Indrek Koff on kirjanik ja tõlkija, kellelt on tunnustust pälvinud lasteraamatute kõrval ilmunud ka mitu teost täiskasvanutele. Nende hulgas leidub Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna saanud lõikavalt rahvuseirooniline, samal ajal igas eestlases kodust äratundmist tekitav „Eestluse elujõust. Hüsteeriline traktaat“ (2010). Koffi uusim teos, koostöös Saksamaal elava Ukraina kunstniku Olena Londoniga sündinud „Ära oota midagi“ sisaldab samuti endas universaalset eestlase lugu, kuid on siin esitatud ühe inimese elujoone lähiuurimusena.
Koff toob lugeja ette pildi XX sajandil sündinud eesti mehest, tegelikult isegi mitte ainult kahe põlvkonna meestest, nagu kaanepildi ja tutvustuse järgi võiks arvata, vaid kolme (sest ka isad on vanaisade ja lastelaste vahel ära kirjeldatud). Lugu on esitatud napi lausega, kuid esituse vorm, käsikirjas esile tõstetud rõhud (Dan Mikkini kujundus) ning illustratsioon loovad siin vägagi realistliku ja lähedale tuleva, kiht-kihilt avaneva maailma: pilt jahutab mõne tekstis leiduva pealtnäha lihtsa, isegi sooja nostalgilise olumeenutuse sealsamas külmavärinateni ning tekst kontuurib samal ajal pilti nagu graafiku nuga, täpseks ja sügavaks. Lugejal ei jäägi üle muud, kui sellest kooskõlast sündinud rütmis kaasa liikuda, ikka nii kõrgele ja sügavale, kui omaenda emotsioonide kiik kannab. „Ära oota midagi“ on üks neid raamatuid, kus graafilise romaani kui žanri võimalused on tööle rakendatud täiel võimsusel.
Mida oodata?
Vastupidiselt pealkirja hoiatusele (või elulistele õpetussõnadele, nagu lugedes selgub), on sellest raamatust oodata nii mõndagi, ka üllatusi. Mina näiteks leidsin Koffi piltromaanist … oma vanaisa. Muidugi, usutavasti jagub niisuguseid lugejaid veel küllalt, sest eelmise sajandi kõige pöördelisematel aastatel määras mehe elukäigu esmajoones tema sünniaasta ehk kas ja millise mobilisatsiooni alla satuti, ning see loterii ennustas paljuski ka järgneva. Raamat ei ole ainult ühe Eesti Vabariigi ratsaväes teeninud ja Saksa sõjaväkke mobiliseeritud Koffi Ärbi lugu (või Luugi Kusti lugu, millena mina seda ka lugeda võisin) – „Ära oota midagi“ on veel tuhandete eesti meeste lugu, kelle noorpõlve valikud kahanesid totalitaarsete riikide suurusehulluse ja territoriaalsete ambitsioonide kokkupõrkes valikuteks halva ja halvema vahel.
Olena Londoni illustratsioonid rabavad oma tunnetusliku täpsusega. Alguses ma ei taibanud, kuidas on võimalik, et keegi on lehekülgedele valanud minu lapsepõlve visuaalse mälu, mis õigemini polegi ju pilt, vaid palju rohkemat hõlmav taju, mis peale visuaali kätkeb endas unustatud jahedust, lõhnu, ärevust, elevust … Kasutatud motiivide sissekasvanud tuttavlikkus tõi meelde Raul Rajangu sügaval stagnaajal valminud seeria „Nõukogude öö“ (1981–1982), kus samuti on autor kasutanud Nõukogude Liidu visuaalse ruumi banaalsuseni tuttavaid elemente: autoritehnikas teoste taustatooniks on tollane ametiasutuste ja ühiskasutatavate koridoride seinu kattev sinakasroheline (seda rõvedat tooni, nagu hiljem teada sain, kutsuti ka „institutsionaalseks roheliseks“). See äraspidine harjumuspärasus, silmapilkne äratundmine tuleneb Nõukogude argipäeva sunnitud standarditest, mille totaalsust ise selle sees elades ei tajunudki (kuigi selle üle tehti juba tollal nalja, näiteks satiirilises kultusfilmis „Saatuse iroonia ehk Hüva leili“, mille stsenaariumis on ära kasutatud Brežnevi-aegsete uuselamurajoonide ühetaolisust), kuid mis seda õõvastavam tundub nüüd tagantjärele. See oligi meie kollektiivne esteetiline (imelik on seda sõna siin isegi kasutada) ja esemeline ruum, mis ümbritses sovetiriigi kodanikku kõikjal – interjööris ja eksterjööris, avalikus sfääris ja kodus, polikliiniku koridorist televisiooni propagandasaateni, igal pool ühetaoline, olgu Eestis, Lätis või Ukrainas.
Olena. Talle pole vaja seletada (lk 103).
Propaganda lapsed
Raamatust leiab palju meie põlvkonnale tuttavaid märksõnu, mis võiksid nostalgiat tekitada, eks tekitavadki, see oli ju lapsepõlv! Kuid möödunut kirjeldades teab jutustaja juba tulevikku ja olevikulugeja pilk on muutunud: kui ma täna mõtlen näiteks Poola seriaali „Neli tankisti ja koer“ Marusjale, kes oli nii ilus ja vapper selles Punaarmee vormis ja kelle moodi oleksin nii väga tahtnud olla, hakkavad kohe peas kõlama hääled Svetlana Aleksijevitši raamatust „Sõda ei ole naise nägu“, kümnete ja sadade Teises maailmasõjas osalenud naiste hääled, kelle aastakümneid hiljem kirjanikuga jagatud, kaua endas hoitud meenutused ei sarnane kuidagi sellega, mida rääkis kooli külla toodud punaveteran. Kõik need lapsepõlve süütud muretud (sõja)mängud ei ole tagasivaates enam kunagi samad, laste ettevalmistamine sõjaks on praegugi Venemaa riikliku poliitika osa, vabaduses kasvanud noored aga ei kujuta ette, kuidas töötab ideoloogiline propaganda ja ajupesu.
Teadsin ka, et sõda on lahe mängida, aga sõjaväkke / minna ei taha mitte mingi hinna eest (lk 133).
Pärast täiemahulise sõja algust kirjutatud, juba teemast tõukuvalt tugevast emotsioonist kantud, pingelist, kuid lootust pakkuvat kakskeelset lasteraamatut „Kes võidab?“ (2023, illustraator ukraina kunstnik Oksana Drachovska) on autor soovitanud lastel ja täiskasvanul vaadata koos. Samamoodi ei ole „Ära oota midagi“ kindlasti ainult täiskasvanutele, olgu siis neile, kes mäletavad okupatsiooniaega, või ka neile, kel pole niisuguse režiimi all elamise kogemust. Arvan, et ajalooõpetajad võiksid küll julgesti soovitada Indrek Koffi raamatut meie lähiajaloo teemade lisamaterjaliks kui vaadet seestpoolt, ka kui raamatut okupatsioonist. See tagasivaade peegeldab just lapse ja noore inimese kogemust, tuues nii ehk ajaloo lähemale ka praegusele noorele. Nii nagu seda teevad leedu autorite samalaadsed ajalugu avavad teosed: Jurga Vilė „Siberi haiku“ küüditamisest ja peatselt ka eesti keeles ilmuv, juba mitu olulist auhinda pälvinud Marius Marcinkevičiuse lasteraamat „Tüdruk püssiga“ metsavendlusest (kummagi teose illustratsioonide autor on hiljuti „Prima vista“ festivalilgi käinud Lina Itagaki).
Doris Lessing on öelnud, et ajalugu ei peaks õpetama nagu ammuste sündmuste ülestähendust, vaid nagu lugu, millest saab teada mitte ainult seda, mis on juhtunud, vaid ka seda, mis võib uuesti juhtuda ja tõenäoliselt juhtubki. Sellest rääkis Lessing ühes oma BBC raadioloengutest 1985. aastal,* pärast suurt venestamislainet ja 40 kirja, kui noor Indrek oli jõudnud juba ette lugeda pioneeritõotuse ja kooli minnes sidus kaela punase kaelaräti. Mäletan, kui mõnus oli toona istuda soojal maikuul vahetunnis klassi aknalaual ja lasta kevadpäikesel läbi suurendusklaasi kaelaräti sisse musti kõrbenud servadega auke põletada!
Meil Eestis kestis see ilgus viis pikka aastakümmet. / Meie president Lennart Meri ütles 1994. aasta augusti / lõpus, kui Vene väed viimaks ometi välja viidi: / „Teine maailmasõda sai lõpuks läbi.“ / Inimeste sees kestab see veel mõnda aega (lk 91).
Viiul
Aga tahaksin minna tagasi algusesse. Alguses oli üks pilt, mis määras mulle selle raamatu lugemise viisi. Ühele esimestest lehekülgedest on kunstnik Olena London maalinud viiuli. Viiul! Hiljem see motiiv kordub. Minu kujutluses on ikka püsinud üks pilt poisist, kes mõned aastad pärast sõda kolab omapäi isapoolse suguvõsa talu pööningul ja leiab tolmu ja kola seest pilli, pooleli jäänud pilli, isetehtud, minu vanaisa tehtud viiuli. Kuidas ma ei salli sõna „trauma“! Aga kuidas rääkida tollest minevikust ilma selle sõnata? Viiuli ehitamine jäi pooleli, endine elu katkes … ja jätkus. Me pole oma eelkäijatelt pärinud ju mitte ainult võimalikud traumad, vaid ka anded, lootused, unistused. Me saame neid ellu viia, kui me tahame. Nagu saab küsimata jäänud küsimusi esitada ka siis, kui adressaati enam ei ole.
Seda teeb ka Indrek Koff. Sest mälu annab meile niikuinii vaid fragmendid. Võime oma tagantjäreletarkuses täita lünki, värvida laike, aga siis tekib meil ka kohustus seda tõlgendada – nende jaoks, kes loodetavasti samuti hakkavad kunagi küsima, aga ka nende jaoks, kes isegi ei taipa küsida, kellel kogemus puudub, kes vaatavad maailma läbi algoritmide loodud kitsa somesihiku, kes ikka veel idealiseerivad Nõukogude minevikku või tänapäeva Venemaa tegelikkust. Vaat neile ma ütleks nagu Koffi Ärbi: ära oota midagi.
Elu oli odavam (lk 55).
Kui mitmetähenduslik on see lause.
Niisugused raamatud nagu Indrek Koffi ja Olena Londoni piltromaan õpetavad paremini ära tundma inimvaenulikke režiime, kurjust, lõhuvad ohtlikke illusioone, mis püsivad naiivsusel, vähestel teadmistel või mõttemugavusel. Loodetavasti leiavad tõlkijad ja väliskirjastused teose kiiresti üles! Festivalil „HeadRead“ autoriga peetud vestlusel kerkis üles ka süü ja süüme küsimus: kes tunneb end halvasti, et pole raskel Nõukogude ajal elanud ega mõista seetõttu toonaseid kannatusi, kes tunneb end süüdi, et astus pioneeriks või parteisse … Süümesse ei tasu takerduda, samamoodi nagu ka ohvriks olemise narratiivi – kumbki vaatepunkt ei tohi hägustada fakte, läbielatu objektiivset edasiandmist. Me oleme inimesed. Ja mõnikord küsimus ongi vastus.
Ma ei annaks ära päevagi oma nõukogude elust. / See oli ikkagi minu elu. / Aga soovitada ei julge seda kellelegi (lk 57).
Sõrmega õhku kirjutatud
Mida keegi rääkimata jätab, kõneleb sama palju, kui välja öeldu, vahel rohkemgi.
Sinust jäänud mälestuse tuum. / Nimetissõrm. / Vaikus. / Õhk (lk 156).
Mis see on, mis on sõrmega õhku kirjutatud? Kuidas mäletada seda, mida ei mäleta? Võib-olla just seal vanemate juttude ja iseenda esimeste mälestuste vahealal, vanaaegse jalgratta laial pakiraamil mööda põlluvaheteed loksudes, sõrmed vanaisa särgi külge klammerdunud, sihiti paika minugi elujoon? Ikka oled liiga noor, et mäletada, alati on aeg koosolemiseks liiga lühike … Mäletan, kui tabasin mõned aastad tagasi oma ema vanaisast jäänud mustrilist kulunud triiksärki kandmas. Sedasama, millega ise ülikooli ajal mõne korra loenguski käisin, mulle tundus see tollal lahe. Hiljem oli särk ringiga koju jõudnud ja jälle kapipõhjas või kaltsukotis oodanud. Kui ema 2022. aasta sügisel suri, võtsin vanaisa särgi ema toast kaasa, kandsin seda mitu nädalat järjest, raatsimata riiet pesta … Jah, see on väga isiklik jutt. Aga niisugune on ka see raamat. Millegipärast on just isiklik see, mis igaüht puudutab.
Veel tahaks öelda: oota ikka! Oota midagi, oota ära. Mis on sõrmega õhku kirjutatud, ega see ei kao.
* Teos on ilmunud ka eesti keeles. Doris Lessing, Vanglad, milles me vabatahtlikult elame. Tlk Krista Kaer. – Loomingu Raamatukogu 2018, nr 22.
