseumis
Maketid kipuvad olema üheks kasutuskorraks loodud objektid, sobilikud tudengitele koolitööks, arhitektidele suhtlus- ja mõttevahendiks projekteerimisel. Seejärel saavad makettidest mälestusesemed, mõnikord võetakse need muuseumis arvele, halvimal juhul visatakse ära. Muuseumikogus nõuavad maketid aga ruumi ja spetsiifilisi säilitustingimusi, kuna nende konstruktsioon on sageli habras ja materjalid lagunevad kiiresti.
Eesti arhitektuurimuuseumi maketikogus on ligi kolmsada maketti. Valik neist on välja pandud muuseumi püsinäitusel, enamik on aga hoiul mitmes ruumis, sealhulgas muuseumi keldris.7 Suure osa kogust moodustavad muuseumi enda tellitud Eesti arhitektuuriloo oluliste ehitiste maketid. Arhitektuurimuuseum alustas näitusemakettide tellimisega 1996. aastal. Esimeste makettidena valmisid kogusse Olev Siinmaa 1930. aastate Pärnu villad ja Tallinna Elfriede Lenderi gümnaasium (arhitekt Herbert Johanson). Makettide autor on Eesti Projekti maketimeister Peet Veimer. Maketikogu täiendamisel lähtutakse näituste vajadustest ja muuseumi ruumilistest ja rahalistest võimalustest.8 Makettide säilitamistingimused ei ole kiita, muuseumis valitseb ruumipuudus ning hoiustamiseks on leitud hädapärased lahendused.
Arhitektuurimuuseumi maketid jagunevad laias laastus kaheks: representatiivseteks ja kontseptuaalseteks ehk selgepiirilisteks ja paindlikeks. Viimase all saab mõista ka töömakette, mis muudavad sageli mõtteprotsessi ja projekteerimise vältel kuju. Makett sõltub otseselt selle tegija (ja/või tellija) taotlustest ja eesmärkidest.
Kõige kindlama stiilihinnangu saab anda esitlusmaketile, mille ruumi- ja atmosfäärimõju kallal on enim vaeva nähtud. Representatsioonilisele olemusele viitab ka ilmne asjaolu, et maketti esitletakse avalikkusele ja/või erialaringkondadele. Selline makett peab hoone või keskkonna vahendama veenvalt ja äratuntavalt, olgu projekt teostunud või (veel) mitte. Oluline on ruumiline mõju, mida esitlusmakettide looja Helin Vahter on kirjeldanud ruumilise idee destillaadina. Nii tahetakse vaatajale edasi anda ruumi rütmi ja ruumikogemust, langetatud on teadlik valik, mida esile tuua.9
Kontseptuaalsetes makettides väljendub arhitekti mõttetöö, samuti kajastuvad seal projekti muudatused ja edasiminekud. Selliste makettide juures võib täheldada teatavat püsimatust, väljumist staatilisusest. Kontseptuaalsete makettide seast võib leida robustseid ja käepäraseid, aga ka kergeid ja õhulisi. Väljendusviis võib erineda. Kontseptuaalne makett on ideede arendamise ning uute ruumiolukordade leiutamise katalüsaator.
Oma tunnetuslikkuses ja käegakatsutavuses pakuvad maketid järjest rohkem digiteeruvas maailmas arhitektidele jätkuvalt inspiratsiooni. Lähenemisi on lõpmatu hulk ning iga arhitekt leiab endale sobiva käekirja pika aja jooksul, katse ja eksituse meetodil. Arhitektuuriprojektid sünnivad paralleelsete protsesside ja otsingutena, milles maketil on oma osa. Hoolimata sellest, et arhitektuurivõistlustel juba mõnda aega makette enam ei nõuta, tunnevad arhitektid siiani selle meediumi vastu huvi. Peamised kitsaskohad on makettide säilitamine ja nende populariseerimine, et maketti kui kommunikatiivset ja potentsiaaliga objekti jätkuvalt väärtustataks.
1 Karen Moon, Modeling Messages: The Architect and the Model. The Monacelli Press, Inc, 2005, lk 37–39.
2 Nt Washingtoni Kapitoolium, mille kipsist maketi hind oli 1904. aastal 2139.25 dollarit.
3 Karen Moon, Modeling Messages, lk 41–46.
4 Linda Kangur, Puusse jäädvustatud mõtted. –Noorte Hääl 13. X 1967, nr 242, lk 2. Kivisalu oli tõenäoliselt Tallinna linnahalli maketi autor, 1976. aastal on jäädvustatud foto, kus Kivisalu ja Eesti Tööstusprojekti peainsener Gunnar Nurmet seisavad linnahalli maketi juures. Vt Kommunismiehitaja 27. IV 1976, nr 50, lk 2.
5 Kalle Komissarov, kirjavahetus autoriga, 29. I 2026. Materjal autori valduses.
6 Igor Jeltsov, „Maketitegija“. Kunstiliste ja Kroonikafilmide Tallinna Kinostuudio ringvaade „Nõukogude Eesti“, 1960, nr 7.
7 Vt https://arhitektuurimuuseum.ee/est/collection/maketikogu/
8 Vt https://arhitektuurimuuseum.ee/est/muuseumist/dokumendid/kogumispohimotted/
9 Helin Vahter, kirjavahetus autoriga, 6. V 2026. Materjal autori valduses.
