Arhitekt Kadri Klementi on kümme aastat panustanud sellesse, et ruumiharidus jõuaks võimalikult paljude noorteni. Eesmärk pole igaühest arhitekti kasvatada, tähtis on, et inimesed oskaksid elukeskkonda märgata, selle kohta küsimusi esitada ja ruumiotsustes kaasa rääkida. Ta on algusest peale ehk 15 aastat vedanud arhitektuurikooli, lisaks sai kümneaastaseks gümnaasiumi valik­aine „Arhitektuur kui elukeskkond“. Rääkisime sellest, kuidas õpetada lapsi ja noori ruumi vaatama, miks arhitektuuri ei saa hinnata ainult ilusa ja koleda skaalal ning milliseid oskusi on vaja, et teha paremaid ruumiotsuseid.

Lähme alustuseks kümme aastat ajas tagasi. Kuidas arhitektuuri valikaine üldse sündis? Mis ideed toona õhus hõljusid?

Eks see valikaine mõte tekkis umbes samast kohast, kust arhitektuuri huviõpegi. Lapsed ja noored peaksid saama arhitektuuri õppida, sest see on ju igal pool meie ümber, sellest ei saagi välja. Seetõttu võiks arhitektuuri ja ruumi kohta üht-teist ka teada. Kui arhitektuurikool loodi, sai üsna kiiresti selgeks, et igale poole ja iga huviliseni ei jõua. Aga kuidas teha nii, et ruumiharidust saaks anda ka need, kes pole viis aastat arhitektiks õppinud? Sellele küsimusele vastamiseks koostasime õpetajaraamatu, mille eesmärk on ruumi ja arhitektuuri puudutavad teemad nõnda lahti jutustada, et sisuliselt iga inimene saaks lapsi ja noori õpetada.

Kuidas kümne aastaga on läinud?

Uskumatult hästi ja ägedalt! Kui mõni projekt väsib kümne aastaga ära, siis valikkursuse puhul on näha, et huvi on stabiilne või isegi kasvanud. Saan öelda hinnangulised suurusjärgud. Kümne aasta jooksul on arhitektuuri valikkursust õpetatud kolmekümnes koolis, ühes huvikoolis ja internetis. Meie hinnangul on sel viisil ruumiharidusest osa saanud üle 1200 õpilase. Õpilaste arvu poolest on see sama suur ettevõtmine kui näiteks EKA arhitektuuri­teaduskond. Õpetajaraamatu kaudu on elukeskkonna teemad jõudnud väga paljude inimesteni. Lapsed ja noored, kes ruumist huvituvad, ei pea tingimata olema sellised huvilised, kes tahavad arhitektiks saada. Neist saavad arstid, advokaadid, bussijuhid ja hambaarstid, aga neil on teadmised oma elukeskkonna kohta olemas. Kui tekib vajadus teha ruumiotsuseid, siis oskavad nad targalt ja asjatundlikult kaasa rääkida. Nii saab kõigi elukeskkond paremaks.

Olemas on ka ruumihariduslik noortesaade „Arhitektuurime“. Kaks hooaega on tehtud ja järele vaadatavad, kolmandat hakatakse just filmima. Selle eesmärk on, et ruumiteemad jõuaksid nendeni, kes arhitektuurikoolis ei käi ega arhitektuuri valikainet ei võta. Igas saates on ka ülesanded, mida saab kas üksi, sõpradega, perekonnas või õpetaja juhendamisel lahendada.

Kuidas ruumiteadlikkus ühiskonnas välja paistab?

Juba praegu on tunda ühiskondlikku kriitikat kehvadele ruumiotsustele. Kümme aastat tagasi seda ei olnud, kritiseeriti ainult arhitektide ringkonnas. Võib öelda, et nõudlus kvaliteetsema linnaruumi järele on kindlasti suurenenud.

Kes on õpetajad, kes arhitektuuri valikaine vastu huvi tunnevad ja selle oma tunniplaani lisavad?

Õpetajaraamat on koostatud nii, et selle abil saab õpetada ükskõik mis aine õpetaja. Loomulikult on vaja huvi teema vastu. Enamasti on arhitektuuri valik­aine õpetajad kunstiõpetajad või arhitektid.

Mis tagasisidet on õpetajad teile andnud?

Tuleb tõdeda, et õpetajaraamatu koostamine ja arhitektuuri valikkursus üldhariduskoolis on edukas ettevõtmine, sest saadud tagasiside on olnud ülekaalukalt positiivne. Korduvalt on tuntud muret, et raamat on nii mahukas, et kõike ei jõuta läbi töötada. Aga ei peagi, selle aine puhul pole vaja kõiki peatükke läbi käia ja kõiki ülesandeid ära lahendada. Raamat ongi veidi mahukam, et valikaine andmisel õpilaste huvidega arvestada.

Mida siis arhitektuuri valikaines õpitakse?

Kõige olulisem on märkama õppimine, et oleks huvi ümbritseva vastu. See ongi kõige madalam lävepakk, kust üle astuda ja avastama hakata. Kui juba paned tähele, mis sind iga päev ümbritseb, siis hakkad ka mõtlema, kuidas see sind ja sinu otsuseid mõjutab ning harjumusi kujundab.

Oluline on ka märgata, kuidas igaüks iga päev ruumi loob, kuidas otsustamises kaasa lööb, kuidas liigub, kus ja kuidas aega veedab. Oleme alati osa linnapildist, linna muljetest ja elust.

Arhitektid arvavad tihti, et arhitektuurist ja ruumist on pädev arvama ainult see, kes on arhitektuuri teinud. Kel seda kogemust pole, ei saa päriselt aru, miks asjad on ehitatud just nii ja mitte teisiti. Kuidas lastele ja noortele sellist enesekindlust õpetada, et nad julgeksid ikkagi midagi arhitektuurist arvata?

Mulle arhitektuur selle pärast meeldibki, et sellel on väga lai ampluaa, arhitektuur on väga mitmekihiline. Oluline on, et arhitektuuril oleks olemas ka see n-ö algajale mõeldud kiht. Hea hoone ja hea väliruum on nauditav ka kõige esmasemal tasandil. Seal on rõõm olla ka kaheaastasel lapsel, kes ammugi ei oska sõnastada midagi ruumi kohta.

Heas arhitektuuris on olemas ka kõik järgnevad kihid kuni selleni, mida mõistabki valdkonda õppinud ja seda praktiseeriv inimene. Õnnestunud ruum on seega mitmekihiline, selline, kust igaüks endale midagi leiab.

Mainisid ennist, et esimene asi ruumiõppe juures on märkamine. Ma olen pool aastat arhitektuurikoolis lastele tundi andnud ja esimene asi, mida lapsed teha tahavad, on hoopis ruumi loomine. Selle õhina juurest neid märkamise juurde tuua on väga keeruline, sest tundi tullakse ikkagi sooviga midagi valmis ehitada.

Jah, see on tõesti suur väljakutse. Eesti kooliharidus on üles ehitatud nii, et õpilane ootab ülesannet, mis tuleb ära lahendada, ja siis kontrollitakse, kas ta on saanud õige vastuse. Arhitektuur, aga tegelikult ka ju elu, käib hoopis teistmoodi. Kui läheneda su küsimusele pedagoogiliselt, siis ilmselt on oluline, et õppija saaks alustuseks aru, miks on vaja märgata, mis kasu sellest on.

Hea ja arusaadav paralleel on detektiivitöö. Detektiivitöö on ju põnev! Tuleb otsida juhtnööre, detektiivi eesmärk on juhtum ära lahendada. Selleks aga on vaja uurida ja kindlasti järele mõelda, kas see viib edasi või hoopis valejälgedele. Kas teised kinnitavad sinu leide ja hüpoteese?

Ka ruumist tuleb otsida juhtnööre näiteks selle kohta, mis kellelegi meeldib. Isiklik suhe ongi esimene ruumiga suhestumise tasand. Kui märkad, mis meeldib, mis mitte, siis tekivad esimesed taipamised ja sealt edasi läheb juba ju põnevaks.

Enamasti meeldivad inimestele lihtsad asjad: purskkaev ja nunnu puitpitsidega maja. Kuidas sealt edasi minna? Kuidas isikliku meeldimise peale rohkem kihte laduda, et isiklikest eelistustest oskaks natuke kaugemale näha?

Sellega on seotud üks teine oskus, mida arhitektuurikoolis õpetame. Üks on märkamisoskus, teine aga küsimisoskus. Võib ju tõesti lõpetada seal, et mulle meeldib purskkaev ja punkt – juhtum lahendatud. Aga võib ka edasi küsida, miks see mulle meeldib. Ja sealt hakkavad hargnema juba erinevad ja huvitavad vastused. Ehk tahab keegi veega rohkem kontaktis olla. Võib-olla tunneb keegi, et tahaks purskkaevu sisse minna, aga ei tohi. Miks siis ei tohi? Aga kuidas teha purskkaev, kuhu tohib sisse minna? Kus ei oleks libe, kus pole kukkumise ohtu.

Nii hakkavad kooruma arhitektuuri­mõtted. Küsimisoskus viib samm sammu haaval edasi ja paljastab aina uusi põnevaid leide.

Avalikus debatis räägitakse arhitektuurist enamasti ilusa ja koleda skaalal. Enamasti siunatakse, et uus arhitektuur on kole. Kui sa aga oled teinud läbi arhitektuurikooli või arhitektuuri valikkursuse, siis millised nüansid sellele skaalale juurde tulevad?

See on alati põnev küsimus, et mis siis on ilus ja mis kole, ja mis see õige vastus siis on. Ja kui õiget vastust pole, siis mingi vastus peab ju ikkagi olema.

Arhitektuur on kolmemõõtmeline, tegelikult neljamõõtmeline, sest aeg on väga oluline tegur. Kole ja ilus on ainult visuaalne. Aga arhitektuur pole ainult visuaalne, seal töötavad ka teised meeled. Kuidas seal lõhnab? Milline on seal temperatuur? Kuidas keha seal end tunneb? Hea elukeskkond on selline, mis mõjub nauditavalt nii nägemisele kui ka teistele meeltele.

Kui hakata natukenegi mõtlema, et milline ruum mõjub kõigile meeltele nauditavalt, peaks igaüks aru saama, et arhitektuur ei ole ainult ilus või kole fassaad. Arhitektuur on midagi enamat –see on ruumikogemus.

Arhitektuurimuuseumis toimus ümmargusele aastapäevale pühendatud seminar, kus rääkisid nii arhitektid, arhitektuurikooliga seotud inimesed kui ka õpetajad, kes arhitektuuri valikainet üldhariduskoolis on õpetanud. Mis mõtted seminarilt kõlama jäid?

Mitu korda tõstatus koostöö teema. Heade ruumiotsuste alus on ühest küljest küll ruumiteadmised, aga teine oluline komponent on koostööoskus. Koostöö on selgelt arhitektuurihariduse teema, sest ruumiotsuseid teevad väga erinevate valdkondade spetsialistid. Kuidas aga jõuda hea ruumiotsuseni, kui laua ümber arvamused lahku lähevad ja tahaks teisele juba pahaselt kohmata, et too on loll? Kuidas jõuda selleni, et oma tundeid juhtida ja kõigile arusaadavalt argumenteerida? See on üks tuleviku­oskus, mida tuleb arendada.

Maailm on kümne aastaga omajagu muutunud. Kuivõrd on arhitektuuri õpetamine muutunud?

Arhitektuurikoolis on palju õpetajaid, igaühel oma lähenemisnurk. Üldjoontes on lähenemine siiski jäänud samaks. Kunagi küsisime lastelt ja noortelt, mis on nende meelest arhitektuurikoolis kõige ägedam. Üks korduv vastus oli maailma loomine, võimalus ise universum või ruum välja mõelda, ja see võimalus on siiani säilinud. Olenemata õpetajast või teemast või arvamusest on igaühel võimalus kavandada oma maailm.

Ühe muutuse võib siiski välja tuua: noortel on tekkinud julgus kaasa rääkida. Nende teadmised, ka elukeskkonnast, on laiemad. Alati ei peagi A-st ja B-st alustama.

Ruumi märkamise baasülesanne on ümbruse jälgimine. Kui räägime arhitektuuri valikainest koolis, siis on ümbrus koolimaja. Aga ka koolimajad on ju kümne aastaga tohutult muutunud. Kuidas see ruumi­hariduses rolli mängib?

Katrin Koov teeb EKAs doktoritööd just kooliruumide teemal, koos uurisime, kuidas Soome ja Eesti õpetajad koolimaju kasutavad. Saan esialgsete, veel avaldamata tulemuste pealt öelda, et Eesti õpetaja kas ei oska, ei julge või pole harjunud kooliruumi teistmoodi kasutama. Suured investeeringud on tehtud, majad on olemas, nüüd peaks tegema veel ühe väikese sammu, et ka koolijuhid ja kooli töötajad nendest majadest maksimumi võtaks.

Ilmselt mängib rolli koolikorraldus, mis meil on olnud suuresti ühesugune aastakümneid. Klassiruumid on endiselt jäänud samasuguseks ja tunde viiakse nendes klassiruumides samamoodi läbi. See on väga huvitav leid. Järgmine kooli­ruumi innovatsioon peaks seega puudutama klassiruumi. Soomes näiteks ei tehta tunde alati klassiruumis, vaid ka eri kohtades koolimajas. See tähendab ühtlasi, et ruumide kasutamine tuleb teistega läbi arutada.

Kuidas võiks siis näiteks matemaatikat uues koolimajas teistmoodi õpetada?

Sellele küsimusele tahaks koos mõne matemaatikaõpetajaga vastata. Võib-olla saab loendada liikujaid, kirja panna kasutusviise, mõõta koolimaja sammudes. Üks populaarne ülesanne on meetriga seotud, ja seda saab väga hästi teha koridoris. Õpilased seisavad seina äärde ja iga õpilane astub seinast eemale täpselt nii pika sammu, kui ta arvab, et meeter on. Kõigi n-ö meetrid mõõdetakse üle, sealt edasi saab võtta tulemuste keskmise, vaadata, mis on kõige pikem arvatud meeter, mis kõige lühem. See jääb õpilastele meelde, nad tunnetavad seda meetrit oma kehaga. Siit edasi saab lisada ka filosoofilise mõõtme: inimene kasvab ja muutub ka tema sammu pikkus. Esialgu tunnetatud meeter võib kahe aasta pärast olla hoopis muu. Teine väga tore harjutus on ruutmeetri kohta. Kui palju õpilasi mahub ühe ruutmeetri sisse? Selle ülesandega kaasnevad alati väga toredad läbielamised.

Tundub, et järgmiseks tuleks siis teha raamat ja õpe täiskasvanutele, et nad oskaks koolimaju ja ruumi paremini kasutada ja näha.

Kindlasti. Arhitektuurimuuseumi seminaril tõstatus ka eakate teema. Nad on oma elus sellises hetkes, et on aega keset tööpäeva avalikel aruteludel osaleda. Paljud on elukeskkonna teemadest väga huvitatud.