Jaan Tätte näidendi „Ristumine peateega ehk Muinasjutt kuldsest kalakesest“ lavastas kõigepealt Andres Noormets Endla teatris, esietendus see 27. veebruaril 1998. Autori enda lavastus esietendus Tallinna Linnateatris 19. septembril 1998, nelja aasta vältel mängiti seda 130 korda, Tõnu Oja pälvis Osvaldi rolli eest meespeaosalise aastaauhinna. Kakskümmend kaheksa aastat tagasi oli „Ristumine …“ teatrisündmus, algas uue algupärandi tähelend. Tollal veel ei ülistatud õnnestunud lavastusi mõõdutundetult. Distantsilt paistab, et toona oli võimalik kiitvat tagasisidet usaldada.
Kavalalt mitmetähenduslikuks jääb Tätte näidendi moto „Ma kirjutasin selle raha pärast“. Temaatiliselt on „Ristumine“ omal kombel hingesugulane Mehis Pihla „Rahamaaga“. Variatsioone raha teemale sisaldab ka Tätte hilisem näidend „Meeletu“ (2005). Huvitav, et mõlemat näidendit on hiljuti taas vaadata saanud: „Ristumise“ lavastas Gerda Kordemets Jänedal (2024), „Meeletu“ Margus Kasterpalu Saueaugul (2023).
Kuressaare teatri kavas oli „Ristumine“ suvelavastus, mida mängiti tänavu 30. juulist 8. augustini. Vaatasin esimest ja viimast etendust, saades aimu rollide arengust, nüansside lihvimisest, mängulusti puhkemisest. Suve viimast etendust väisas ka autor Jaan Tätte. Sander Puki lavastus võiks vabalt püsida repertuaaris aasta ringi, aga kuuldavasti näeb seda taas tuleval suvel.
Kes ta siis õigupoolest on? Tätte, näitlejast näitekirjanik, oskab komponeerida värvikaid karaktereid, luua mängulisi situatsioone ja teha vaheldusrikkaid üllatusi. Sestap on alati suur ootusärevus, kes valitakse osatäitjateks, „Ristumises“ paelub tegelasena ennekõike sisemise saladusega peategelane Osvald. Seekord mängib teda Indrek Saar, keda ei näe teatrilaval üleliia tihti, seda ehtsam on rõõm, et ta on nüüd saanud kodusaare teatris vaimuka, uudsete väljendusvahenditega rolli. Meenub, kuis kakskümmend aastat tagasi, teatrisuvel 2006, vallandus Saare koomikusarm just Kuressaare teatri lavastuses „Mereröövel vastu tahtmist“, neljas võrratus karakterrollis (autor Juhan Peegel, dramatiseerija Jaan Kaplinski, lavastaja Raivo Trass, mängupaik Maasi maalinnas).
Osvald Koger on küll üksainuke tegelane, aga tema sees peituks justkui mitu isikut või isiksust, kes ilmutavad end vaheldumisi või suisa samaaegselt. Eriti Saare osalahenduses. Osvald võib esmapilgul mõjuda mahehäälse ullikesena, kes on oma unistusse takerdunud, seejuures aga ime täitumises veendunud. Ent midagi vilksatab ses kentsaka soenguga mehikeses veel. Omajagu osavat manipulaatorit, vajadusel vilunud, sõnanõtket demagoogi. Segunevad lihtsameelsus ja läbinägelikkus. Kes ta siis õigupoolest on?
Esimene stseen kulgeb hämaral laval, läheb aega, enne kui sajavatine pirn laes helendama lööb. Kunstnik Jaanus Laagriküll on seadnud lavale laokil kilakolaga maakodu, rekvisiite kaasatakse leidlikult mängu. Irreaalsema mõõtme lisavad tagatubade laudseinad, mis hakkavad viimaks läbi kumama (valguskunstnik Tarmo Matt). Ardo Ran Varrese muusika pillutab puänte, alates proloogi teatraalsest, uljast, ärevast helide puhangust, koos äikesemürinaga. Osvaldi transistorraadio sekkub sündmustesse prohvetlikult, näiteks bravuurse lauluga tekiilast.
Pilku püüavad kostüümid. Indrek Saare Osvald kannab ülikonda ja lipsu: ilmselge, et sel mehel on ka linnakodu ja linnalihvi. Nuga teritades kõneleb Osvald kujuteldava kaaslasega, on häälestunud oma unistuste naise ootusele, korjanud ja sättinud kena loodusliku lillekimbu, mine tea mitmendat korda juba. Ühtäkki kõlabki koputus, otsemaid algavad imed ja sekeldused. Või vastupidi.
Pärispingeline kolmnurk. „Ristumise“ pärispinge loob ikka osaliste kolmnurk. Laurat ja Rolandit mängivad Triin Brigitta Heidov ja Markus Habakukk. Heidov lõpetas kevadel lavakooli XXXII lennu lavastaja õppesuunal, Laura on ta esimene roll pärast tudengipõlve. Esietendusel oli Laura üheselt kalgim ja jahedam – ju näitlejanärvist. Viimasel etendusel mõjus roll hoopis mitmekihilisemana: köitev oli Laura vaistlik taiplikkus ja seletamatu, sõnadetagune liit Osvaldiga.
Noored on teel sõbra sünnipäevale, kostüümidest aimub stiilipidu: mõlemal on valged riided, kõrvarõngad, sätendav meik. Kui armunud või pigem pragmaatiline on see paar, kas füüsilise tõmbe kõrval seob neid ka emotsionaalsem teineteisemõistmine, jääb laval üsna lahtiseks. Nagu ka kummagi tegelase südametunnistuse vaekausid, mis kõiguvad ja õõtsuvad komöödiažanri kohaselt. Kõik osalised kannavad kala perekonnanime ning seekord tundub eriti kõnekas, et Laura on Siig, Roland aga Räim, n-ö eri kategooria või müügileti kalad.
Markus Habakukk on tugeva huumoritajuga näitleja, mitmed Rolandi kohandumised eeldavad paindlikku koomikunärvi. Roland paistab paras tuhvlialune, kui passib nii vanamoelist sõna pruukida, tihtilugu ei taipa mees Laura tujude tagamaid. Noorte suhte proovikiviks saab Osvaldi neli miljardit eurot. Tätte näidendis on jutuks dollarid, mõni sõnamuutus või täiendus on uuslavastuses veel (satelliittelefon ja krüptoraha), aga valdavalt ei ole tekst vajanud mugandamist ega mõju aegununa. Kindlasti on aga kärmem mängutempo, lavastus tuntavalt lühem, kui oli omal ajal Tallinna Linnateatris. Põhjus pole tekstikärped: elamegi kiiremas ajas, pausid ja hingetõmbed on hoopis lühemad.
Tätte on teksti pikkinud vallatuid teater teatris vihjed, Sander Puki lavastuses on need toodud süsteemselt mängu, oma lisandustega. Näiteks ajakiri, kust Osvald leidis Laura pildi: kuldkalaga tagakülg on samasugune kui lavastuse plakat.
Lausa tantsuliseks on seatud esimese vaatuse lõpp, kui kõik kolm tegelast on valmis noa haarama. Osvald ja Laura sooritavad suisa balletidueti. Teises vaatuses on kõik kolm isemoodi haavatud, leidsin järsku üllatava seose Tammsaare „Tõe ja õigusega“. Kui Roland seletab, et noaga tappa polegi nii lihtne, tuleb meelde Indreku ja Tiina dialoog „Tõe ja õiguse“ V osas, kuis peab oskama pussiga torgata küljekontide vahelt. Laura pikantne haav aga seostub Kristi haavatasaamisega romaani III osas. Polegi tähtis, kas seos on teadlik või alateadlik või vaatleja väljamõeldis, igatahes Jaan Tätte on mänginud Indrekut Mati Undi lavastustes „Priius – kallis anne“ ja „Taeva kingitus“ (Tallinna Linnateater, 1991).
Üks vahva irooniline täiendus on raadiost kõlav pitsareklaam, mille autoriks osutub Roland: viisiga „Kui Kungla rahvas“ pakutakse eestlastele itaalia pitsat. Mõrkja alltekstiga raadiomuusika moment sünnib, kui taustaks kolme tegelase kulmineeruvale vihkamisele ja Osvaldi kinnisidumisele kõlab viis „Mu isamaa armas …“. Siit hoovab korraks valusat üldistusjõudu, mis tervikus üsna erandlik.
Keskendumine komöödiale. Kohati näibki, et vallatlevad detailid, keskendumine pöörasele komöödiale, on lavastajat paelunud rohkem kui terviku sõnum. Üks põhiküsimusi on või võiks olla Osvaldi muinasjutuusk. Kuidas on imega lood? Osvald oleks nagu läbinisti siiras. Valvsaks teeb aga viivukene, mil Osvald tihub nutta ja siis pilgutab järsku Laurale silma, alltekstiga, et saadetagu Roland minema, seejärel nutab innukalt edasi. Selline krutski haakub mäng mängus printsiibiga. Nagu ka pitsameheks peetud Kaupo Koha rollilahendus.
Tanel Ting mängib hiiliva ähvardusega „mafioosot“, selles Kohas ei aimu uimeservakestki kuldkalast, kes tulnud muinasjuturaha tagasi nõudma. Pealekauba on maffiakutt omakorda haavatud. Nii et haavatute kvartett. Puändiks kõlavad lasud, praeguses korrektsuses hoiatatakse publikut ette: teises vaatuses tehakse pauku. Ei saa parata, et hoiatamine tundub kuidagi tobe, kriminaalsuse lahjendamine, üllatuste kramplik vältimine. Stiilse osa saab teha teatri lavameister Silver Õun, kavalehel ongi kirjas, et tema osaleb lavameisterlikus rollis!
Lobisen jäädvustamise huvides ridamisi sürpriise välja, mingu need lehelugejal tulevaks suveks meelest ära. Silmatorkavalt on eksponeeritud Tingi kostüüm: punane pusa, seljal Kuressaare teatri logo. Sihuke võõritus ei lase vägivallatsemist tõsiselt võtta, tekib mingi analoogia „Tujurikkuja“ paroodiatega. Kuidas aga lõpuks mõtestada muinasjuttu kuldsest kalakesest, jääbki mõistatuseks. Äkki peaks kahtlustama salaliitu, tellimust Kaupo ja Osvaldi vahel? Viimasel etendusel juhtus tore tõik, kui Roland küsis, et mis kala see oli, kes raha tõi, sosistas keegi saalist kuuldavalt ja kelmikalt: koger! Et siis nagu Osvald Koger ise?!
Stseenis kurikaelaga torkab silma ja naerutab põhjalikult Rolandi intermeedium isikut tõendava dokumendi ulatamisega Kaupole. Habakukk mängib õhukese juhiloakaardi õngitsemise ja põrandale pillamise lõputuks paaniliseks kohmerdamiseks, jultunult komöödia piire proovile pannes. Viimasel etendusel Roland koguni palus või eeldas, et Kaupo tuleb appi, mispeale Ting tuligi Habakukele vastu, kuuletus, kummardades haavatuna vaevaliselt. Säherdune abivalmidus tundus Kaupo Koha puhul niivõrd kohatu, et keeras peale veel ühe totaalse absurdivindi. Aga mida see teatrimeeste värk tähendab, sellele vastamisega jään kimpu.
Andestage ja veel kord andestage. Mis saab pärast Koha ja raha kadumist noortest, näib praegusel juhul olulisemgi kui Osvaldi saatus. Püüan kinni Osvaldi justkui muuseas pillatud lause: andestage ja veel kord andestage. Esimese hooga lipsavad Roland ja Laura miskipärast vastassuundadesse, mispeale Osvald vangutab pead ja nendib: lapsed, lapsed … Seejärel lähevad noored koos oma teed. Metalses punakas valguskumas, pilklikus uue päeva koitmises nagu muinasjutu paroodias? Lävel vaatab Roland tagasi. Osvald lehvitab talle. Tähendab see žest lootust? Või olen ise eksiteel, tuian tupiku märgi all, kui püüan komöödiast otsida järjekindlat loogikat?
Igatahes on Osvald jälle üksi. Tema lõpumonoloogist on loobutud, teater teatris mäng otsas. Eesriie. Kuidas on lood Osvaldi imega? Vaatamata hetkedele, mil praeguse lavastuse keskendumine rahale on mitu korda küünilisem kui möödunud sajandi lõpul, jääb loodetavasti meelde ka Osvaldi arusaam sellest, mis on elus tõeliselt tähtis. Osvald tahab tagatoa akna vabaks saada, sest jõgi paistab ühe koha pealt ja valget aega on nii vähe. Tätte ei tee suuri sõnu, ei ole pateetiline, aga üürike valge aeg võiks tähendada kogu inimelu.
