Juulikuu keskel mängivad meeste jalgpalli maailmameistrivõistluste poolfinaalis Inglismaa ja Argentina. Sõpruse kino saalis, kus mänge näidatakse, elavad alguses häälekamalt kaasa selges arvulises enamuses olevad inglise fännid, kuid mängu dramaatiline viimane veerand pakub põhjuse rõõmustamiseks hoopis neile, kes hoiavad pöialt lõunaameeriklastele. Sealhulgas mulle (tõsi, selle koondise peamised riiukuked meeldivad mulle sama vähe kui igale teisele normaalsele inimesele, aga Lionel Messi maagiale olen kaasa elanud peaaegu kogu tema praeguseks rohkem kui kaks kümnendit kestnud profikarjääri jooksul).
Ja mitte lihtsalt rõõmustamiseks. Suudan mängu jooksul närviliselt väriseda, toimuvat klaasistunud pilguga kinotooli sügavusest jõllitada, ähvardava kaotuse eel paar pisarat poetada, siis juba rõõmust nutta, hääle kähedaks karjuda ning tuua püsti karanuna kuuldavale hääli, mille päritolu eespoolsest reast üle tooli seljatoe laia muigega uudistatakse.
Kui mäng läbi, küsin endalt peaasjalikult: mis mul viga on? Ma ei pea ennast väliselt kuigi ekspressiivseks ega emotsionaalseks inimeseks. Pigem on mulle ette heidetud tundmuste enda sees hoidmist, flegmaatilisustki. Ka ei kuulu ma kirglikumate jalgpallisõprade sekka, kaasa elangi eelkõige rahvusvahelistele suurturniiridele. Kuidas on siis ikkagi võimalik, et käin kahe kauge maa koondise kohtumise jooksul läbi laiema ja valjema tunnete spektri kui ülejäänud kvartali jooksul? Täiesti avalikult, lähedase silme all, inimeste keskel.
***
Endla teater tõi vaid kaks päeva pärast kokku üle kuu aja väldanud MM-mammuti algust lavalaudadele lavastuse pealkirjaga „Omadele“, milles räägitakse jalgpalli – aga küllap üleüldse spordi – eelkirjeldatule üsna sarnasest mõjust, mis on tuttav paljudele meestele. Kuigi lavastuse reklaampiltidel ilutseb just sellesama Argentina koondise vutisärk, ei viita saatetekstid niivõrd mängule, vaid selle sotsiaalsele ja emotsionaalsele funktsionaalsusele.
Peaosatäitjad Nils Mattias Steinberg, Meelis Rämmeld, Mauri Liiv ja Indrek Taalmaa kehastavad nelja sõpra, kelle ühisnimetajaks on jalgpall. Kvarteti semulikkust rõhutab tõsiasi, et kõik on laval omaenda eesnimedega, seljas eri riikide koondiste jalgpallisärgid. Tõsi, nimed neil särkidel ei kuulu mitte praegustele, vaid eelmiste kümnendite iidolitele: Maradona (Diego Armando), Klinsmann (Jürgen), Figo (Luis) ja Ronaldo (ei, mitte Cristiano, vaid originaal, O Fenômeno, brasiillaste Luís Nazário de Lima). Eks kandu jalgpallipisik sageli põlvkondi mööda isadelt poegadele.
***
Spordi ja teatri vahelt erilisi semusuhteid enamasti ei leia. Kuigi ka Eesti avalikus rahastuses kuuluvad need kaks sama ministeeriumi alla, on spordil ajalooliselt, andestatagu mulle nüüd jäme üldistus, pigem meelelahutuse, rahvalikkuse, oma füüsilisuses madalama nähtuse maine. Teatri kohal kõrgub seevastu kunsti, kõrgemate, vaimsemate sfääridega tegelemise oreool. Mis sest, et märkimisväärne hulk suuri suvelavastusi ja muud laiatarbekaupa ununeb mälust sama kiiresti kui läbi öise unisuse vine vaadatud Usbekistani ja Kongo Demokraatliku Vabariigi kohtumine MMil.
Olulisema erisuse võib tõmmata vaatamisviisi juurde. Nii jalgpalli kui ka teatrit (aga ka filmi, muusikat, näitust jne) võib kogeda süvenematu passiivsusega, lihtsalt aja viitmiseks ja meele lahutamiseks, ilma ise suurt kaasa toomata või ühes viimata. Isegi kõige nõudlikuma süvapsühholoogilise lavastuse ajal saab taskus telefoni sõrmitseda või mõttes „Tetrist“ mängida. Vastupidisel juhul võib aga vutimatšis – praegusel juhul meeste MMi näitel – näha tohutult mitmekihilist rahvuslike, sotsiaalsete ja individuaalsete taustalugude sõrestikku, puhtalt muru peal peetavas jõukatsumises aga pööraste tõusude ja languste, jõnksude ja pööretega dramaturgilist tervikut.
***
Jalgpalli pole kuigivõrd edukalt portreteeritud ka maailma filmitoodangus. Ühe põhjusena on välja toodud mängu enda liikuvust ja dramaatilisust, millele on keeruline teiste valdkondade vahenditega paljut lisada. Seega jääb teiste meediumide päralt eelkõige nende lugude rääkimine, mis jäävad väljakust väljapoole. Hea näitena valmis tänavu „Saipan“ Iiri koondise treeneri Mick McCarthy ja kapteni Roy Keane’i kurikuulsast tülist 2002. aasta MMi eelõhtul. Filmis ei räägita lõpuks niivõrd jalgpallist, vaid kahe kõva juurika kokkupõrkest, mehelikust egost ja suutmatusest kompromisse teha.
Eesti teatris on spordiga kõige järjepidevamalt tegelenud Kinoteater, kelle „B-koondis“ jätkab edukalt Eesti Draamateatri lavalaudadel. Korralik hoop anti ka tardunud vutimaastikule skandaalse maigu omandanud saatega „Kinoteatri MM Katarsis“, mille ERRi kritiseeriv viimane osa langes tsensuurikirve ohvriks. Soov rääkida ühel või teisel moel kaasa spordi ja spordipoliitikaga seotud teemadel nagu Aivar Pohlaku elukestev juhiroll Eesti Jalgpalli Liidus, on küllap tingitud eelkõige asjaosaliste enda spordikirest.
„Omadega“ lavastajaks ongi nelja aasta eest saates kaasa teinud Karl-Andreas Kalmet, kaasautoriks Kinoteatri tuumikliige Paul Piik. Ära nimetatud saavad „Omadega“ jooksul mitmed praegused ja kunagised jalgpallurid, nii Hein kui ka Zahovaiko, ning mainitud ka vastuoluline puuküürnik spordile panustamise näol, kuid üldiselt on lavastus siiski sõbralik ja leebe. Pohlakud jäävad torkimata ning hasartmängusõltuvuse tumedamad telgitagused läbi valgustamata.
Ajastus maailma tähelepanu suveks vallutanud meeste MMi kõrvale võinuks seejuures olla meisterlik tabamus. Ometi kirjutab näiteks kriitik Emel-Elizabeth Tuulik oma arvustuses: „Omamoodi kõnekas on ka asjaolu, et esietenduse kohta oli saalis publikut pigem vähe. [—] Kuigi tegu on süütu oletusega, siis tõstatab see tõik paradoksaalselt küsimuse, mis jääb lavastust saatma lõpuni: kui jalgpall on maailma populaarseim spordiala, siis miks ei suuda sellele pühendatud teatritükk tekitada samasugust tõmmet?“*
***
Küllap on vastus peidus faktis, et kui vutitribüüne täidavad kõikjal maailmas peamiselt mehed, siis Eesti teatripubliku hulgas on selges ülekaalus naised. Seda vahekorda ei väära ka kiire pilguheit Ugala üsna hõredalt täidetud saali ühel hilisemal juulikuisel teatrikülastusel. Muide, ka mõlemad seni ilmunud „Omadega“ arvustused on pärit naisautorilt.
Meenub Vaba Lava mõne aasta tagune samuti sketšilik lavastus „Kaks garaaži“, milles vaadeldi vutistaadioni või telekaesise asemel pelgupaigana garaaži ning räägiti samuti meeste identiteedist, üksindusest, lähedusest, sõpradest, isadest ja poegadest.
***
Katse jalgpalli ja teatrit ühendada on siiski tänuväärne. Eriti kui rääkida jalgpalli kaudu millestki muust kui jalgpallist endast ning kõnetada seeläbi just jalgpalli peale tähelepanutundlaid liigutavaid mehi. Jalgpallipubliku märkimisväärse osa moodustab nimelt just keskealiste meeste segment, keda on kõiksugu turunduses kõige keerukam tabada ning keda kirjeldatakse sageli lausega „teavad juba niigi kõike“, mis sest et suur osa vajalikke muutusi maailmas seisab just nende taga.
Samasuguse avatuse-suletuse küna ees on tupikus ka jalgpalli esindusorganisatsioonid. MMi korraldav FIFA seisab ühelt poolt sõnades „ilusa mängu“ ühendamisvõime, rassismivastasuse, jalgpalli ja poliitika lahutamise eest. Tegelikkuses on need sõnad suuresti õhk, sest needsamad organisatsioonid kipuvad olema läbinisti poliitilised, paljud vutistaadionid on aga tänapäevani justkui kaitsealaks marurahvuslikele hüüetele, rassistlikele solvangutele ja ultratena tuntud huligaanide rühmituste võimalusele end välja elada.
***
Vaevalt lahendab nende meeste probleeme väljaku kõrval kogetud võiduemotsioon, ammugi kellelegi endast erinevale kolki andmine pärast mängu. Ühest sellesarnasest vastasseisust algab ka „Omadega“, mille peategelased otsivad samuti jalgpallis ühtaegu pelgupaika ja samas ventiili millegi muu jaoks.
Sellest muust, tegelikult kuskil sügavuses toimuvast, räägivad ühiste stseenide vahele pikitud monoloogid kaamera ees, kus esitatakse sügavalt isiklikke lugusid. Need triivivad mitmel korral jalgpallist ruumiliselt väga kaugele ja ajaliselt hoopis kuhugi lapsepõlve. Need on seigad, mida ei jagata enam teineteisega, vaid üksnes kaameraga – tuuakse kuuldavale mitte omadele, vaid omaette viibides.
Eks olegi koosveedetud aeg ühtpidi justkui eneseteraapia vorm, viis kogeda osadust ja lähedust, mida mujal ei kogeta. Samas võib selliseid ühistegevuse vorme vaadelda teraapiast ja endaga tegelemisest hoidumise vormina.
***
Lavastuse küllap meeldejäävaimaks stseeniks on ise meisterdatud valedetektori katsetamine. Laval jääb küll üsna lahtiseks, kui palju seadme põhjal tõsiseltvõetavaid järeldusi teha saab, kuid mänguliselt seatakse kahtluse alla ka küsimus, kui väga teineteisele tegelikkuses meelditakse ja kas ikka ollakse nõnda head sõbrad, nagu parematel hetkedel näib.
***
Jalgpalli MMi üht kohtumist koos pikaaegse sõbraga vaadates meenub, et kohtumegi mõned korrad aastas siis, kui ekraanidele tuleb mõni ühiselt huvi pakkuv vutimatš. Sageli taandub mäng tegelikkuses rohkem taustamüraks, mis vahepeal end kommentaatorite eksalteeritud hüüete tõttu meenutab. Alustanud avavilega spordi üle arutamisest, jõuame ikka ja jälle vahekokkuvõteteni oma elust, aegamisi ka sellest, kuidas kellelgi läheb. Ei, päriselt läheb! Mõnikord jõuame millegi sügavamani elust ja suhetest, mõnikord mitte. Mõtlen, miks me samu vestlusi ilma jalgpalli või muu selletaolise tegevuseta ei pea.
***
„Omadega“ kaudu avaneb olulisena kõik muu peale jalgpalli. Mäng ise võtab lõpus rohkem fantaasia vormi, kus maailmameistri tiitlile mängivad Eesti ja Argentina. Eks ole tulemuste kultus omakorda aseaine millelegi muule – lõputu ürgmehelik võitlus olemaks suurem, parem, kiirem, tugevam.
Paraku ei piirdu selline retoorika vaid meestega. Kui jalgpallis Eestil erilisi tulemusi ette näidata pole, siis kullasära tõttu avalikkuse keskmesse kerkinud Sildarude pere lugu on lõhestanud ühiskonda viimase aasta jooksul hullemini kui ükski muu teema. Paljudele, veebikommentaaride põhjal ka naistele, ei näigi küsimused enesemääramisest, lähisuhtevägivallast või (laste) vaimsest tervisest pähe mahtuma, kui teisel kaalukausil on tulemused, võidud, medalid. Ärge võtke meilt ometi seda vähest rõõmu, mis meil on!
***
Kuulsale jalgpallitreenerile Bill Shanklyle kuulub lõputult tsiteeritud mõte, et jalgpall pole elu ja surma küsimus – see on palju-palju olulisem. 2021. aasta jalgpalli Euroopa meistrivõistluste alagrupimängus varises poolelt sammult kokku Taani koondise kapten Christian Eriksen, kelle süda väljakul seiskus. Pikkadeks minutiteks polnud teada, kas üleilmselt armastatud mängija on üldse elus. Šokiseisundis käis peast läbi mõte, kas vastasel juhul ongi turniir juba avapäevadega lõppenud, sest kuidas ometi oleks võimalik sellisel juhul edasi mängida või seda jälgida?
Sport on osa elust, mitte vastupidi. See on ilmselt ka „Omadega“ olulisimaks meenutuseks.
***
Puhtalt eraldiseisva teatrilavastusena on keeruline lugeda „Omadega“ suureks õnnestumiseks. Sügavamat närvi see ei taba ega raputa kunstiliselt. Eks lõpe tutvustuski sõnadega „[—] kui me olemegi lõpuks omadega seal, kus me võib-olla juba alguses olime, siis oleme omadega … lihtsalt koos. Ja lööme aega surnuks“. Nii ongi.
Kuigi teatris veedetud ajalt võiks ehk loota midagi enamat, pole mõningane pretensioonitus iseenesest laiduväärne. Tugevaks tervikuks „Omadega“ ei põimu, ometi tekitavad lavale jõudnud killud mitmesuguseid hüplikke seoseid ja mõtteid. Mitmest võiksid järgmised tegijad kinni haarata. Meeste üksindus on teemana enam kui päevakorral. Spordile panustamine levib kõikjale. Ka jalgpalli ümber toimuvas on ainest rohkem kui küllaga. Poliitikutest on ju lavastusi tehtud, „Savisaare“ mõtteliseks järjeks võiks vabalt olla „Pohlak“. Või aktsioon „FIFA juhatuse koosolek“.
***
Lõpetuseks, kuigi „Omadega“ semuvormi oleks ühekohtune ette heita, taastoodab lavastus otsapidi stereotüüpi, justkui oleks jalgpall ennekõike meeste asi, mida kuskil keldris, koopas või õlle ja küüslauguleivakestega lõhnastatud pubis omaette ajada. Kuivõrd sügaval on selline arusaam kuskil ühises alateadvuses, ilmestavad suvise MMi ajal tele-eetris kõlanud soopõhised kommentaarid, nagu „meeste mäng“ (mida see ikkagi tähendab?). Või kuidas pikale veninud kohtumise järel tahab ka „koristajatädi koju minna“. Või kuidas Ameerika Ühendriigid pole jalgpallis kunagi võidutsenud, mis sellest et selle riigi naised on neljakordsed maailmameistrid.
Selle kõige kiuste on teinud tohutult kiire kasvu läbi naiste jalgpall, mille kuulsamad nimed teevad kaudse mulje põhjal nii isikupäralt kui ka intelligentsilt meeste vuti staaridele pika puuga ära. Kui meeste jalgpall on puretud korruptsioonist ja puhtakoelisest rahaahnusest, siis naiste mängu on alles jäänud oluliselt puhtam idealism, millegi laiema eest võitlemine.
Eesti tuntud meessoost sisulooja tegi MMi eel maitsetuid videoklippe, milles esitas oma elukaaslasele küsimusi jalgpalli kohta ja nöökis valesid vastuseid. Kuigi jalgpallist on komme rääkida kui kogu maailma mängust, siis selline suhtumine tõrjub suure osa maailmast just eemale.
Täiesti juhuslikult sattusin suvisel MMil vaatama mänge peamiselt koos naistuttavatega, kes olid toimuvast suures osas täpselt sama haaratud kui ma ise. Mängu kõrvale jõudsime ühtlasi rääkida ka kõigest muust. Ei olnud lõpuks kuidagi vähem omadega veedetud aeg. Õnneks on naistel enamasti emotsionaalseid oskusi väljendada endas toimuvat ka muul ajal, meessool see õpitee alles algab.
* Emel-Elizabeth Tuulik, Jalgpall on parem kui seks. Lavastus jalgpallist ei ole. – Delfi Kultuur 24. VI 2026.
