Mirjam Mõttus (ERR 27. V) tõrgub kenasti selle vastu, et lapsesaamist vaadeldakse üha kulu- jm kalkulatsioone mängu tuues. Mõttuse meelest on „lapsesaamine või mittesaamine küll sügavalt isiklik otsus, mida keegi ei pea põhjendama“. Siiski arvab ta, et „ehk oleme end natuke üle optimeerinud – elu peab olema põhjendatud, kontrollitud ja valmis veel enne, kui see võib alata“. Mõttus lõpetab imeliselt: „Ei oska oma lastele küll hinnasilti külge panna ega mõista küsimust, kas lapsed „võtavad ära“ aja või elu. Inimene on tervik. Minu lapsed ei ole elu kõrvalt toimuv projekt, nad ongi minu elu.“

Mina lugesin nooruses palju Mati Unti. Ehk mõistsin loetut vääriti, ent külge jäi äratundmine, et eksistents iseenesest on tühi ja tuumatu. Aga pole hullu, arvas Unt, olemas on ju mäng ja kassid. Kassid mind ei köitnud, aga pered ja lapsed paistsid toredad, sest just nende keskis käis mäng, mille kõrval kõik muu oli ebaihaldusväärne. Ühesõnaga, ammu enne Kerttu Jänese „avastusi“ oli mul selge, et lastelembus on hedonistlik elustiilivalik, mitte mingi riiklik või sotsiaalne missioon. Oma elu lastega sidudes ei mõelnud ma Siiri Oviiri ega isamaa peale. Mulle lihtsalt meeldivad lapsed.

Praegu on sellised onkelvanamehe arusaamad muidugi ebaseksikad ja lausa põlastusväärsed. Sveta Grigorjeva raamatus ei tule vestlusringis ühel mu kunagisel tantsijannast lemmiktudengil minusugustele mõeldes muid sõnu huulile kui „ERROR, ERROR“ (lk 97). Kui kord osalusteatris pihtisin, et mulle on elus olulisimad lapsed ja pere, kupatas sümpaatne naisõiglusühingu eestvedaja teda saatnud välismaa mehe mu jalge vahele võõritavat perfonksi läbi viima. Lummav, värskust kiirgav humanitaar Eret Talviste on pühendunud perekonna­suhete kriitikale, huvitub perekonnavälistest lähedusvormidest jne.

Mõistan nimetatud hoovuse tagamaid ja Undi lugejana tean, et kõik, mis rõõmu pakub, on hea: mõnele lapsed, teisele kõuts. Kui minust viis aastat nooremad jõmmkärakad pärast pallimängujärgset õlleringi lapselapse puhul konjakit välja tehes torkavad, et „Valle, sa polegi veel vanaisa, mitu last sul ongi?“, siis mõtlen, et ehk oleks pidanud lastega rohkem spordivõistlustel käima, selmet neile „Nähtamatute naiste“ nimelisi raamatuid kinkida. Kuid mis seal ikka, võin vanuigi ka kassi võtta. Leppida ei tahaks aga sellega, kui totaalselt – kaugelt enam, kui Mirjam Mõttus osutab – on XXI sajandil kõik suhetesse puutuv kaubastatud.

Võrratu juuditarist professor Eva Illouz avab kümnetes raamatutes, kuidas lokkab emotsioonide tootmisel ja töötlemisel rajanev kapitalism. Nõustamiskoolkondade rivaliteet sulandub ühendkooriks veendumuses, et meie emotsionaalne elu vajab juhtimist ja kontrolli ning et seda tuleb reguleerida aina muutuvate suhte- ja tervise­ideaalide alusel. Nõuandetööstuses nii nõutav psüühilise kannatuse narratiiv klapib hästi autobiograafia žanriga, ent selles kunagi eelistatud edulugudest on saanud pihtimused, kus mina ei saa kunagi päriselt valmis ning kurtmine ja vaev on identiteedi pärisosa.

Illouzi sõnul on nõustamis- ja enese­teostuskapitalism muutunud derridadaistlikuks, sisaldades ja tootes mõõdutult just seda, mida soovib väidetavalt välistada: haigust, kannatust, kokkusobimatust. Suhteid püütakse spontaansuse asemel sobitada lõpmatult ratsionaliseerides. Kapitalile sobib, et nüüd tuleb sisyphoslikult püüelda tõepoolest sobivaimat ja parimat. Illouz räägib Artemisest, kelle kuutasupõhist profiili on netis kuue aasta jooksul külastanud 26 037 huvilist. Suurte virtuaalsete kohtumisvoogude haldamiseks on ta rühmitanud mehed arvutis failidesse ning leidnud tuge romantilise tootmise ja tarbimise kasvavat mahtu ja kiirust hallata võimaldavast fast-matching’u funktsioonist.

Illouzile toob tänapäevane suhtekultuur ja intiimkapitalism meelde marxismi kuldaja reifikatsiooni definitsioonid: „Suhe inimeste vahel võtab asja kuju ja omandab fantoomse objektiivsuse, mis näib nii rangelt ratsionaalne ja kõikehaarav, et varjutab inimlikkuse viimsegi jälje.“ No jebedijee, jebedijee. Noreena Hertz kirjutabki „Üksilduse sajandis“, et Jaapanis, kus suhe aparaatidega olevat tundeküllasem kui läänes, leevendatakse üksindust robotkoeri kaissu võttes ja neile mütse kududes. Sellele vaatamata laseb hulk jaapanlannasid end pisikuritegusid sooritades vangi panna, lihtsalt et leida inimlikku kontakti ja kaaslasi.

Insenerid pingutavad parimate lähedusrobotite väljatöötamise nimel, ent praegu maksvat tasulise kallistaja tund USAs 80 dollarit. Koerasõbrana tean, et tegelikult on ka kassikliinikute õhumüügiarved pöörased. Äkki ikkagi …