Kui tõsisemad ajaloo- ja antropoloogiahuvilised kõrvale jätta, ei seostu enamikule eestlastest sõna „hutsuulid“ ilmselt just paljuga. Ega ka Bukoviina piirkonna ajalugu. Tuues pilti mõned esimesed vihjed – ukraina etniline rühm Karpaatides Tšernivtsi ja Ivano-Frankivski oblasti mägedes –, tekivad meie kultuuriruumi ja elulaadi taustal pigem eksootilised assotsiatsioonid.
Seda hämmastavam on, et Maria Matiose mälestustest kantud Bukoviina hutsuulide külaühiskonna atmosfäär mõjub siiski nii tuttavalt. Olen veetnud lapsepõlvesuved 1980ndate ja 1990ndate vahetumise aegu unise väikelinna Mõisaküla servas. „Magusa Darusja“ reljeefsed külaelus domineerivad karakterid ja neid antiikdraama koorina arvustav anonüümne külaklatš meenutavad peaaegu füüsiliselt tajutavalt kõike seda, mida mäletan noist lapsepõlve suvenädalatest. Täpselt niisugune, hea südamega ja hooliv, oma viinalembese ülekäte läinud pojaga hädas naabrinaine Marija kerkis mu vaimusilmis Darusjale nõu andma, nõjatumas lippaiale meie kartulimaa taga. Ning kui vanaema sabas tänava otsas karjamaal lehma pidava naabri-Linda juurde „piima otsma“ läksime, sai seal suurte inimeste jutust nii mõnigi samasugune detailirohke mõttevahetus naabrite eraellu puutuvast hoolikalt kõrva taha pandud.
Nõnda omase ootamatu leidmine võrdlemisi kaugelt osutub „Magusat Darusjat“ lugedes võimalikuks, sest Matiose eesmärk ei ole olnud etnograafilised kirjeldused ega olmeliste eluraskuste dokumenteerimine. Ta uurib inimese moraali, valikuid ja saatust keeruliste ajaloosündmuste taustal, avades leidlikult üksikisiku ja ühiskonna vastastikmõju traagilist paratamatust. Ja küllap oleme sellistes kategooriates ka hutsuulidega palju sarnasemad, kui juurdunud stereotüübid arvata lasevad.
Matiose müütilised ja isegi kergelt muinasjutulikud tegelased taluvad saatuse hoope stoilise rahu ja leppimisega. Teos sarnaneb õhustikult ja stiililt mõneti Armeenia kirjaniku Narine Abgarjani populaarsete eesti keeleski ilmunud raamatutega „Taevast kukkus kolm õuna“ ja „Simon“. Kui aga Abgarjani teostes jääb karmide elusaatuste taustal tooni andma teatav humaanne helgus ja elujaatus, siis Matios lisab süžeesse ka konkreetse ajalootausta. Jutustuse edenedes lisab ta Varlam Šalamovi „Kolõma juttude“ laadseid kirjeldusi Teise maailmasõja ning sellele järgnenud võimuvahetustega kaasnenud julmuste kohta. See lisanduv kiht osutub aga väga ebamugavaks.
Abgarjan saavutab oma teostes vaatamata tegelasi tabavatele saatuselöökidele helguse, näidates, et kannatus on loomulik ja paratamatu osa elust. Ta lubab tegelastel leida neile sobiva narratiivi lahendamaks konflikti ühiskonna ja indiviidi vahel, kas siis leppides ühiskonnaga selle mõistmise kaudu või isoleerides end vajadusel sisemise väärikuse toel. Matiose tegelastel niisugused võimalused puuduvad: sündmused ja ebaõiglus, mille surub neile peale geopoliitika, ei ole mõistetavad ega selgitatavad ei indiviidi ega ka kohaliku külaühiskonna maailmapildi piires. Helguse võtab Matiose teoses üle karm paratamatus.
Siinkohal jõuab eesti lugeja järgmise samastumisvõimaluseni, sedakorda Bukoviina ajalooga teise ilmasõja päevil. Enne Esimest maailmasõda Austria-Ungari keisririigi koosseisus olnud piirkond oli ilmasõdade vahel Rumeenia kuningriigi territoorium. 1940. aasta suvel okupeeris ja annekteeris Nõukogude Liit praeguse Ukraina koosseisu jääva Põhja-Bukoviina. Oma territooriumide tagasivõtmisest huvitatud Rumeenia asus sõjas Hitleri poolele ning 1941. aasta suvel vallutasidki Saksa ja Rumeenia väed piirkonna tagasi. Pärast rinde edasiliikumist taastati seal Rumeenia administratsioon, millega kaasnes juudi elanikkonna getostamine, deporteerimine ja massiline hävitamine. Sõja teises pooles aga „vabastas sangarlik punaarmee ka sealsed alad fašistide võimu alt“ ning stalinistliku režiimi halastamatu tegelikkus naasis piirkonda. Tuleb märkida, et Bukoviina oli enne Teist maailmasõda kogenud küll mitmete võõrvõimude pitsitust, kuid Moskvast lähtuvat varianti veel mitte.
Niisiis, Teise maailmasõja aegsed sõjasündmused, vahetuvate võõrvõimude olemus ja ükskõikne julmus lihtinimese vastu, kohalike meeste sattumine eri okupantide sõjamasinasse, väikese rahva roll olla aastasadu vaid piirkonnas toimetavate suurvõimude mängukanniks – see kõik on enam kui tuttav ka eesti lugejale.
Eesti ja Bukoviina ajaloo sarnasuse taustal on tähelepanuväärne, kui teistmoodi käsitleb Matios seda traumade kaskaadi meie traditsiooniga võrreldes. Kahtlemata on tarbetu vägivald ja võimatud valikud, mille ette niisugused sündmused inimesi asetavad, väärt igakülgset hukkamõistu ka „Magusas Darusjas“, aga ei autori ega tema teose tegelaste eesmärk ole süüdlasi välja selgitada ja hukka mõista, vaid nad keskenduvad inimese ja külaühiskonna hakkamasaamisele ja edasi elamise vajadusele neile väljast peale surutud muutuste ja rõhumise keerises. Jääb mulje, et ükski tegelane ei püüa meile harjumuspäraselt oma kannatusi selgitada n-ö tegeliku peasüüdlase hukkamõistmise või koguni karistamise kaudu. Pigem on ebaõiglus inimesele väljastpoolt määratud püsiv elu osa, mille vastu võidelda oleks justnagu jumalaga vaielda.
Seevastu näiteks Ene Mihkelson tõlgendab sama ajalooperioodi sündmusi oma loomingus täiesti teistsuguste rõhuasetustega. Matiose teoses mõistab küla ühemõtteliselt hukka perenaise, kes tõttab küüditatutest maha jäänud asju sisse vehkima, kuid ei arutle, kas ellujäämiseks on eetilisem teha koostööd pigem Rumeenia, Saksa või Nõukogude võimuga. Mihkelsoni romaanide puhul on aga keskne just moraaliküsimus – reetmine. Kogu ta lähiajalugu käsitlev proosalooming mõjub nagu süüdistusakt eelmisele põlvkonnale: kohtuprotsessi lõpuks võib isegi mõista, et võõrvõimuga tehti koostööd ellujäämise või heaolu nimel, kuid see mõistmine ei vabasta moraalsest süüst, mis ei kao mitte kuhugi. Eestlastel oli kahe ilmasõja vahel omaenda vaba riik ning me peame rahva enesemääramisõigust enesestmõistetavaks. Bukoviina külaühiskonnas ei näi raamatus kujutatud ajal – ning küllap ka Matiose lapsepõlvemälestuste reaalsuses – inimeste maailmataju korraldavat sama eeldus.
Küllap just see ajaloost tingitud erinevus mõtlemise moraalses vundamendis on sama ajaperioodi peaaegu vastanduva kultuurikäsitluse peamine põhjus. Võib lõputult arutleda selle üle, mida rahvusriigist lähtuv maailmatunnetus inimesele annab, aga mida ka võtab. „Magus Darusja“ on kirjutatud ligikaudu kümme aastat enne Maidani sündmusi. Toonasega võrreldes on Ukraina rahvuslik identiteet nüüdseks paratamatult omandanud palju teravama olemuse ja poliitilise vormi – taas geopoliitika tõttu. Aga olgu põhjus milles tahes, julgen küsida: kas Matios saaks veel ka praegu selle raamatu just samasugusena kirjutada?
Siinsed mõtted võivad jätta „Magusast Darusjast“ liiga sünge üldmulje. Tuleb alla joonida, et kõrvaltvaatajana hinnangu andmist vältiv autoripilk ning tegelaste juba mainitud muinasjutulik nurklikkus, mida ei maksa segamini ajada naiivsusega, toovad rasked teemad lugejani pigem mängeldes ja õrnalt. Selle Ukraina rahvusliku bestselleri suurim võlu peitubki ehk oskuses rääkida valusatest asjadest nii, et lugemine on siiski algusest lõpuni nauditav. Ja siis saab veel mitu päeva takkaotsa loetu üle järele mõelda.
Lõpetuseks teen aga suure kummarduse tõlkija Ilona Martsonile: „Magusa Darusja“ eestindus äratab oma atmosfääriga suisa kehalist äratundmist. Vähe sellest, sama komplimenti väärib just Martson ka Šalamovi „Kolõma juttude“ ja Abgarjani „Simoni“ tõlgete puhul, mis mõlemad tekitavad vähemalt sama võimsaid kehalisi tundmusi, kuigi hoopis teistes registrites. Vägev, et ühe inimese pühendunud töö on meieni toonud nii eriilmelise paleti moraalsetest dilemmadest ja erisugustest ellujäämisstrateegiatest Ida-Euroopa ja Kaukaasia kultuurides.
