Möödunud laupäeval sai Viljandis uhkusekuud tähistada Eesti Filharmoonia Kammerkoori roosa-sinisel kontserdil – vihjan kavalehe triviaalsele värvikasutusele –, mis pakkus loodetavasti vikerkaarekanga lahtirullimisest kohkunutele hingelist tasakaalu. Raskemal juhul tegid muidugi ka hansapäevad oma töö. Siiski tahan uskuda, et aida saali tõi täis sõna otseses mõttes suur muusika, mitte vaid juunilõõma esimene näoleand.

Eesti Filharmoonia Kammerkoori asutamisest möödub tänavu 45 aastat ning sel puhul tähistatakse aastapäeva üle-eestilise võrdlemisi kammerliku tuuriga, esitades viies paigas Tormise kahest mahukast tsüklist põimitud lavastuslikku kontserti. Vanemale rahva­laulule toetuv tsükkel „Naistelaulud“ (1974-1975/1981) on end eesti lavamuusikas ilmutanud pisteliselt mitmelgi korral. Tõnu Kaljuste juhatusel näikse esimest korda 2007. aastal Naissaarel „Nargen­festivalil“, kuhu suubub ka EFK tänavune kontserdi­reis. Kümnend varem kirjutatud „Meestelaulud“ (1965) lavastati „Nargen­festivali“ ja Von Krahli teatri koostöös menukalt 2008. aastal (muusikaline juht Tõnu Kaljuste ja lavastaja Peeter Jalakas) ning jõudis „Naistelauludega“ vastakuti mullu augustis, mil naiste-meestelaulude kava pandi kokku Veljo Tormise 95. sünniaastapäeva puhul.

Algselt lavateosteks kirjutatud „Naistelaule“ ja „Meestelaule“ saab Kaljuste ja Jõela lavastatud kontserdil vaadelda kui mänguruumi pakkuvaid tüvitekste, mis lubavad muusikateatri žanril lavale jõuda ka tüüpilist muusikateatri mastaapi hõlmamata. Taotletud kammerlikkus seisnes selles, et ei olnud rõhutud lava visuaalsele kujundusele, kostüümidele ega valgusele. Lauljad kandsid vabamat sinimustvalget riietust ning pidevalt muutuv koreograafia andis lavastusele hoopis rahvapeo maigu. Kohati toimus liigagi palju, veenvama mulje jätsid hoopis tagasihoidlikuma liikumisega laulud. Näiteks oma polürütmilisuses tehniliselt nõudlik „Naiste­laulude“ II osa „Iluaeg (Kiigestseen)“ oli lahendatud iga häälerühma erineva kiikumise kaudu ning andis polürütmiat seega edasi ka visuaalselt ja väga efektselt. Dirigentki kiikus, ent millises meetrumis, sellele ei saanud ma pihta.

Meenutada võib Jaan Kaplinski libreto ja tekstiseadetega „Naistelaulude“ esiettekande salvestust (1984. aastal Vanemuise laval).¹ Esiettekandel asus koor nagu kord ja kohus teatrilaval, rätid peas, takused linad ümber, sõledki rinnas, ning laulis tund aega visalt sokki kududes nii nooriku lapsepõlvest, neiu lahkumisest isakodust kui ka naiseeast. Teatrisaali nõgine hämarus oli oma juhanliiviliku „Must lagi on meie toal“ krestomaatiaga väga omal kohal ning viitas karjuvalt eestlasele kui viletsa elujärje kannataja lõpubossile. „Naistelaulude“ esimene lavatõlgendus peegeldas selgelt arusaama arhailise kultuuri autentsusest. Tollases arusaamas oli autentsuse arhetüüp rahvariideisse riietatud memm, kes istub voki taga ja ketrab oma põhjatus näpuosavuses rahva­luulet.

Taive Särje ja Janika Orase regilaulu variatsioonidest kõneleva artikli avalõigus tsiteeritakse folklorist Kanni Labi: „.. eestlasi ühendab see, et nad teavad mõistet „regilaul“, tähendagu see nende jaoks siis mida tahes“.² Seega me teame, et tegemist on regilauluga, kui me seda kuuleme, ehkki ei pruugi teada, mida selle sõna sisuna mõistame. Samasugune efekt kehtib ka traditsioonilise kultuuri tõlgendamise puhul ning just see tingib olukorra, kus püüd traditsiooni tõetruult esitada saab nelikümmend aastat hiljem nii teistsugune välja näha. EFK kontserdil oli lavastuslikkus orgaaniline ning lauljaid oli näidatud nende endina reaalajalises esitusolukorras, kus regilaulu dialoog sündis koori ja publiku vahel nende autentsetes rollides. Regilaulu lahutamatu element on selle esitussituatsioon ning selleks saab sama hästi pidada ka kooriseade esitamist laval.

Selles esitussituatsiooni lahutamatuses saab mõõta ka Veljo Tormise pärandit – helilooja käis oma loomingus regilauluga ümber väga traditsioonitundlikult. Tõnu Kaljuste on kontserdi kavalehes kirjutanud, et „Naistelaulud“ ja „Meestelaulud“ on hääled minevikust, mida Tormis ei „kasutanud“, vaid kuulas, austas ning tõstis elavaks kunstiks. Lavaesituse korral tekib silmanähtav nihestus: ühelt poolt on nii esinejad kui ka kuulajad teadlikud regilaulust kui osaluskultuurist, teiselt poolt seab lavapiir mentaalse tõkke ning jätab publiku passiivsemasse rolli. Siin tuleb appi Taavet Kaljuste, kes ei väsi ikka ja jälle märku andmast, et regilaul on mõeldud kaasalaulmiseks. Koori ja bändi kõrval saab puhta muidu dirigeeritud ka publik.

Trummipulgast lendab ebemeid, välja võetakse kazoo, parmupill põriseb läbi ruupori kõrva … Naiste-meestelaulude kontsert oli üles ehitatud kahe tsükli vastandusele. Kontserdi esimeses pooles olid tühjad meeshäältele jäetud toolid, teises pooles pööras kaalukauss end ringi. Kava ülesehitust seletab, et „Naistelaulud“ on „Meestelauludest“ peaaegu neli korda mahukam teos ning viimases ei ole ka esimesele omast eluetappide terviklikku käsitlust. Samuti esindavad meestelaulud tekste uuemast rahvalaulust ning on ehk keelelt publikule magusamad: nalja pakkus meeste­laulude obstsöönsus küll ning lavastuslik eksperimentaalsus läks kontserdi vältel aina julgemaks. Meeste ja naiste iseloomu (vaoshoitus vs. ulakus) vastandustega tekst ei koonerda.

EFK 40. tegutsemisaastal comeback’i teinud Kaljuste ei teinud Tormise juubeliaastaga võrreldes kavas mingeid kohandusi, ka mitte solistide valikus – vana rasva pealt! Esiti väärib väljatoomist Marianne Pärna kandev soolo, mis tuli näiliselt karakterit pingutamata: „Oleks hääl endine“ (Kolga-Jaani) on „Naistelaulude“ I osa teine laul ning üks teose kõige regilaululikuma ülesehitusega näiteid. „Naistelaulude“ II osa „Iluaeg (Kiige­stseen)“ on kahtlemata terve tsükli kõige helgem ja muusikaliselt vahelduvama materjaliga lõik. Selle osa finaali kandis kaalukalt sopran Marie Roosi särav toon. Improvisatsiooniliselt mõjuvad melismid nõudsid laulja tehnilist üleolekut, mille sopran ka veenvalt välja kandis.

Viljandi pärimusmuusika aida suur saal pakkus koorile Tormise regilaulutöötluste esitamiseks suurepärase kõlaruumi. Saali täitmiseks oleks piisanud ka poole tagasihoidlikumast koosseisust, ent vabadus ruumi kõlade-kajadega intiimsemalt mängida tõi esile Tormise klastrilised liikumised. Klastrite sees oli puhtalt kuulda iga heli, ilma et saal oleks lõhki lauldud. Tekstki jõudis vaevata kohale, ehkki oli tunda, et selle pärast muretseti. „Meestelaulude“ I osas „Ehalkäimise-laul“ algasid sõnad „hakkaks“ ja „hirm“ liialdamata kolme, kui mitte nelja h-tähega. Eriti eredalt jäi meelde „Meestelaulude“ I osa „Viina­laul“, kus soleerinud Toomas Tohert, Kaarel Telgmaa, Kristjan-Jaanek Mölder, Aarne Talvik ja Raul Mikson mõjusid oma teatraalsuses publikule väga meelelahutuslikult. Paralleelsetes tertsides liikuva laulu nooti on kirjutatud märge „kergelt vaarudes“ ning teatraalsus seisneb luksatustes.

Naiste- ja meestelaulude kõrvutamine annab ruumi rääkimaks „arhailises“ argipäevas vaiba alla pühitust. Meestelaulude esituses on obstsöönsust, riukalikkust, kohatut ja naerma panevat locker room talk’i (loe: kõrtsijuttu), naistelauludes tuntakse hirmu kodukohast lahkumise ning uue tundmatu elu ees. Need vestlused toimuvad regilaulu vormelite kui legitiimse keele kaudu. Mees- ja naispolaarsuse kui minevikusüžee esitamine annab meile praegu põhjuse neist teemadest kõnelda. Kaljuste kirjutab kavalehel: „Võin vaid lisada, et minevik on neis lauludes tihti ka olevik.“ Usun, et seda mõtet saab lugeda teisitigi kui Tormise pärandi elujõulisuse kaudu. „Mõlemas tsüklis kõneleb rahva alateadvus: see, mida ei saa öelda otse, aga saab laulda,“ soovib Kaljuste viimaks head kuulamist. Mina soovin head laulmist.