Alles see oli, kui Tallinna linnapea kritiseeris arhitektide tööd ja väitis, et see tähendab suuri kulutusi ning et edaspidi peaks linn keskenduma rohkem standardlahendustele.

9. septembril algab taas Tallinna arhitektuuribiennaal (TAB), mis väga sobivalt linnapea mõttega haakub ja sedastatud mõtteid edasi arendab.

Järjekorras juba VIII biennaal kannab seekord pealkirja „Palju maksab?“. Otsekohene küsimus viitab odavuse paradoksile. Kuraatorite sõnutsi ei püüdle arhitektuuri loomine otseselt odavuse poole, kuid ehitamisel on väike kulu alati aktuaalne. Väike hind on kujunenud peamiseks väärtuseks, mille ees kahvatuvad kõik muud aspektid. Kuidas sellistes oludes kvaliteetset ruumi luua? Sellele ja paljudele muudele küsimustele vastavad biennaali kuraatorid, arhitektid Siim Tanel Tõnisson, Kertu Johanna Jõeste, Ra Martin Puhkan ja Mark Aleksander Fischer.

Biennaalini on jäänud mõni nädal. Kuidas ettevalmistused lähevad? Mis tunne on?

Kertu Johanna Jõeste: Mul on tunne, et hakkan alles nüüd aru saama, kui paljudest komponentidest biennaal koosneb, kui paljudes asjades tuleb näpuga järge ajada ja silma peal hoida, et asjad toimiks ja läheks plaanitult. Kokkuvõttes võib öelda, et läheb hästi, aga on keeruline.

Siim Tanel Tõnisson: Praegu on hetk, kui plaanid päriseluga kokku puutuvad ja see kokkupuutepunkt on täis üllatusi. Üldjoontes arvan, et tuleb väga teistmoodi biennaal.

Kas biennaali teemapüstitus „Paju maksab?“ tõukub majanduskriisist ja ehitushindade tõusust või on see laiem kriitika tarbimisühiskonna vastu?

Mark Aleksander Fischer: See küsimus otsib pigem dialoogi. Ühtpidi on see kriitika, teistpidi mõtleme sellele, kuidas oleks mõistlik tegutseda. Mõistlik ei tähenda ilmtingimata kõige odavamat või kõige kallimat lahendust, nende vahel on siiski mingi õrn piir. Mõistlik lähenemine annab tihtipeale ka ruumiliselt parema kvaliteedi kui kummassegi äärmusesse kaldumine.

Ra Martin Puhkan: Tegelikult proovivad ju kõik kogu aeg oma rahaga teha parimaid valikuid. Kui on kriisiaeg, siis analüüsitakse, mis on üleliigne. Aga mis on arhitektuuris üleliigne? Kuidas arhitektuuris kärpida? Mida saaks ära võtta? Kui raha on vähe, siis midagi tuleb teha, see on selge. Vaagime neid küsimusi biennaalil eri mõõtkavades ja eri nurkade alt. Ei saa ega taha ju majast teha ainult kesta, isegi kui on rasked ajad. Kui ei jõua teha tervet rehkendust, siis teeme poole, aga hästi. Aga mis see pool siis on?

Jõeste: Maksumuse teema ja küsimused puudutavad paljusid arhitekte üle ilma. Ehk on see Exceli tabeliga vaevlemine ja pidev soov kuskilt kokku hoida praegune zeitgeist, ajastu vaim. Seda tõestab kas või seegi, et kõikidele avalikele üleskutsetele ja võistlustele on tulnud palju osavõtjaid, väga paljud on tahtnud sel teemal kaasa mõelda ja sõna sekka öelda.

Tõnisson: Küsimus „Palju maksab?“ on väga emotsionaalne. See kõnetab kõiki. Ehituse maksumus tundub paljudele astronoomiline, ehitamine on alati väga-väga kallis. Ja ka meedias kütab see alati kirgi. Küsima peaks aga ka, et mida siis selle eest saab. Mis on ehitatu väärtus pikas perspektiivis? Neid peidetud tulusid ja kulusid, mis ehitamisega kaasnevad, avalikus debatis enamasti ei käsitleta.

Kuivõrd hakkas biennaali teema­püstitus hargnema teie enda kogemusest? Arhitektidena olete ilmselt iga päev olukorras, kus tellija küsib, kui palju see maksab ja kas võiks nüüd ikkagi eelarvet kärpida, et saaks natuke odavamalt.

Fischer: Varem tegelesime süvitsi eluasemete kättesaadavusega. Näeme ju isegi, kui keeruline on noortel kodu soetamine. Oleme ise väga hinnatundlikud ja see viis mõtte juurde, et hind määrab ka selle, kes ruumi pärast kasutada saab.

Aga palju siis arhitektuur maksab? Kas arhitekt on tõesti luksus?

Punkan: Võitsime paari aasta eest Koidu tänava rekonstrueerimiskonkursi. Ootasime projekteerimist pikisilmi. Kuni möödunud suvel võttis linnavõim seisukoha, et võistlustöös joonistatud tänavalahendus on liigne luksus. Aga mis see liigne luksus seal siis on? Pargipink? Betoonkivi? Tundub, et kõik, mis on rohkem kui asfalt ja sõidukoridori loomine autodele, on liigne.

Nii et jah, kindlasti oleme nende biennaalil tõstatatud küsimustega kokku puutunud.

Eelarvetega tegelevad arhitektid ju iga päev. Ka sellega, kuidas toime tulla eri piirangutega arhitektuurile. See ongi arhitekti igapäevatöö.

Jõeste: Aga just need piirangud – eelarve, parameetrid, tehnoloogia vms – teevad sageli lõpplahenduse põnevaks ja eriliseks.

Tõnisson: Põneva lahenduse eeldus on tihti see, et arhitekt mõtleb piirangud läbi ja proovib need arhitektuuri kasuks mängida. Selles mõttes on biennaal kiitus arhitekti tööle. Suur osa kvaliteedist sõltub sellest, kui hästi objekt on läbi projekteeritud. Tihti pole küsimus otseselt rahas, vaid selles, kui hästi on arhitektidel õnnestunud saada hea tulemus etteantud tingimuste ja piirangute kiuste.

Praegune maailm ei soosi katsetamist ja proovimist. Kõik peab olema efektiivne ja tähtaegne. Mida kiiremini, seda paremini. Lõpuks on ju ka arhitektil vaja vorst leiva peale saada.

Tõnisson: Absoluutselt! Arhitekti töö on ehituse kogumaksumusest siiski väga väike ports, aga just see tööjupp, mis loob suurema osa kvaliteedist. Väikese eelarvega on võimalik rajada hea asi, kui objekt on korralikult läbi projekteeritud.

Fischer: On tehtud uuringuid, mis näitavad, et 70 protsenti projekti kogumaksumusest määrab esimene protsent kulutustest projekti alguses. Arhitekti töö, see lühike aeg, mil meil on võimalik projektidega töötada, määrab kogu ehitise edasise käekäigu. Samas ise tunneme, kuidas meid iga projektiga ajas surutakse ettekäändega, et projekteerimine on kliendile kallis.

Puhkan: Meile meeldib väga sõna „mõistlikkus“. Mõistlik arhitektuur on selline, kus eelarve ja arhitektuuri kvaliteet kohtuvad. Tundub iseenesest mõistetav, aga kui selle poole ei püüdle, siis seda ei saavuta.

Biennaal toimub väga õigel ajal. Alles hiljuti mõtiskles Tallinna linnapea ju samadel teemadel ja ütles, et arhitekt teeb projekti kallimaks ja projekteerib liigset toredust.

Puhkan: Jah, see on meie lemmikreklaam biennaalile.

Mis need rahaga mitte mõõdetavad kvaliteedid ja väärtused on? Mis teeb heast ruumist hea ruumi? Mida arhitekti töö annab? Mittearhitekt kuulab linnapead ja noogutab kaasa, et jah tõesti, linnateatri rekonstrueerimine läks kallimaks, samuti reaalkool. Kes siis tahab rohkem maksta! Mida hooletu ja kiirustav projekteerimine kaasa toob? Mis õppetunnid odava arhitektuuri ja ruumiga kaasnevad?

Fischer: Kui rajatu ei vasta ühiskonna soovidele ja ootustele, siis tuleb see üsna pea uuesti ehitada. See tähendab topeltkulutusi. Teha üks kord ja hästi tähendab seda, et ruum on kasutajatele sobiv ja funktsionaalne ka 10, 20 ja 30 aasta pärast, et ruum on paindlik ja see paindlikkus on sinna sisse projekteeritud.

Puhkan: Eks juhtub ju ka nii, et no ei ole raha, ei saa seda ühte korda ja korralikult teha. Tuleb teha kompromiss. Aga kus ja kuidas seda siis teha? Ka kitsastes oludes on võimalik arvesse võtta tulevikuvajadusi. Näiteks ei ole raha pinke panna, kuid neile peaks olema koht, et kui võimalused tekivad, siis saab need osta. Ei ole raha haljastust rajada? Aga koht selleks peaks olema siiski jäetud.

Kui miski on ära renoveeritud, siis tükk aega seda ilmselt enam ei puututa. Kui tänaval vahetatakse lihtsalt asfalt välja, siis on ju selge, et järgmised 10 kuni 15 aastat sellesse tänavasse enam ei investeerita. Alati ei pea maksimumprogrammi taga ajama, kuid tuleb luua võimalused. See oleks mõistlik.

Jõeste: Biennaali peanäitus toimub linnahallis, mille pealt on hästi näha, kui valusalt tegemata jäetud otsused kätte maksavad. Linnahalli renoveerimine on praegu tohutult palju kallim, kui see oleks olnud 20 aastat tagasi.

Tõnisson: Üleriigilises planeeringus on välja arvutatud, et valglinnastunud asustusmudel maksab Eesti ühiskonnale umbes 250 miljonit eurot aastas. See kulub hajusa infrastruktuuri ülalpidamisele ja inimeste transpordile. Need kodud, mille inimesed on linnast välja n-ö põlluarendusele ostnud, pole kindlasti odavad. Aga ka ühiskonnale on selliste asumite ülalpidamine suur kulu.

Kuidas neid n-ö peidetud kulusid võiks majade, asumite, avaliku ruumi jms rajamisel arvesse võtta, kuidas kvaliteeti kuludesse sisse arvutada?

Puhkan: Ma arvan, et arhitektid ei rõkka just rõõmust, kui kuulevad veel mõnest kalkulaatorist. Et lisaks CO₂ ja muule tuleb hakata veel peidetud kulusid arvutama.

Tõnisson: Poliitiline huvi määrab, kuidas linnu planeeritakse. Arusaadav, et iga indiviid teeb otsuseid, mis talle kõige paremad tunduvad. Neljatoaline eramu äärelinnas ongi odavam kui kahetoaline korter kesklinnas. Lisaks jääb raha autoks, ehk isegi kaheks. Indiviidi tasandil see mudel toimib. Sellele, mis sellise asustusmustri ehitamine ja ülalpidamine maksma läheb, peaks mõtlema omavalitsus ja riik. Langetada tuleb otsuseid, mis aitavad inimestel teha ka ühiskonna vaates mõistlikumaid otsuseid. Näiteks kui eluasemed oleks raudtee lähedal, mitte suvalistel põldudel, saaksid inimesed valida liikumiseks ühissõiduki.

Muutus algab planeeringutest ja suurtest otsustest, mida mõjutab poliitiline huvi, mida omakorda mõjutab valija.

Eestis on kvaliteetsema ja mõistlikuma elukeskkonna loomiseks vajalikud instrumendid olemas.

Mille taga nende instrumentide kasutamine siis seisab?

Puhkan: Raha! Ma olen hakanud aru saama, millise augu me endale selle biennaali teemapüstitusega oleme kaevanud. Tegelikult me ju tahame rääkida ja räägime ka heast ruumist ja selle loomisest.

Jõeste: Keeruline on rääkida arhitektuuri maksumusest ja ruumi rahalisest väärtusest, aga veel keerulisem on teha seda avalikus debatis. Kui kirjutatakse, et tualett Stenbocki majas maksis 30 000 eurot, siis loomulikult võtab see nõutuks, sest see on suur summa. Aga miks see nii kallis on ja millest see hind koosneb?

Tavaliselt jõutakse sellistes aruteludes lõpuks argumendini, et selle raha eest saaks pool lasteaeda ära remontida.

Jõeste: Kui aga mõelda, kui palju maksavad materjalid, kui palju ehitaja töötund, tegu on esindushoone tualetiga, mida kasutab ka palju rohkem inimesi kui kodust tualetti. Kui kõik need aspektid arvesse võtta, siis on 30 000 eurot lõppkokkuvõttes võib-olla isegi soodne.

Fischer: Me võrdlesime eri hoonete ruutmeetrite maksumust. Kas vannituba või koolihoone? Kas 2000 või 3000 eurot ruutmeeter? Aga kui palju armastust see ruutmeeter saab ja ise välja annab? Kui kvaliteetne see ruutmeeter on? See on väärtuste küsimus. Ruumi väärtuse küsimus on niisama oluline. Kui ruum on hea, selles olemine mõnus, siis inimesed ka hoolitsevad ümbruse eest.

Tõnisson: Või võtame pargipingi. Hiljutigi kritiseeriti avalikkuse ees Tallinna paigaldatud pinke, et need olla liiga kallid. Aga debatis ei puudutatud tõsiasja, et avalikus kasutuses objektid peavad olema vastupidavad, nende kasutuskoormus on suur, need peavad olema ilmastiku- ja vandaalikindlad. Keegi on need aspektid läbi mõelnud, materjalid on vastavalt sellele valitud. Lisaks tuleb need paigaldada nii, et pink oleks ohutu, see ei hakkaks logisema. Sellele ei mõelda, ja see on ka üks põhjus, miks hinnast rääkimine on keeruline.

Puhkan: Kuidas saaks paremini? Aeg ja raha on siinkohal omavahel tihedalt seotud. Üks sõltub teisest: kui on rohkem raha, siis saab ka rohkem professionaalseid töötunde. Aga survet asjad kiiresti ära teha on tundnud kõik arhitektid. Avalikus sektoris on see eelkõige seotud valimistsüklitega. Ja selles tsüklilisuses on ruumi projekteerida väga keeruline, kõik toimub kiirustades.

Eelnevast joonistub hästi välja, et olukorda, kus projekt saab valmis nii, nagu algselt kavandati, polegi vist olemas. Ikka tuleb teha kärpeid. Aga kus tuleb ette piir, kus sa saad aru, et siit edasi pole enam võimalik odavamaks kärpida, et siis see pole enam sinu looming? Koidu tänava hüpoteetiline näide: jätate pinkidele kohad, ka haljastusele kavandate ruumi. Aga kas see on veel see projekt, mida sa teha tahad, kui valmis ehitatakse ainult madalamaks lastud äärekivi?

Puhkan: Igaüks peab enda rahakoti ja heaolu pealt seda piiri hindama. Kes saab lubada ei ütlemist, siis see ütleb lõpuks ei. Aga võib minna ka nii, et kui sa edasi ei projekteeri, siis ei saa üldse töötasu kätte.

Tõnisson: Küsimus on selles, mis elemendid selles arhitektuuris on minu jaoks nii asendamatud, et ilma nendeta ei saa head lahendust. Hoone kandekonstruktsioonid maksavad ühes või teises lahenduses ilmselt ühepalju. Nii et lõpuks taanduvad eelarveküsimused materjalidele. Eestis on kõige odavam fassaadimaterjal värvitud laudis. Kui teha lihtne värvitud laudisega heade proportsioonidega hoone, siis võib ka see olla väga hea.

Puhkan: Piir läheb jah ilmselt sealt, kust kaob ära see, mis oli ruumi alus­põhimõte. Näiteks proportsioon. Või ruumi mõju. Iga projekti juures on see aspekt erinev.

Räägime linnahallist ka. See on oluline osa biennaalist, natuke seda ka ennist puudutasime. Aga siiski: miks linnahall ja kuidas see biennaaliga suhestub?

Jõeste: Üritame võimalikult palju ära kasutada olemasolevat struktuuri ja kultuuri. Näitusele pääseb sisse peasissepääsust ja kogu külastaja teekond läbi hoone on selline, nagu algupäraselt kavandatud. Ka põhiosa näitusest on linna­halli laval.

Fischer: Linnahalli üks peamine mure on vett mitte pidav katus. Ka biennaali näitusel on tilkuvate kohtade all ämbrid. Esimese asjana tuleks peatada linnahalli lagunemine. Linnahalli katuse parandamine maksab umbes 2,5 miljonit eurot, mis Tallinna eelarvesse märkimisväärset auku ei löö. Kui katus on korda tehtud, alles siis võiks aja maha võtta ja mõelda, mida linnahalliga teha.

Puhkan: Linnahall on biennaali näituse kõige suurem eksponaat. See on suurepärane makett, mis illustreerib, kuidas mitte ühte hoonet kohelda.

Mäletan selgelt, kuidas kunagi mu vanematekodu elutoa laest suure tormiga vett tilkuma hakkas. Ronisime isaga pimedas, taskulampidega, mööda redelit üles vaatama, kust see vesi siis läbi tuleb. Hea peremees käitubki oma majaga nii. Kui vesi on toas, siis maja lihtsalt hävib.

Linnahalli üle käivad arutelud on kõik väga head, ja neid tulebki pidada, aga nii kiiresti kui võimalik on vaja ära parandada halli katus. Siis saab südamerahuga kõiki neid arutelusid edasi pidada.

Võib ka küsida: kas linnahalli taastamise ruutmeetri maksumust saab üldse võrrelda uue hoone ruutmeetri hinnaga? Ei saa! Uus hoone pole ju enam linnahall. Linnahall on saavutanud kultuurilise väärtuse ja sümboli staatuse, mida ei asenda ükski teine ehitis. Kultuuri ei saa lihtsalt lammutada. Kui linnahall maha võtta, siis see on läinud, seda ei saa enam kunagi tagasi.

Kui palju maksab linnahalli lagunemine vaimselt ja kultuuriliselt? Võiks ehk ka nii küsida?

Puhkan: Just! Seepärast ütlengi, et linna­halli ei saa asendada uue hoonega. Uue halli ruutmeetri maksumusse ei saa sisse arvestada kultuurilist väärtust.Kas on võimalik hinnastada mõnda Eesti keskaegset kirikut? Tegu on ju kultuuriliselt olulise ja hindamatu objektiga, mis siis, et Euroopa on selliseid ja veel paremaid kirikuid täis.

Tõnisson: Kõik, kes näitusel osalevad, on linnahallist väga inspireeritud. Meil ei ole neile suurt palka maksta, aga linnahall on olnud nii piisavalt inspireeriv ruum, et raha pole saanud takistuseks.

Tallinna linnapea leiab, et arhitektuur on kallis ja luksus, mida saavad endale lubada jõukamad. Te püüate tõestada vastupidist?

Tõnisson: Jah. Tallinna vanalinn on ka säilinud selle tõttu, et oldi liiga vaesed, et seda maha lammutada ja midagi moodsat asemele ehitada nagu Helsingis.

Teine hea näide on nn Tallinna majad, kahe- või kolmekorruseline kivitrepikojaga puidust üürimajatüüp, mida ehitati Tallinnas alates 1920. aastatest kuni II maailmasõjani. Kunagi olid need kõige vaesemate linaste eluasemed, nüüd pealinna ühed hinnatuimad elukohad.

Puhkan: Linnahalli kõrval asuv Logi saun, mis sai mitu arhitektuuripreemiat, on samuti näide sellest, et hea ruum võib olla taskukohane.

Millele te ise kõige rohkem biennaalilt vastuseid otsite? Mis kõige rohkem südamel kripeldab?

Tõnisson: Ma tahaks, et ka ühiskonnas laiemalt tehtaks mõistlikke otsuseid, et arvesse võetaks rohkem nüansse kui pelgalt rahasumma.

Jõeste: Näitus toob kokku palju loojaid, kes lahkavad küsimust „Palju maksab?“ oma perspektiivist, ja need nüansid moodustavad loogilise terviku. Peanäitusel saab aimu, kuidas arhitektid piiranguid mõtestavad ja kuidas need hoogu annavad.

Fischer: Oleme pikalt tegutsenud ja teame kõiki eksponaate, seega jääb oodata publiku reaktsiooni. Tahaks teada, missugused arutelud sünnivad ja kuidas publik käitub.

Puhkan: Muidugi on huvitav jälgida, kuhu triivib debatt linnahalli üle. Lisaks elustasime rahvusvahelise võistlusega ka Harju tänava hoonestamise idee.

Mis oleks teie jaoks biennaali kõige suurem õnnestumine?

Tõnisson: Me tegeleme kultuuriga ja muutused kultuuris ei tule kiiresti. See on samm-sammult hoiakute nügimine. Lõpuks räägib biennaal ikkagi arhitektuurist ja arhitektuuri põhiküsimustest, me oleme lihtsalt valinud sellise rakursi, mille peale esimesena kohe ei mõtle.

Fischer: Lisaks soovin, et ergustuks suhtlus arhitektide, materjalitootjate, planeerijate, projekteerijate, poliitikute jt vahel. Et ühist arusaamist oleks rohkem.

Puhkan: Üks meie põhisõnum on, et hind ja kulu on kontekstuaalsed, need ei ole lihtsalt mingid numbrid. Eurol ja eurol on ikkagi vahe. Ei saa panna ühte patta supermarketi ja koolimaja ehitust. Neid ei saa hinnata ühe mõõdupuuga. Tahaks, et kulude nüansid paremini avaneksid, et arhitektuuri nähtaks suuremas pildis.