Ligi aasta tagasi kõlas VHK keelpilliorkestri eelmise hooaja lõppkontserdi lisaloona Mustpeade majas Riho Sibula „Kuulaps“. Toona pandi idanema mõte, mis realiseerus aasta hiljem kõnealusel õhtul, kus kõlas Sibulaga seotud heliloojate looming ning lõppakordina taas kontserdile pealkirja andnud lugu. Teine oluline lüli on Tõnu Kõrvitsa „Lahkumine Elbalt“, mis on kirjutatud algselt elektrikitarrile koos keelpillikvartetiga (2015). Märgiliselt oli teos pühendatud selle esiettekandel osalenud Riho Sibulale. Nii võibki pidada kontserdi tugi­talaks Tõnu Kõrvitsa muusikat: Kõrvits ja Erkki-Sven Tüür olid Riho Sibula kaks head sõpra muusikas. Nende muusika vahele oli pikitud kahe helilooja õpetaja, Jaan Räätsa loomingut.* Sellega olid kontserdi eri lülid seotud tervikuks, nii et moodustus omamoodi täisring.

Solistide kaasamine on VHK orkestrile väga omane: noorte muusikute lavapartnerid on olnud mitmed tuntud artistid, nende seas peale klassikastaaride ka kergema muusika esindajad, nagu Mari Jürjens, Puuluup, Vaiko Eplik, Liisi Koikson jt. Seekord oli solist kitarrist ja helilooja Erki Pärnoja, kellega on varemgi musitseeritud. Nii raamiski ühe liinina kontserti elektrikitarr, mis kõlas peaaegu igas teises teoses.

Õhtu oluline märksõna oli ka sirelite õitsemise aega hästi sobiv „lahkumise melanhoolia“, fooniks Kõrvitsa lahkumisteemalised teosed: kontserdi alguses „Lahkumine Elbalt“ ning lõpupoole „Lahkumine Caprilt“. Lisaloona kõlas ilusasse õhtusse hästi passiv „Marta juures“ Margo Kõlari muusikast filmile „Nimed marmortahvlil“.

Terviklikkusest hoolimata pakuti põnevat vaheldust esmalt kohavalikuga. Kui algul mõjusid Kultuurikatla industriaalsus ja metalsed konstruktsioonid kauni keelpillimuusika taustal veidi veidralt, siis kontserdi edenedes veendusin üha enam, et õhtu õrnus sobis sinna päris hästi ja lõi robustse tööstuslikkusega põnevaid kontraste.

Ideelise terviklikkuse juures oli kavas ka muusikaliselt ühist hingamist: kese oli kõrvitsalikult romantiline, sekka aga pikitud mõnusaid kontraste Räätsalt ja Tüürilt. Räätsa puhul tuli meeldiva üllatusena, et kavasse ei olnud valitud tema kuulsaimat esimest kontserti kammerorkestrile, orkester mängis seda möödunud hooaja lõppkontserdil. Selle asemel kõlas hoopis kontsert kammerorkestrile nr 2 op. 87, mis on jäänud teenimatult tuntuma teose varju. Ehkki selles on äratuntavat räätsalikkust ehk ilusa ja koleda, idüllilise ja kõrva kriipiva vastandamist ning palju muutujaid, mõjus teose romantiline algus avaloo „Lahkumine Elbalt“ mõttelise jätkuna. Viimane sobis aga ideaalselt eelseisvat õhtut häälestama: selle tundlik helikeel lõi kohalolu ja pani kohe alguses tundetundlad aktiivselt tööle. Ei teagi, kumb jäi selle teose puhul rohkem peale, kas üldine õhulisus või iga väiksemgi mõjusalt kõlanud detail.

Kahtlemata oli kava ka igapidi nõudlik: proovile pandi nii mängijate tehniline meisterlikkus kui ka musitseerimisoskus. Ehkki veidi oli kuulda intonatsioonilisi ja artikulatsioonilisi kõhklusi, kumas esitusest noorte muusikaline küpsus ja rikkalik pagas. Kui „Elbalt lahkumises“ oleksin oodanud veidi erksamaid noodilõppe, oli Tüüri teose „Action. Passion. Illusion“ puhul ilmne orkestrantide mõnus omavaheline kontakt, kohalolu ja tundeerksus. Teose teises osas nautisin väga kontrabasside alustamist justkui eikusagilt: see oli nagu ühinemine märkamatu ruumi õhuvooluga, kuhu laotus nii nauditavalt tšellode partii.

Kui rääkida õhtut raaminud erilisest elektrikitarri kõlast, siis tuleb alustada kaugemalt, sest Erki Pärnoja on eesti muusikas huvitav nähtus. Ehkki ta on kõrgelt tunnustatud nii pop- kui ka džässmuusika ringkondades, ulatuvad tema juured pere kaudu hoopis klassika ja rokini. Ta on tegelenud koorilauluga ning tal on üle kümneaastane kogemus puhkpilliorkestrites, kus ta on mänginud metsasarve, trompetit ja tuubat.*

Ehk võib Pärnoja orkestrikogemuses näha põhjust, miks sammuti orkestrantidega justkui ühte jalga. Igal juhul ei kandnud ta solisti rolli selle sõna tavapärases tähenduses, vaid suhtus orkestrisse väga solidaarselt: ei tükkinud liialt esile, vaid sulandus kõlamassiiviga ja pakkus omalt poolt juurde midagi sõnulseletamatut. Selline oli ka Pärnoja plaan enne kontserti: kuigi tal on teiste orkestrantidega võrreldes rohkem vabadust, oli tal kavas soleerida oma saundiga ning sulanduda terviklikku helipilti.*

Ehkki elektrikitarri kõla andis Kõrvitsa teostele palju juurde, meeldisid mulle isegi kõige enam teosed, kus Pärnojal oli kandvam roll: Sibula „Kuulapses“ ja Pärnoja „Rabarajas“. Ja vunki oleks võinud veelgi lisada. „Rabarajas“ paistis ta olevat kõige enam oma elemendis, keelpillide pizzicato-hetked oma vaoshoitud elegantsi ja sundimatu loomulikkusega olid seejuures kõige veetlevamad.

2026. aasta ei ole veel poole pealgi, kuid on nii Tõnu Kõrvitsale kui ka Erki Pärnojale märgilise tähtsusega. Vähe sellest, et Kõrvits on üks mängitumaid Eesti heliloojaid, jõudis ta muusika tänavu ka rahvusvahelises plaanis erakordsetesse kõrgustesse. Nimelt jäädvustati Kõrvitsa keelpilliseaded Tallinna Kammerorkestri esituses Radio­headi kitarristi Ed O’Brieni värskele sooloalbumile „Blue Morpho“. Pärnoja sai aga tänavu suure tunnustuse osaliseks, pälvides dokumentaalfilmi „Torn“ heliriba eest parima filmimuusika EFTA. Samal ajal tähistas ta „Jazzkaare“ kontserdiga oma soolokarjääri algust märkinud albumi „Himmelbjerget“ kümnendat aastapäeva.

Kõrvitsa ja Pärnoja tänavused korda­minekud annavad sellele kontserdile tagantjärele mõeldes lisamõõtme: mõlema looming on sel aastal jõudnud kaugemale kui kunagi varem. Sel taustal mõjus intiimne kodumaise muusika õhtu veelgi väärtuslikumana.

* Miina Pärn, Rasmus Puur: elektrikitarri ja keelpillide melanhoolia on kaunis võluv siin sirelite õitsemise aegu. – Klassikaraadio „Delta“ 2. VI 2026. https://klassikaraadio.err.ee/1610028608/delta-2-juunil-miina-parn-vhk-orkester-ja-kuulaps-okase-muuseum-baltica-linnujamm/f974314e14f420e3455d3f700dc0f206