Millist rolli peaks ruumiline planeerimine täitma ajal, mil muutused ühiskonnas ja tehnoloogia areng asetavad senised teadmised ja praktika uude valgusse? Vastust otsiti Soomes maailma planeerimisülikoolide kongressil.¹

Üleilmse haardega üritus „Peripheral Visions: Rethinking Planning“ ehk „Kõrvalpilk. Mõtestades planeerimist“) toimus esmakordselt Euroopas selle aasta juulikuus. Osalejana tõdesin, et praegu on planeerimisteaduses päevakorral seinast seina teemad, nagu ka ruumilises planeerimises.

Ettekannetes jäi kõlama, et ees ootavad pigem suured kui väikesedmuutused. Ruumilise planeerimisega seoses vaadatakse kaugemale sellest, kuidas menetlusi kiiremaks teha või millist õigusnormi täpsustada. Praegu on küsimus, millist rolli peaks planeerimine täitma ühiskonnas, kus kliima muutumine, energiapööre, toorme hankimine, säästvad liikumisviisid, geopoliitilised pinged, demograafilised muutused ja tehnoloogia on seadnud uude perspektiivi sisseharjunud valitsemis- ja tegutsemistavad. Pealtnäha on neid teemasid arutatud aastaid, ent Helsingis oli tunda, et sellised laiemad küsimused on ruumiotsuste põhituum ja planeerimine nõuab muutuvate valdkondlike väljakutsete valguses uuesti mõtestamist. Seejuures ei tohi ära unustada, et ruumi tuleb kavandada ka siin ja praegu.

Otsuseid kujundab digimaailm

Praegu on päevakorral tehisaru. Mitmes sessioonis arutleti, kuidas muudab see planeeringute koostamist, ruumiandmete kasutamist, mõjude hindamist, avalikkuse kaasamist ja otsustusprotsessi. Tuleb silmas pidada, et tehisaru ei ole vaid tööriist, et tekst kokku võtta või kaarti analüüsida. Vägisi tõusetub küsimus, et kui algoritmid mõjutavad üha enam seda, milliseid andmeid keegi üldse näeb, milliseid valikuid kaalub ja lahendusi ratsionaalseks peab, siis kes tegelikult otsuseid teeb ja ruumi kujundab.

Kõige provokatiivsemalt kõlas mõte, et tehisaru ei peaks tulevikus käsitlema üksnes töövahendina. Võib-olla tulebki selles näha „huvidega osalist“. Praegu ei tea veel, milliste huvide eest see seisab: huvi võib olla andmetes, mudelite treenimisloogikas, tehnoloogiaettevõtete ärimudelites, avaliku sektori tellimustes või kasutajate eelistustes. Kui tehisaru hakkab pakkuma planeerijale alternatiive, järjestama argumente ja simuleerima tulevikustsenaariume, siis ei ole see neutraalne kalkulaator. Planeerimissüsteemi tulevikukindlus oleneb sellest, kuidas tagada algoritmilise mõju läbipaistvus, kontrollitavus ja demokraatlik vastutus.

Eestis katsetatakse „Ruumihuubi“ projektiga,² kuidas arengu suunamise eelotsuseid lihtsustada ja automatiseerida, seejuures vajadusel tehisaru rakendades. Tuleb meeles hoida, et ükski andmemudel ei kirjelda kogu reaalsust, ja ruumiotsuse langetamist masinale päriselt üle anda ei tahaks. Planeeringute andmemudel ning ruumi­liste kitsenduste info aitavad andmete keeles ära kirjeldada suure osa ruumist, osa piirangutest, väärtustest ja mõjudest. Ometi ei mahu suur osa ruumikvaliteedist, kohatunnetusest, avalikust huvist ja väärtuste vasturääkivustest (ruumi kavandamisega kaasnevad need paratamatult) andmeväljadele ega isegi pikka planeeringu seletuskirja. Tegelik ruum sünnib lõpuks koos ruumis tegutsejatega. Seetõttu tuleb digiriiki ehitades olla samaaegselt nii tõhus kui ka reserveeritud, tagada, et inimene ja keskkonnaväärtused jäävad kesksele kohale.

Määrav väärtusruum ja uue aja lähtekohad

Ühe teemana jäi konverentsil kõlama väärtusruum, kus ruumi planeeritakse. Kas riikide planeerimissüsteem peaks toimima planeedi taluvuspiirides? Loomulikult peab ruumiloome arvestama kliima, elurikkuse, maa, vee ja ressurssidega, kuid küsimus on pigem poliitiline. Kui planeerimises võetakse planeedihoid tõsiselt keskseks raamiks, läheb see paratamatult vastuollu ühiskonna ja majanduse eeldustega (majanduskasv, tarbimisele orienteeritus jne). Alternatiivse vaate kohaselt ei saa ega tohigi planeerimine ühiskonnakorraldusest eraldi seista. Planeerimissüsteem toimib alati ühiskonna võimu- ja omandi­suhetes ning institutsionaalses raamis. See tähendab, et üksnes ruumilise planeerimisega ei saa lahendada kõiki ühiskonna vastuolusid. Kui majanduslikud stiimulid soosivad hajali elamist, autostumist või väärtusliku maa ebamõistlikku kasutamist, ei piisa mõne sätte lisamisest planeerimisseadusse. Süsteemi muutmine tähendab muutusi ka valdkonna eesmärkides ja väärtustes.

Sama oluline on vaadata planeerimist ka kahanevaasustuse seisukohalt. Planeerimises räägitakse sageli uuest tootmisalast, energia tootmisest, taristust, elamuehitusest – kasvust. Samas on riikides mureks, kuidas planeerida kahanevat asustust, teenuste ümberkorraldamist, tühjenevaid hooneid, vahekasutust, kvaliteetset ruumi vähenevale elanikkonnale. Planeerimissüsteem, mille eesmärk on uute maa-alade kasutuselevõtmine, ei pruugi sobida, kui tuleb planeerida kohandamise, koondamise või targema ruumikasutuse mõttega. Planeerimises ei ole see uus mure, ka Eestis maadeldakse kahanemisega juba mõnda aega. Koostatud on esimesed üldplaneeringud, kus on lähtutud väheneva asustuse probleemist. Kvaliteetne elukeskkond kahaneva elanikkonnaga piirkondades koos taristu ja teenustega on ka koostatava üleriigilise planeeringu „Eesti 2050“ üks võtme­küsimus.

Kõlama jäi ka teatav kindluse otsimine: arengu ennustatavus, vastupanuvõime muutustele ja kriisidele. Seda on näha julgeoleku suurendamise, energiapoliitika, tarneahelate kindlustamise, kliima muutumisega kohanemise, toidu­julgeoleku ja eluaseme teema puhul. Planeerimisel on selles oma roll. Hea planeerimissüsteem aitab ette mõelda, kuhu paigutada elutähtsad teenused, kuidas tagada liikumisvõimalused, kuidas hoida avatud rohevõrgustikud, vältida üleujutusriske, mõelda läbi energiataristu ja säilitada ühiskonna sidusus ka kriisiolukordades. Strateegiline vaade on planeerimise tegelik väärtus ja ülesanne, mitte aga masinlik lubade väljaandmine või huvide tasakaalustamise formaalse protsessi läbiviimine.

See eeldab paindlikkust. Tulevikukindel planeerimine peab võimaldama kiiremini reageerida ühiskonna muutustele, kaitsma aga samal ajal väärtusi, mida ei tohi lühiajalisest huvist lähtuvalt kergekäeliselt tagaplaanile lükata. Tasakaal on keeruline: kui olla paindlikum, on otsustamise tasandil vaja rohkem pädevust, läbipaistvust ja vastutust. Kui luuakse rangem raamistik, on süsteem prognoositavam ja vajab vähem kohapealset pädevust, kuid on seejuures aeglasem ega kohane nii hõlpsasti. Küsimus on, millised otsused peavad olema raamitud pikaajaliste avalike väärtustega ja kus peab süsteemis saama katsetada, luua ajutisi kasutusvõimalusi, uusi omandivorme või innovaatilisi lahendusi.

Majandus- ja kommunikatsiooni­ministeeriumis valmistatakse ette Eesti planeerimissüsteemi revisjoni, sügisel arutatakse seda ka laiemas ringis. Vaadatakse sisse nii planeerimisseadusse kui ka planeerimissüsteemi ülesehitusse. Oluline on aru saada, mida muuta, et planeerimises reageeritaks edaspidi kiiresti ühiskonna muutustele, kaitstaks ühtlasi avalikke väärtusi, kasutataks digilahendusi ning loodaks parem seos riigi, omavalitsuse, erasektori, elanike ja teadlaste vahel. Lisaks menetluse lihtsustamisele on revisjoni üks ülesanne sõnastada, millist ühiskondlikku funktsiooni täidab ruumiline planeerimine XXI sajandi tingimustes.

Erinevad maailmad

Kongress tuletas teravalt meelde teadussektori ja valitsuse koostöövajaduse. Üle 1500 osaleja juures jäi silma, et ametnikke oli vähe. Eks tegu oli ka ülikoolide kongressiga. Ent seal arutati küsimusi, mil on otsene mõju planeerimispoliitikale, seadustele, institutsioonidele ja investeeringute suunamisele. Kui osa teadlasi näeb vajadust planeerimine radikaalselt ümber mõtestada, kuid riigi tasandil on vähe peegeldajaid, jääb vestlus poolikuks. Teadlaskond näeb paremini süsteemseid vastuolusid ja pikaajalisi trende, avalik sektor aga rakendatavuse, õiguskindluse, poliitilise vastutuse ja haldusvõimekuse piire. Planeerimissüsteemi arendamiseks on vaja mõlemat vaadet.

Mõned seisukohad olid teadlikult provokatiivsed. Näiteks osutati, et eraomand on planeerimises liiga sageli kapitali teenistuses ja senine planeerimine taastoodab ebavõrdseid võimusuhteid. Selliseid väiteid ei ole siiski mõistlik automaatselt kõrvale lükata. Ka Eestis tuleb küsida, kelle jaoks planeerimine väärtust loob, kelle kulusid ja riske see vähendab ning kes otsuseid langetab. Erasektor vajab arenduskindlust, läbipaistvust ja selgeid reegleid. Avalik sektor peab hoidma avalikke väärtusi. Elanik vajab teadmist, et tema elukeskkonda ei kohelda juhusliku jäägina majandusotsuste kõrval. Kui need ootused kokkupuutepinda ei leia, ei lahenda probleeme ükski menetlustähtaja lühendamine ega uus digilahendus.

Eestlased esirinnas

Helsingis oli põhjust tunda uhkust Eesti esindatuse üle. Meie teadlased ja eksperdid olid nähtavad mitme teemaga: liikuvus, maahõive piiramine ning koostamisel olev üleriigiline planeering.

Eestile on oluline Läänemere riikide koostöö ning kongressil oli esindatud ka VASAB (Vision and Strategies around the Baltic Sea) ehk Läänemere maade visioonide ja strateegiate koostöövõrgustik. Need arutelud tuletasid meelde, et ruumiküsimused ei lõpe riigipiiriga: mereruumi kasutamine, energiataristu, transpordiühendused, kliimaga kohanemine, regionaalne tasakaal ja julgeolek vajavad Läänemere-ülest vaadet. Eesti planeerimissüsteemi arendamisel ei ole rahvusvaheline koostöö mingi lisategevus, vaid osa süsteemi võimekusest. Väike­riigi ruumitarkus sünnib sageli just võrdluses ja koostöös.

Eraldi tasub õnnitleda Tartu ülikooli inimgeograafia professorit Kadri Leetmaad, kes valiti Euroopa planeerimiskoolide assotsiatsiooni (AESOP) peasekretäriks.³ See on tunnustus talle, Tartu ülikoolile, siinsele planeerimise ja geograafia ringkonnale. Samuti saab nüüd paremini lülitada Eesti kogemuse ja küsimused Euroopa planeerimishariduse ja -teaduse arutelusse.

Mida Helsingist kaasa võtta?

Esiteks, et ühiskonna ees seisvad muutused võivad olla ulatuslikumad, kui igapäevane haldus arvata laseb. Kõlama jäi ka mõte, et digilahendused ja tehisaru ei ole enam tõhususe küsimus, vaid puudutavad demokraatiat, vastutust ja avalikku huvi. Tõdeti, et planeerimisel peab suutma üheaegselt toetada arengut ja kohanemist ning tunnistama ka arengu piire. Meeles tasub hoida, et ruumi­otsused on kriisikindluse ja ühiskonna arengusuundade määramise oluline osa. Lõpuks pole vähem tähtis seegi, et teadlaskond, riik, omavalitsused, ettevõtjad ja piirkonna elanikud peavad senisest enam sisulist koostööd tegema, mitte ainult üksteise dokumente kooskõlastama.

Planeerimisega luuakse pikaks ajaks raamid otsustele, mille mõju kestab aastakümneid. Elame aga ajal, kus muutused on kiired ja ettearvamatud. Just selle vastuolu tõttu on vaja tuleviku­kindlat planeerimissüsteemi, mis ei taandu menetluseks, kuid ei muutu ka abstraktseks visiooniks. Süsteemi, mis kasutab andmeid, kuid ei eira väärtusi, annab kindluse, kuid jätab ruumi õppimiseks ja katsetamiseks.