Ülemöödunud aastal valimised võitnud Reformierakond asus oma nime vääriliselt õhinal uuendusi teoks tegema. Keskkonna valdkonnas tähendas see, et koalitsioonilepingusse sai kirja keskkonnaministeeriumi asemele kliimaministeeriumi moodustamine, mis pidi tagama rohepöörde elluviimiseks keskse juhtimissüsteemi. Uude ministeeriumi toodi majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist mitu kliimaaspektiga valdkonda, nt energeetika, hoonete energiatõhusus ja ruumiplaneerimine. Teises laines liikusid möödunud kevadel valitsuse uutmise tuules kliimaministeeriumi alla taristu- ja transporditeemad.

Konnad teelt

Kuid ka nende liitmiste järel on see vaid poolik lahendus ja reformida tuleb veel palju. Kliima seisukohast on näiteks tähtis regionaal- ja põllumajandusministeeriumi vastutusala, mis on me metsade ja märgaladega kokku laulatatud maakasutussektori (LULUCF) kasvuhoonegaaside aruandluses. Haridus- ja teadusministeeriumi liitmine kliimaministeeriumiga annaks rohepöördeks vajaliku teaduspõhisuse¹ komponendi ning tagaks meie järelpõlvedele heitlikuma homsega kohanemiseks parema ettevalmistuse. Kliimakriis tabab meie kõigi rahakotti, sealhulgas seda suurt rahandusministeeriumi käes olevat ja kuna atmosfäär riigipiire ei tunnista, tuleb kliimaministeeriumiga viivitamatult liita välisministeerium ning üha suuremat ampsu SKTst haukav (ja seeläbi suureneva kliimamõjuga) kaitseministeerium. Seda ironiseerimist saab kõigi ministeeriumidega jätkata, aga eesmärk oli näidata, et Eesti kliimahuvide tagamine hõlmab pea kõiki institutsioone ja jääb seetõttu tihtipeale abstraktseks. Kogu selle tralli käigus on hoopis ära unustatud üks teine huvi, mida me veel hiljuti oleme pidanud vajalikuks ministeeriumi tasandil kaitsta.

Puust ja punaseks

Keskkonnahuvi saab muidugi mõista mitut pidi. Mõni hindab keskkonna iseväärtust – loodus kui kaitsmist vajav väärtus iseeneses, sõltumata, kui kasulikuks seda inimene peab. Kindlasti on meil kõigil ka praktiline keskkonnahuvi: toimivad ökosüsteemid tagavad meile hingatava õhu, joogivee, toidulaua ja kõik muu, mis on ellujäämiseks tarvilik. Mõlemale mainitud keskkonnahuvi käsitlusele leiame viiteid oma põhiseaduse² sätetest § 5 ja § 53, millele oleme taasiseseisvudes rajanud keskkonna­alase seadusandluse ning keskkonnahuvide kaitsmiseks ellu kutsunud keskkonnaministeeriumi.

Keskkonnahuvi ei oleks vaja kaitsta, kui meil ei oleks vaja keskkonda alatasa majandada. Majandamine on samuti äärmiselt vajalik ja paratamatult on tegemist olemuslikult vastanduvate huvidega. Piltlikult öeldes on meil ühtaegu keskkonnahuvist tulenevalt tähtis, et puu oleks metsas ja fossiilid kenasti maa all ning majandushuvist tulenevalt tähtis, et palk oleks virnas ja põlevkivi ahju all.

Tahame või mitte, jäävad need huvid teineteise kõrval eksisteerima ja vägikaigast vedama veel pikkadeks aastateks. Ees ootab tuliste arutelude jätkumine, huvide kaitseks argumentide toomine ja lõppeks ka mingid kokkulepped. Kusagil on tasakaalupunkt, mille loodetavasti leiame väärika, läbipaistva ja koostöise arutlemise käigus. Just selle väärika, läbipaistva ja koostöise arutelu võimalikkuse olengi siinses artiklis tähelepanu alla võtnud. Teisisõnu, soovin keskenduda mitte sellele, kuhu poole keskkonna ja majanduse kaalukauss meil liikuma peaks, vaid kuidas nende vastanduvate huvide vahel kaalumine üldse toimub.

Kliima kliimaks

Riigi tasandil on nende vastanduvate huvide esindamine ja riikliku kliimanarratiivi punumine nüüd kokku topitud ühte ministeeriumi. Kui varem võis avalikkus loota, et keskkonna- ja majandushuvide vahel kaalumine toimub vastavate ministeeriumide ja mõnikord ehk lausa eri erakondadest pärit ministrite vahel, siis praegu leiab see heal juhul aset ühe ministri peas. Energeetika valdkonna esimeses laines kliimaministeeriumi alla toomisest võib ju aru saada, meie energiatootmise kliima ja keskkonna jalajälg on häbiplekiks võrdluses teiste Euroopa riikidega. Aga liitmine keskkonnateemadega sama ministri vastutusalas? Huvide kaalumise läbipaistvuselt on kure ja konna ühte portfelli surumine suti vale lähenemine. Kogu see kliimavärk ongi raskesti arusaadav ja keeruline, mõistagi tekib meis tõrge, kui peame iga liigutuse puhul arvestama mõistetamatute kliimakaalutlustega. Kliimaeesmärkide täitmisega saab näiteks põhjendada nii rohkem³ kui ka vähem⁴ raiumist, seetõttu on võimalik kliimanarratiivi suitsukattena kasutada üpris eriilmeliste tegevuste põhjendamiseks. Kontekstist väljarebituna leiavad kliimaskeptikud nüüd siit lõigust mõndagi meelepärast, kuigi mu eesmärk ei ole vähimalgi määral pisendada kliimakriisi tähtsust. Soovin hoopis viidata, et valitsuse praegune kliimakriisiga tegelemise viis on tulnud elurikkuse kriisi alahindamise arvelt. Kusjuures risti vastupidi sellele, mida arvab rahvas – teiste eurooplastega võrreldes jätab kliimaeesmärkide saavutamine meid võrdlemisi külmaks, sellal kui elurikkuse käekäik meile suhteliselt palju korda läheb.⁵ Rahva tõdemus, et meie kätes on midagi hoidmist väärt, annab lootust vastavaks poliitiliseks tellimuseks ja debati sisustamiseks.

Osakonnastumine

Kui keskkonnahuvi ei ole enam ministri, s.t poliitilisel tasandil esindatud, siis kuidas kajastub see väärtusnihe ministeeriumi ametkonnas? Tean sealt aatelisi ja taibukaid ametnikke, kes just keskkonnahuvi eest seismist oma töös tähtsaks peavad. Aga kala hakkab mädanema peast ja konfliktsete huvide üheaegne esindamine heidab varju kogu ametkonnale. Kõige otsesemalt on keskkonnahuvi esindamine seotud elurikkuse kaitsega ja selle valdkonna eest vastutab lausa omaette asekantsler. Ametisse nimetamise järel võis mõnigi keskkonnaühendus loota positiivset muutust keskkonnapoliitika kujundamisse kaasamisel, aga praeguseks näib keskkonnahuvi kõrgeim apoliitiline esindaja oma jutupunktide põhjal olevat majandushuvi poolt ära tinistatud. Õnneks on meil viimastel aastatel lisandunud hea võimalus olla kursis lobiandmetega ehk kes kelle uksel ja kui tihti koputamas käib.⁶ Nii saame tunda suurt rõõmu väga laia ringi huvist elurikkuse vastu.

Hästi, otsime siis ministeeriumis edasi. Osakonna tasandil võiks keskkonnahuvi esindamist eeldada eelkõige elurikkuse kaitse osakonnast ja metsaosakonnast. Metsasõja taustal on tähtis täheldada, et osakond just seda nime kannabki ega ole näiteks „metsandusosakond“ või „metsamajandusosakond“. Praegune nimi kätkebki endas poolel Eestil laiutavat metsa oma paljude rollide ja kasutusviisidega, ühtlasi suure hulga huvirühmadega. Paras peavalu. Ja kuigi võisin mõnel töökohtumisel ministeeriumi kabinettides kuulda puulehti sosistamas „aga majandus?“, siis võin poliitilisi tõmblemisi ja peataolekut arvestades sealsele ametkonnale vaid eesmärgi silme ees hoidmisel jõudu soovida.

Aga julgeolek?

Majandushuvi peab usutava loo konstrueerimiseks pisut vaeva nägema ja võtma liitlastena appi arstid, õpetajad ja päästjad, kellele palka tuleb maksta, ning koolid ja lasteaiad, mida vaja renoveerida. Alates 24. II 2022, kui meie vaenulik idanaaber Ukrainale kallale tungis, on riigikaitsehuvide põhjendamine olnud mõnevõrra lihtsam. Ühiskonnas on valdavalt olnud üksmeel, et peame oma vabaduse säilitamiseks rohkem ja kiiremini pingutama ning nurisejatele on olnud lihtne külge kleepida riigivaenlase silt. Oleme saanud huviga jälgida, kuidas imerelvana toimiva sõnapaari „aga julgeolek?“ on üles korjanud ja oma vankri ette rakendanud nii majandushuvi (tugev majandus = julgeolek)⁷ kui keskkonnahuvi (hoitud keskkond = julgeolek)⁸ eestkõnelejad. Ka minule on vabadus armas ja võin selle nimel nõustuda mõningate järeleandmistega keskkonna arvelt. Oht peitub siin selles, et muutume maagilist julgeoleku argumenti kasutades liiga laisaks, ei kaalu enam otsuseid põhjalikult läbi ega kaasa otsustamisse puudutatud kogukondi. Ja sellest võib ringiga saada omaette julgeolekurisk.

Praegu on keskkonnamõju hindamise komponendiks olevate avalike väljapanekute ja arutelude üks funktsioon vähendada teadmatust ja hirme planeeritava arenduse suhtes, õhutada omanikutunnet, koondada kokku erinevat tüüpi teadmised ja väärtushinnangud. Vaatan siin sise- ja kaitseministeeriumide poole lootuses, et sealgi nähakse märkimisväärse keskkonnamõjuga otsusteni jõudmise viisi tähtsa osana Eesti julgeolekuarhitektuurist.

Kes krooksub kõvemini?

Siililegi selge, et ega puukallistamises suured rahad liigu, pappi saab ennekõike ikkagi puid metsast välja tuues. Ühiskonna valmidus ja võimekus omanikku avalike hüvede pakkumisel mõistlikul viisil toetada on veel lapsekingades. Justkui seeni pärast vihma on ilmunud õhumüüjaid, kes lubavad head raha kinni püütud süsiniku eest. Ja kuigi looduse seisundi parandamisse panustamise näol on tegemist ühiskonnale ülimalt kasumliku investeeringuga,⁹ ei ole enamikul meist mahti järgmiste põlvede muredega¹⁰ tegeleda, kui laenud vajavad maksmist ja palgaga võrreldes üha kallinev toidukorv täitmist. Keskkonnahuvi ja majandushuvi vaheline lugude jutustamise võistlus on seetõttu üha ebavõrdsem ja riigil peab siin olema tasakaalustav, neutraalne ning eri narratiive ühendav roll.

Kõneka võrdlusmomendi osaliste võimest oma hääl kuuldavaks teha annab rahakotti piilumine – ainuüksi RMK kommunikatsioonieelarve ületab Eesti suurima keskkonnaühenduse, Eestimaa Looduse Fondi kogueelarve.

Puidutööstuse miljardibisnise paksem rahakott annab muu hulgas paremad võimalused mainekujunduseks,¹¹ rohepesuks ja niigi napi avaliku arutelu kõrvale juhtimiseks olulistelt teemadelt endale soodsamatele radadele. Tööstuse soov oma huvide eest seista on olemuslik, mõneti kummastav on aga olnud jälgida riigi hüppeliselt kasvanud huvi avaliku arvamuse kujundamisel. Kümmekond aastat tagasi enne suurt metsasõda piirdus RMK kommunikatsioonitegevus sellega, et anti ülevaade istutatud ja langetatud puude hulgast, riigikassasse makstud tulust ja looduses puhkamise võimalustest. Siis aga asuti märksa aktiivsema ja agressiivsema sõnumiloomega¹² edastama, et kui sulle meeldib saunas käia ja puulusikaga süüa, siis ära päri. Herem on kliimakangelane. Riigimetsaga on kõik hästi, sa lihtsalt ei saa aru.

Tühi koht

Loodus teatavasti tühja kohta ei salli ja see kehtib ka juhul, kui tühjaks kohaks on keskkonnaministri tool. Ma ei ole veel hästi aru saanud, millisele auditooriumile ja millise sõnumi pidi Ene-Liis Semperi suurteoses „Kus oled sina?“ viima pelleti demoniseerimine, kas Eero Epneri ja Piret Reiljani Maalehe artiklisari langes viljakale pinnasele ning kelle peas pani äratuskella helisema Tammsaare pargis toimunud meeleavaldus „Mets on pärandamiseks, mitte ärandamiseks!“, ehk viib mu uudishimu mind suurema mõistmiseni. Küll aga on need algatused näidanud, et tühja kohta on märgatud ja otsustatud sellele tähelepanu juhtida. Just sel viisil, nagu igaüks oskab. Et meie kodanikuühiskond on vitaalne ja sekkub seal, kus riik on palli käest pillanud või lausa omaväravaid lööma asunud. Metsanduse vallas on riik käed üles tõstnud – arengukava tasemel me enam ei proovigi milleski kokku leppida.¹³ Sestap võib kahe käega tervitada, et kokku leppimata jätmisega ei kavatsetagi leppida.

Tänukrooksud

Õigupoolest võlgnen tänu ka Reformierakonnale. Aastaid tagasi oli peaminister Ansipi riigikogu ees demonstreeritud üleolev suhtumine see,¹⁴ mis pani mindki endale fooliumist mütsikest meisterdama ja koos tuhandete teistega Vabaduse väljakule ACTA meeleavaldusele kogunema. Nüüd on mulle uue tuhina, sealhulgas nende ridade kirja panemiseks vajaliku tõuke, andnud eelnevalt kirjeldatud sigaduse arhitektid Kristen Michal ja Keit Kasemets, aitäh neile selle eest! Teile võis ju inspireerivana mõjuda üle ookeani toimuv MAGA-laste saega vehkimine ja kadedust tekitada nõrgematest üle sõitva autoritaarse teerulli suurus, aga siinmail demokraatia alustalade lammutamine läbi ei lähe. Kanname kuklas igatsust väärikama aruteluruumi ja riigimehelikkuse järele. Riigikogu valimiste lähenedes asugem valimisprogrammidest huviga otsima lubadust taastada Eestis keskkonnahuvi esindamine ministri tasandil.