Kertu Moppeli lavastatud ja Artur Arula kujundatud „Trammi nimega Iha“ esimese stseeni lavapilt paigutab Tennessee Williamsi tegelaskonna tänapäeva Euroopasse, mitte 1940. aastate New Orleansi vaesesse prantsuse kvartalisse. Väike tänavaäärne kebabiputka Coca-Cola külmikuga ja neoonkirjaga „PARADISE LOST“. Putka ees laua ümber istub meeste seltskond, üks neist kannab Eesti lipuga kaitseväelase fliisi. Mitch (Ilja Bolotov) ja Stanley (Stanislav Kolodub) olid ju ka Williamsi algtekstis äsja Teisest maailmasõjast naasnud veteranid. Stanley Kowalski joomarlust ja vägivaldsust (nii seksuaalset kui ka füüsilist) võib ju ka hea tahtmise korral seletada sõjatrauma, PTSD jms.

Putka fassaadil särab vikerkaarevärviliste südametega silt „KAYA“, mis võiks vabalt osundada geibaari lähedusele. Williamsi näidendis polnud ka striptiisi­tantsu posti, mille Pablo (Jevgeni Kravets) oma naisele Eunice’ile (Anna Sergejeva) kingib. Visuaalselt võib see agul olla ju tänapäevane ja kosmopoliitne, ometi valitseb seal klassikaline patriarhaat. Mehed joovad ja müravad kambas, naised on kaunistused, koristajad ja käehoidjad.

Kowalskite korter on Arulal üles seatud vitriinlavana, risttahukana, mis annab läbilõike kolmest ühtviisi tillukesest toast. Meenutab kaubanduslikku valguskasti, stripiklubi akent, odavat motelli või konteinerelamut. Tegelased ja nende omavaheline jahmerdamine on vaatamiseks rõhutatult tänapäevastatult välja pandud.

„Kuidas on omavahel seotud inimlik tung läheduse järele, lahtiütlemine oma suursugusest minevikust ning vajadus säilitada kõigele vaatamata väärikus?“ küsitakse Südalinna teatri lavastuse kodulehel. Williamsi „Tramm nimega Iha“ näitab Blanche’i (Tatjana Kosmõnina) olukorras, kus lähedus on hädavajalik, minevik on kokku varisenud ning eteldud väärikusest on saanud viimane kaitsekiht. Blanche’i probleem: need kolm vajadust ei toeta üksteist, vaid hakkavad üksteist hävitama.

Blanche’i väärikus väljendub Stanley ja tema eluviisi halvustamisena. Talle ei ole väärikus sisemine eneseväärtus, autentne kooskõla iseendaga, vaid staatus – klassiline, esteetiline ja keeleline positsioon. Ta oskab ennast väärikana tunda, kuni suudab öelda: mina ei kuulu sellesse (Stella ja Stanley sinikraelisse) maailma.

Seetõttu muutub Stanley maailma halvustamine tema enesekaitseks. Stanley näeb selle läbi ja vägistab naiseõe. Moppel vägistamist ei näita, seda mainitakse nagu möödaminnes, kui Stella (Darja Gavriltšenko) väljendab õe väite kohta oma uskumatust. Stanley sulgeb enne Blanche’i vägistamist vaataja ees siivsalt „neljanda seina“, lava peitub pimedusse, vitriinlava punane rant hõõgub selle jõleda teo tähistuseks pimeduses kui võimu ja seksuaaliha mõisteid ühendav moodne ruunimärk.

„Tramm nimega Iha“ on sobiv tekst mitmesuguste ihateooriate katsetamiseks, sest iha ei ole seal ainult seksuaalne tõmme, vaid ka puuduse, võimu, klassiiha, tunnustusvajaduse väljendus. Häbi kompensatsioonimehhanism ja enesepettuse kütus. On ihateooriaid, milles räägitakse sellest, et iha või erose läte on puudus. Võimust räägitakse, aga ka teadvustamatusest, pimedatest tungidest ihade sildi all. Feministid küsivad: kelle iha on lubatud? Selle viimasega „Tramm nimega Iha“ eriti ei haaku. Pigem võiks siin Blanche’i puhul kõnelda ihast kui jäljendusest, väärdunud rituaalist.

Seksuaalvägivalla peitmine on Moppelist aus, realistlik valik. On ju vägistamine looritatud kuritegude edetabelis kõrgel kohal. Teisalt muutub vägistamisakt, mida laval nii kultuurselt peidetakse, pelgaks sümboliks (reaalsuse vägivaldne sissetung Blanche’i enesetajusse) ja dramaturgiliseks funktsiooniks.

Korraks läheb pimedaks ja järgmises pildis mängib meestekamp köögis „Mortal Kombatit“ (arvutimäng), Stella pakib Blanche’i asju ja vägistatu kimub vannitoas veipi, oodates telefonikõnet kujuteldavalt rikkalt rüütellikult kavalerilt. Kuni saabuvad kiirabitöötajad, kellega koos siseneb balliülikonnas kujuteldav kavaler ja viib deliirse naise lavastust lõpetavale tantsule.

Ühel tasandil on see Blanche’i viimane kaitseillusioon. Ta ei suuda vastu võtta tõsiasja, et teda tulevad ära viima meditsiinitöötajad, ta tõlgib nad oma maailma keelde, muudab alanduse tseremooniaks, temale omaselt.

Mingis mõttes näitab Moppel nii halastust kui ka kaastunnet Blanche’i vastu, mida Williams ei näidanud, samuti mitte Stella, kelle valik on uskuda meest. Sageli keskendutakse „Trammi nimega Iha“ analüüsides Blanche’ile ja Stanleyle, aga Stella on moraalselt kõige ebamugavam tegelane: jääb Stanley juurde, kaitseb teda, ihkab teda, normaliseerib vägivalda ja lõpuks otsustab Blanche’i mitte uskuda, et oma elu jätkata. Stella ei ole ainult ohver ega vahendaja, vaid lavastuse kõige valusam realist: ta valib pereelu jätkumise tõe asemel. Tema iha Stanley vastu ongi näidendi eetiline skandaal, vähemalt nii lugesin välja Moppeli tõlgendusest.

Kujuteldav kavaler, kellega Blanche lõpus tantsib, võib samuti olla hoopis valus-realistlik osutus, et Blanche’i päästab lõpuks ainult deliirium. Tõelised mehed – Allan, Mitch, Stanley, Shep – on surnud, nõrgad, vägivaldsed või olematud. Rüütellik mees saab ilmuda ainult hallutsinatsioonina.

See pole muidugi tõsi ega ka kuigi eluline tõdemus. Selles konkreetses loos on keeruline ka kõige normaalsemalt käituvalt mehelt – Mitchilt – oodata, et ta kogu Stella minevikuvalu enda tulevasse pereellu kaasa võtaks. Seda kõike on liiga palju ja Blanche varjas mehega suhtesse asudes ta eest olulisi asju.

Paljuvõitu on ka tänapäevastamisvõtteid, millest mitmed mõjuvad viitelisena, olgugi et viited on huvitavad. Näiteks „Mortal Kombati“ videomängu sissetoomine. Selles mängus võitlevad omavahel hüpermaskuliinsed avatarid. Moppeli lavastuse maailmas näibki toores maskuliinsus olevat keskne kood.

Võib ju arutada, miks Stanley valib Raideni, jumalalaadse välguvõitleja. Steve aga Sub-Zero, külma ja kontrolliva tapja. Aga et videomängu esteetikat lavale ei kaasata (mehed näpivad saali vahtides pulte), tekib küsimus, kui põhjendatud või läbitöötatud on selline ajakohastamisvõte. Ka lokaliseerimisega jäädakse poolde vinna: Blanche võiks ju vabalt saabuda Lasnamäe korterisse, lõpuks ei saa aru, kus ja millal see kõik aset leiab, määramatus ei hakanud toimima.

Laval on palju aktuaalseid sümboleid – queer-märgid, tarbimiskultuurile viitavad logod, popkultuur, sõjaviited, ekraanid –, mis ei arene dramaturgiliseks mõtteks. Kõnetava kontseptsiooni asemel nägin Williamsi popkultuuri märkidega puuderdamist.Tegelased kasutavad telefone, kimuvad veipi, joovad koolat, kannavad dresse ja kõnelevad slängis, aga nende sisemine konflikt ei muutu sellest selgemaks.

„Trammi nimega Iha“ hea ajakohastus võiks küsida näiteks, mis on tänapäeva Stanleyde jõu allikas või siis mis on tänapäeval Belle Rêve, kus asuvad nüüd Elüüsiumi väljad. Kui lavastus suudab neile küsimustele ruumi, keele, keha ja suhte kaudu vastata, on tänapäeva toomine sisuline, aga kui ta lisab ainult tänapäevaseid detaile, on see näidendi ümberriietamine, illustratsioon. Hea ajakohastus ei tee klassikat popiks, vaid toob esile selle, mis näitab, miks klassikalisena väärtustatud teksti aeg pole veel läbi. Dressidesse-tossudesse topitud Williamsi tekst mõjus hoopis aegununa.