Gerda Kordemetsa kirjutatud ja lavastatud näitemäng „Laevad jäätuvad aeglaselt“ pakub vaatajale võimaluse naerda või vähemalt tunda rõõmu jaburate olukordade ja tegelaste üle. Nõudlus sedalaadi teatrikunsti järele on nii suur, et trupp pidi panema mängukavva lisaetendusi. Kordemetsa juhitav Tõstamaa Suveteater on leidnud mõisakoolis mängides endale truu publiku, kes ilmselt juba ootab tulevast suve ja järgmist näitemängu.

Kui sisu lühidalt kokku võtta, siis ilmajaama töötajate Pire (Kersti Tombak) ja Uku (Lauri Kink) argirutiini häirivad pendlimees (Tõnu Oja) ja ilmatüdruk (Sandra Ashilevi). Esimene toob surmasõnumi: Uku ema on lahkunud ja poja teadmata ka kremeeritud. Ilmatüdruk tahab praktikandina saada selgeks meteoroloogia saladused, aga tal on veel üks, sootuks sügavam mure.

Stiilipuhta situatsioonikomöödia tarbeks pole midagi enamat vajagi. Lihtne komöödia on kodumaises dramaturgias üpris haruldane nähtus, nii et ainuüksi julguse ja pealehakkamise eest väärivad „Aeglaselt jäätuvate laevade“ tegijad tunnustust. Farssi või situatsioonikomöödiasse kiputakse paraku suhtuma üleolevalt, justkui see žanr oleks võrreldes psühholoogilise draamaga vähemväärtuslik. Ometi viitavad kas või tihedalt välja müüdud saalid, et nõudlus on pakkumisest suurem.

Eestis mängitud nn ustekomöödiad on enamasti tõlgitud inglise keelest. Sel suvel oli teatrite mängukavas Kanada autor Norm Foster, aga ka britt Alan Ayckbourn. Võimalik, et üks alavääristava suhtumise põhjusi on situatsiooni­komöödiate sage ebaõnnestumine meie lavadel. Ray Cooney ja Michael J. Barfooti „Kõik on jokk, proua minister“ näitel võis igaüks saalis jõuda äratundmisele, kui nõudlik on see žanr. Rakvere teatri ja lavakooli ühistööna tänavu kevadtalvel sündinud lavastus näitas, et nalja sünniks tuleb näitlejail osata luua psühholoogilist rolli ja olla ka füüsiliselt tippvormis.

„Laevad jäätuvad aeglaselt“ pole päris stiilipuhas situatsioonikomöödia, kuigi uksi on Tõstamaa mõisa saalil koguni neli – neid pole vaja lasta lavameestel isegi ehitada. Kordemets on lisanud absurdihõngulisi nüansse. Nii on üheks tegelaseks kass, keda on küll kuulda, aga kordagi ei näidata. Kassi töönimi kirjutamise ajal oli ilmselt Estragon. Lavastuse pealkiri sihib aga juba filosoofilist kõrgust. Või on mõtteline parafraas viidatud „Godot’st“, oodatakse südasuvel jäätumist. Ka näidendi sisu läheb kaugemale pelgast suhtekomöödiast, kus naljakad juhtumised kõige tähtsamad.

Kordemets on kõige rohkem loomeenergiat kulutanud Tõnu Oja mängitud pendlimehele, näidates ühtaegu taoliste sehkendajate petturlikku tühisust, aga samal ajal maalides empaatilise pildi inimtüübist, kes ka ise oma nõrkuste käes kannatab. Tõnu Oja näitlejaoskused ja sarm ületavad lavakolleege. Ta oskab saada publikult kätte ka lavastuse kõige väärtuslikuma osa – naeru. Pakutu mõjubki kui Tõnu Oja soolo, sedavõrd isikupärane ja kaasahaarav on tema Kostja.

Platooniliselt armunud kolleege mängivad Kersti Tombak ja Lauri Kink moodustavad tasakaalus paari. Nende tegelaskuju motiivid on selgelt jälgitavad, nad on head partnerid nii teineteisele kui ka Tõnu Ojale ja Sandra Ashilevile. Viimase otsekoheselt särav siirus hoiab vaatajaid peos. Tema üks ülesanne on öelda umbes viiekümnes eri varjundis näidendi tunnuslause „laevad jäätuvad aeglaselt“.

Tõstamaa mõisakooli saal sobib näitemänguks kui valatult. Ega palju polekski vaja lisada, kui tahta mängida lavastust, mille tegevus toimub mõnes vanas häärberis. Praegusel juhul on lavastaja püüdnud saali romantilist dekoori matta vanemapoolse mööbli alla, eesmärgiga kujutada aegunud bürood, mida kohe-kohe uuematesse ja parematesse ruumidesse kolitakse. Saali seinal ripub voolumõõtja, mida enam aastakümneid pole nähtud, sest uuemad kaugloetavad arvestid on nende asemel oma koha sisse võtnud. Samuti on seal erootiline plakat, mis on küll paljastav, aga millel pole veel peale­tükkivat, ennast pakkuvat alatooni. Sellised voolumõõtjad ja plakatid olid seintel umbes sel ajal, kui Eesti taas iseseisvaks sai. Õige pea ilmusid telekanaleisse ka ilmatüdrukud. Nostalgiline minevikumeenutus seob vaatajaid nähtu külge.

Kordemets tahab meelde tuletada kaugeid aegu, millest nüüd on alles vaid mälestus. Lavastuse lõpetav kolimis­stseen tahaks justkui öelda, et näiteseltskond on koos publikuga teinud ajarännu 30–35 aasta tagusest ajast tänapäeva. Ühtaegu mõistan näidendi autori ja lavastaja kavatsusi, aga teistalt ka mitte. Saan aru lavastaja soovist lisada mitmetähenduslikke kihte, aga võib-olla oleks ikkagi õigem olnud jääda farsi, suhte- ja situatsioonikomöödia juurde. Milleks otsida lavalt absurdi, kui igapäevaelus on seda niigi piisavalt?

Aga saab ka nii teha, sest vastasel korral võib kergesti juhtuda, et arvustaja kirjutab: komöödia jäi üheplaaniliseks. Kesksuvel võib aeglaselt jäätuvate laevade kujund lavastuse järel kergesti hakata elama oma elu vaataja ettekujutuses. Äkki on nad kaetud glasuuriga nagu jäätis?

Ainuüksi Tõnu Oja ande ja mängulusti nägemiseks tasub ette võtta pikk (loe: romantiline) matk Tõstamaale. Seda enam et ega Lääne-Eestis, erinevalt Harjumaast, professionaalset suveteatrit ülemäära palju pole. Kodumaist originaalset näitekirjandust napib aga terves riigis ja hoogsatest komöödiatest on puudus veelgi suurem.