$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
Oleme eesti rahva ennemuistsete lugude varal kasvanud ja aeg-ajalt tulevad need nüüdisautorite loomingus tagasi uue näo ja teoga.
Kai Kask ei pääse kirjutamisest enam kuhugi: ta on konksu alla neelanud ja end põhjalikult võrku mässinud.
Heikki Kännö romaani peategelasel on üllad ideed, teda kannustab ilujanu, Goethe-vaimustus, ta ebajumal on Nietzsche, õpetaja Rudolf Steiner.
Maarja-Liis Möldri kaht luuleraamatut kannavad eneseiroonia, valu enda ja teiste pärast ning selle valu varjamine.
Aastakäigus tõusevad esile Natsume Sōseki, Samuel Becketti, Mihhail Šiškini ja Carl Hermann Hesse kultuurilooküllased teosed, kus on sõnastatud piiripealsuse kogemus.
Loomingu Raamatukogu jäi ka 2022. aastal truuks põhimõttele, et kõik kultuurid, tekstid ja autorid on võrdsed.
Johanna Nuutise „Hz“ on nagu üks pikk hingetõmme ja kui kaasa lähed, avastad, et oled aeglaselt ja pikalt sisse hinganud ning lõpus lased kopsud tühjaks.
Kogumik „Kohtumised“ annab aimu kirjaniku ja tõlkija suhtest. Sellega on nagu armastusega: võib olla nii ja naa.
Haapsalu graafilise disaini festivali omapära peitub kuraatori tööstiilis: rahvusvaheline suurnäitus sünnib minimaalse eelarvega ja lööktöö korras.
Birutė Jonuškaitė romaan „Maranta“ on ilmselgelt meistriteos ja Balti assamblee kirjandusauhinna täie auga välja teeninud viimse sõnani.
Evald Hermaküla keeruline isiksus avaneb „Kadunud isas“ vähe ja eks olegi raske lahti muukida. Kas siis üldse tasus filmi teha, kui meest kätte ei saa? Tasus muidugi.
Marieke Lucas Rijneveld näitab romaanis „Õhtute äng“ argiste üksikasjade kaudu väliselt vaga talupere julmust.
Tahtmatult mõjub „Kõrb“, lugu lõputu Palestiina-Iisraeli konflikti keerisesse eksinud rootsi ajakirjanikust, Ukraina sõja tõttu tähendamissõnana.
Parnassil kohta sisse võttes ei vaja Katrin Väli kellegi teise tooli, ei, ta on oma tooli kaasa võtnud, aga tool on jonnakas ja seda tuleb korduvalt uuesti paika sättida.
„Open Your Heart“ on nostalgiline, aga ühtlasi eneseirooniline. No kujutage ette õllekõhuga ja habemesse kasvanud John Travoltat diskokera valguses noorusaja poose võtmas.
Wim Lamboo: „Välisfotograafidest peetakse Eestis lugu ja see annab tööle mõtte. Milleks muidu?“
Katrin Tegova esimeses lühikeses soolofilmis „Mia ja Liki“ näeb ühe lahutuse lugu laste silmade läbi.
Helena Krinal on teinud tiheda ja ergastatud lavastuse ning viinud tantsijad seisundisse, kus neil on hea olla ja see hea kandub publikuni.
Heidi Iivari kakskeelset luulekogu saab kasutada nii soome kui ka eesti keele õpikuna. Kes ei tahaks keelt õppida armastuse kaudu?
Kogumikus „Lakutud mees“ tutvustatakse naissoost ungari kirjanike lühiproosat. Raamatust leiab nii tihedat olmet kui ka nappi fantaasiat ja hammustavat satiiri.
Lugu on iseenesest lihtne. Linnainimesed, kes on mõneti katki, kolivad maale, kus on ees terve hulk teisipidi katkisi inimesi.
Misasi on meel? Kuidas seda sõna tõlkida? „Meel“ tundub väga eesti sõnana, tõlkimatuna.
Dokumentaalfilmis David Vseviovist ei hakata kuvandi tagant otsima elus inimest.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.