Indrek Koffi ja Olena Londoni „Ära oota midagi“ puudutab. Kas Indrek Koffi vanaisa Herbert Koffi pärast? Jah ja ei. Kolhoosi traktorist Herbert Koff, kes noore mehena pooljuhulikult SSi oli sattunud (veregrupitätoveeringu tõttu jäi see alati äratuntavaks), on meie kõigi vanaisa või onu või keegi sugulane, kellega lapsena sai koos männikoorest lootsikut vesta, juttu puhuda, juubeli- või peielauas (palju neil lapse jaoks vahet) istuda, kellele poest paberosse tuua (vanaisa seletus- ja palvekiri taskus) ja ehk isegi mõni vanaisa pabeross salaja ära kõhvida, tundes seejärel pööritust ja süütunnet.
Me oleme samast ajast pärit ja olnud üsna samamoodi süüdi. Mis oli kellegi süü ja kes mille eest süüdi, jäi tihti segaseks, sest ei tahetud hästi rääkida. Mõistetav oli südametunnistuse vaev vanemate ja koduste ees, aga kas süü kooli, punaste riigi, seaduste, institutsioonide ees oli ikka süü, mida kahetseda? Võis olla nii ja naa ja need moraalsed segadused jäidki saatma. Koffi raamatus varastab väike poiss poest baranka (ta on kuulnud, et Vene riigi varastamine on õige asi), aga see kästakse tagasi viia ja vabandada, ta on süüdi. Samal ajal toob tädi Lihakombinaat töö juurest vorsti, viinereid ja liha, jagab suguvõsale ja pole süüdi. Mida tohib ja mida mitte? Keegi eriti ei seleta, parem on, kui laps kõike ei tea. Kas see tegi lapsed varatargaks? Jah, aga jättis lolliks ka. Lapsena teadsid, et paljut ei öelda, ei räägita sulle, sest sa ei saa veel aru. Millal rääkima hakatakse? Millal usaldatakse. Kas üldse kunagi.
Oleme Koffiga samast ajast ja tema vanaisa või suhe vanaisaga on minugi lapsepõlv, sugulased ja suhe, aga ei ole ka. Koffi vanaisa Herbert sündis 1918. aastal ja sattus SSi, minul sündis isa aastal 1916 ja hoidis kõigist sõjavägedest kuidagimoodi kõrvale, kuigi jõudis juba esimeses vabariigis Tartus ratsaväes olla ja uhkeldada punaste paraadpükstega.
Koff tundis, et pidi pioneeriks astuma, muud võimalust nagu polnudki ja kõik astusid. Aga see polnud alati nii. 13 aastat varem mina ei pidanud ega astunud ja sellest ei juhtunud midagi. Kodus mindi teemast vaikselt mööda ja ma ise ei teinud samuti jutuks. Asi ei rikkunud ka läbisaamist klassikaaslastega, kes algul ei kavatsenud in corpore pioneeriks astuda, aga pärast siiski astusid, sest nii võivat saada tuusiku Artekki, mitte minna ja tuusiku rahas välja võtta. Sada rubla! Südames polnud punane vist keegi, või kui oligi, siis oli tal vist parem seda varjata. Juba varasele topeltmõtlemisele, kollaboratsionismile, karjerismilegi vaadati läbi sõrmede. Kes kandis kaelarätti ja hiljem komsomolimärki, kes istus pogris ENSV lippude maha võtmise pärast – poppi tegime, õllekas käisime ja bridžilauas istusime ikkagi koos. Üks korraldas diskosid, ajas plaadimäel teksaäri ja töötas salaja valvurina, teine käis malevas ja sihtis hinnete eest kuldmedalit, et sisseastumiseksamita ülikooli pääseda. Mis siis, kamraadid oldi ikka.
Kõik see voogab Koffi teksti lugedes ja Olena Londoni pilte sirvides tulvana peas ja hinges esile. Londoni pildid on head, hallid ja punased nagu toonane elu: unenäoline sigrimigri ja ajaleheväljalõiked propagandaartiklitega, kus nuheldakse sotsialismiaja pahesid. Näiteks esineb üksikuid puudusi sotsialistlike ülesannete täitmisel: vanaisa Herps küsib ennast rahumeeli nädalavahetusel kündmisest vabaks ja viib pool külatäit traktoriste oma poja sünnipäevale pidutsema. Ta saab küll nuhelda, aga asjale vaadatakse siiski läbi sõrmede, sest traktoristi on vaja, mees teadagi tubli töömees ja küll teeb nüüd 15tunniseid päevi, nagu on varemgi teinud.
Nii oli tol ajal tihti, paljule vaadati läbi sõrmede. Minu üllatuseks pärast mu pioneeriks mitteastumist muulegi, jätsin kas või koolivormi muretult selga panemata. Mõned õpetajad võisid ehk vaikimisi poolehoidu väljendada? Abi võis olla sellestki, et samas koolis oli varem käinud Juhan Viiding, kes reeglitele ei allunud ja lõpetas kooli õhtukoolis, aga keda võis mõnigi juba siis respekteerida.
Oktoobrilapseks tehti küsimata. Kui vanemad kutsuti kooli selgitama, miks ma plekitükki rinda ei pane, leidis ema seletuse: mulle oli ostetud ilus särav plastmassist Volodja, rinda pandi aga tuhmi olemisega plekist Volodja, kes oli lapsele pettumus. Pidulauas räägiti sellest naerdes kui lõbusat kollaboratsionismilugu, mis pani omakorda oktoobrilapse järele mõtlema, kuidas asjad ikkagi on ja mis on õige. Ja andis õiguse plekist Volodjat mitte kanda.
Topeltmõtlemisest ja variserielust räägib siiras Indrek Koff vähe, see teema ootab veel avamist. Uues raamatus on esil lapsepõlve pisiasjad, olgugi et mitte tähtsusetud. Koff mängib palju sõda, valib seal rolle, kakleb venelastega (või on kakluse piiril), kasutab pritsimislahingutes plastpudeleid. Jällegi läheb me kogemus lahku, kuigi elasime sarnases maailmas: polnud mul sõdureid ei tinast ega plastmassist, ei mänginud sõda kellegagi. Tädi Helmi vestis mulle puupulkadest samasuguseid mänguasju, nagu tal endal lapsena olid, lihtsaid sigu ja lehmi. Sugulased saatsid plastist taluloomad ja aediku. Viisnurkadega mänguasjad tekitasid tõrke. Venelastega kakelda paar korda siiski tuli ja pudelitest pritsukaid sai ka tehtud.
Jah, näiliselt pisiasjad, aga kui palju niisuguseid asju oli. Tahtis laps midagi kirjutada, siis kuhu oma loomingut saata? Avaldada sai vaid Tähekeses, Sädemes ja Pioneeris, mil ideoloogiline roosa mekk man. Vanemad ei öelnud siiski sõnagi, kui need koju tellisin (ei maksnud ju palju). Lugeda võis kõike: gooti kirjas piiblit, ajakirja Horisont ja ajalehte Säde (mis seostus oktoobrilaste deviisiga „sädemest tõuseb leek“). Järeldused selle kohta, mis on mis, tuli ise teha. Võis käia vanemate ja tädiga kirikus, oodata jõuluvana, kuulata Ameerika Häält, aga parem oli sellest mitte liialt rääkida. Samal ajal ei keelanud keegi kuulata pidulauas uhkeid jutte riigivarastamisest. Ei öelnud keegi, et lapse kuuldes ei räägita. Igaüks teadis ise, mis rääkis.
Niisugust järelemõtlemist ja kohatist nõukaaegse lapse nõutust on Viivi Luige „Seitsmendas rahukevades“ ja küllap tuleb selliseid teoseid aeg-ajalt juurde, kuni jagub eestlasi, kes on sündinud ENSVs. Paraku tekitab juba tollest ajast kirjutamine kahetisi tundeid: nostalgia seguneb häbi, süütunde, vastikusega. Paras kompott. Ja näib, et ega hiljem sündinud (minu lapsed) sest eriti kuulata-lugeda tahagi. Liiga kauge ja võõras on see aeg ning jutud ei anna enam ammendavat pilti. Pealegi kipuvad jutustajad sentimentaalseks muutuma.
„Ära oota midagi“ on korraga kerge ja raske lugemine: nostalgia on küll magus, kuid sellega seostuvad valusad teemad ja hingeline segadus, mis pole tollasele mõeldes siiani selginenud. Kes siis ikkagi oli kelle ees süüdi, kes valetas, kes oli aus, ei selgu iial. Tagantjärele ei saa üheseid hinnanguid anda ega vist peagi. Tollane lõpetamatus jääb igavesti lõpetamata: kes kelle ja miks Siberisse saatis, kes kelle peale kaebas, kes kelle vara kõrvale kantis. Poliitilised eksimused võisid jääda karistuseta, aga võisid teinekord rikkuda kogu elu. Kollaboratsionism võis teinekord tähendada argust või lähedaste hoidmist, säästmist.
Lapsepõlv jääb ometi lapsepõlveks. Hoolimata samast ajast võivad kogemused ja mälestused pisiasjus erineda, aga raske on öelda, mis siis oli pisiasi, mis suur.
