Faehlmannil on keelte keetmisest kuulus muistend, kus keetja Vanataat teadis, mida kellele keeta. Praegu toimub keele keemine, aga keetjat pole näha. Igaüks keedab paja oma nurgas oma suppi.

Inimesed ei suuda enam suuliselt suhelda. Lugesin töölesoovijast, kes pahandas, et firma talle helistas, mitte ei saatnud sõnumit. Aga kirjalik keel pole loodud dialoogi pidamiseks. Kirja tüüpiline lauseehitus, sõnade valik ja kasutus erinevad suulise keele mallidest nagu öö ja päev. Osa uurijaid on isegi seda meelt, et need on kaks eri grammatikat.

Kirjalik keel on monoloogide keel. Kui selles on dialoogid, nagu ilukirjanduses või netivestluses, siis laenatakse vahendid suulisest keelest. Kirjas puudub personaalse ruumi mõiste, mis annab teada, kui lähedale keegi võib füüsiliselt astuda, kes peaks jääma käepuudutusest kaugemale ja kes mitte. Selle tagajärjeks on kirjadialoogis pidev tungimine partneri intiimsesse ruumi.

Kirjas puuduvad hääletoonid ja miimika. Selle hirmutavaks tagajärjeks on efekt, mida tajusin sel kevadel. Noorte inimeste näod ei väljenda midagi. Tekib tunne, et miimika ja emotsioonid on üle antud emoji’dele.

Teisest nurgast vaadates, veebi­ajastu eel oli avalik elu aeglane ja vahendatud. Sinna kuulus muidugi poliitikute kõnesid, aga muidu käis see kirja kaudu, poliitikas lisaks läbi ajakirjanduse filtri. Siis hakkasid kõik suhtlema kiiresti ja otse ning lahku ehitatud argine ja avalik suhtlusmaailm said järsku kokku. Facebookis, Twitteris, Tiktokis.

Euroopa avalik kultuur on alati hinnanud mõistust, argumente üle kõige. Argumenteerimine nõuab paljude tõendite esitamist, poolt- ja vastuargumente. Nõuab aega. Liiga kiire üldistus liiga väheste tõendite põhjal oli loogikaviga või manipuleerimise võte. Lisaks, kiirus tähendab emotsioone. Aga kiri on halb emotsioonide väljendaja. Nii tekivad pidevad viltumõistmised.

Kuid sellest ei piisa. Leemekulbi liigutajaid tuleb ka kolmandast servast. Nimelt keelekoolitajate seast. Lugesin hiljuti, kuidas üks neist soovitas vältida suulises suhtluses parasiitsõnu (see sõna ise pärineb sovetiaja keelemiilitsate sõnavarast) ja kasutada nende asemel pause. Sest paus olla üks ilus asi. Ma loodan, et keegi tema soovitusi ei järgi. Võib väga halvasti minna. Sest pausidel on suhtluses oma roll täita ja see ei seostu enamasti mitte millegi ilusaga.

Neljandast küljest. On netikeele kujunemise aeg. Selle keele muutused käivad nii kiiresti, et eri inimesed elavad samal hetkel erinevates keele­registrites. Mõni kirjutab vana aja kirjakeelt, teine ilma igasuguste märkideta Estonglish’it. Mõnel on iga tšätisaadetise lõpus naerunägu, teisel mitte midagi.

Viies nurk on muidugi AI, selle keel ja tekstitegemine, mille eestlased neile omase kiirusega (see ei ole nali kuumadest eesti poistest-tüdrukutest) omaks võtavad. Et saaks lõpuks ometi hävitatud kogu tekstitegemise oskus. Aga jah, AI-suhtlus on seni ikka kirjalik. Kuigi võib uskuda, et peagi vestlevad oma­vahel Aadama ja Eeva AI-d ning inimesed ise kõlgutavad tagaplaanil jalgu, nagu paradiisis ikka.

Kokkuvõttes on neil keetmistel kaks tagajärge. Ühelt poolt satub inimene vastuoluliste keelenormide tihnikusse. Me peame normiks seda, mida meile on ühes või teises allkeeles tuhandetes tekstides serveeritud. Aga vastuoluliste kiirnormide tulemuseks on registrisegadus, ütleksin, keeleline Estoinglishit.

Teiselt poolt kuhtub loomulik suuline spontaanne dialoogiline keelekasutus ja selle oskus. Selle asemele istutatakse kümme kunstlikku moodustist. Loomulikult on kunstlikud keelemallid ka praegu olemas. Aga need toetuvad loomulikule põhjale.

Homo sapiens algas vahetust suulisest suhtlusest. Millal saab temast homo stultus? Kui põhi jalge alt ära kaob. Eestlased olid Faehlmanni järgi esimesed, kes oma keelele järele tulid. Nüüd paistab, et nad soovivad olla esimesed, kes keelel põhja alt ära löövad.

Tuleb suvi. Tuleb võimalus krillimise asemel grillida. Ja võimalus istuda koos ja rääkida üksteisega silmast silma. Nii olgu.