ERRi kultuuriportaal on läbi suve avaldanud lavakunstikooli äsjase, XXXII lennu lõpetajatega lühiankeete, mille viimane küsimus on: Shakespeare või Beckett? Peaaegu kõik tuleviku teatripraktikud on eelistanud Shakespeare’i. Kes küll oskaks seletada, miks? Ükski noorte avalik koolitöö kuulsa stratfordlase loomingut ju ei hõlmanud ning hetkeseisuga esindavad Eesti teatripildis Shakespeare’i vaid kaks „Hamletit“, Eesti Draamateatri ning Piibu ja Tuudu oma, seni pole ka teateid Shakespeare’ide lisandumisest uuel hooajal (mööndusega, et kaht Shakespeare’i tõlgendust sai näha suveteatri kavas ning rahvusooperis Estonia on küpsemas Verdi „Othello“).

Laia maailma huvi Shakespeare’i vastu – nii teoreetiline kui ka praktiline –ei ilmuta mõistagi mingeid väsimuse märke. Aastast 2010 tegutseva Euroopa Shakespeare’i festivalide võrgustiku kodulehekülg kinnitab, et meile lähimad Shakespeare’i festivalid on endale pesa leidnud Taanimaal, „päris“ Hamleti lossis Helsingöris, ning Poola merelinnas Gdańskis, kus tänavu 23. juulist kuni 2. augustini peeti maha juba XXX Shakespeare’i festival. Viimasest tulebki siinkohal pikemalt juttu. Kuivõrd seni on nimetatud festivalil minu andmetel osalenud vaid üks Eesti teatri lavastus, Theatrumi „Hamlet“ (lavastaja Lembit Peterson), pealegi enam kui kakskümmend aastat tagasi (2004), kuluks ilmselt ära ka paar sõna Gdański teatripeo ajaloo kohta.

Loova hulluse kiituseks. Gdański ja Shakespeare’i suhe viib tagasi XVI ja XVII sajandisse, mil linna sattusid inglise rändnäitetrupid, esitades teadaolevalt ka Shakespeare’i loomingut. Mängupaiga tarbeks kerkis puust teatrihoone, millest sai Poola esimene avalik teater. Samas paigas avati 2014. aastal Gdański Shakespeare’i teater, imposantne pruunikasmust sopiline hoonekuubik, mille rohkete rõdudega saalilahendus on inspireeritud Elizabethi-aegsest teatrist – olles samas kergesti eri tasapindadega transformeeritav – ning mille katus on võimalik soojade ilmadega publiku peade kohal karbikaanena avada.

Shakespeare’i festivali on Gdańskis peetud 1997. aastast, seega ammu enne teatrihoone avamist. Selle aja jooksul on festivalil oma lavastusi näidanud rohkem kui 250 lavastajat üle kogu maailma, teiste seas Peter Brook, Luk Perceval, Romeo Castellucci, Elizabeth LeCompte, Lev Dodin, Eimuntas Nekrošius, Oskaras Koršunovas, Tiago Rodrigues ja Robert Sturua. Gdański Shakespeare’i teater, mis on vaid üks festivali mängupaikadest, töötab ilma püsitrupita, pakkudes oma lava Shakespeare’i-lavastustele mujalt, aga veab ka haridusprogramme, konverentse, õpitubasid, kohtumisi, uurimisprojekte – kõike, mis kuidagi seotud Shakespeare’i või tema kaasaegsete pärandiga. Kõige selle taga seisab suuresti üks nimi, poola literaat Jerzy Limon (1950–2021), kelle aastatepikkune fanaatiline pühendumus on Shakespeare’i Gdańskiga nii tihedalt kokku sidunud. Just tema isikust inspireerituna oli sündinud ka tänavuse festivali moto „Hulluse kiituseks!“.

Mul õnnestus üksteist päeva väldanud festivalil osaleda viiel päeval ning ära vaadata üheksa lavastust: kolm „Hamletit“, kolm „Julius Caesarit“, üks „Richard III“, üks „Kuningas Lear“, üks „Romeo ja Julia“. Formaalse ühisjoonena olgu välja toodud, et neist kõige pikem kestis veidi üle kahe ja poole tunni, valdavalt saadi hakkama tunni-pooleteisega, „Romeo ja Julia“ puhul lausa nelja­kümne minutiga. Lisaks lavastustele (kokku üle kahekümne, valdavalt Poolast, aga esindatud olid ka Rumeenia, Hispaania, Tšehhi, Kanada ja Inglismaa) toimus muidki põnevaid ettevõtmisi silent disco’st filmivaatamise, vestluste, näituste ja rännaklavastuseni öises teatrimajas ning õhtusöögini Elizabethi-aegsete roogade, „ehtsa“ Shakespeare’i ja Windsori lõbusate naiste seltsis. Jagati auhindu ja töötas žürii, eraldi premeeriti parimat Poola lavastust ja fringe-programmi tippe.

Juba põgus pilguheit festivali programmile kinnitas, et Shakespeare’i piller­kaaritavalt rikkalikust teema­buketist oli seekord lauale toodud tumedamad võimutragöödiad, eelistusega laipade­küllasematel „Hamletil“ ja „Julius Caesaril“. Shakespeare’i teine poolus, renessanslik elurõõm, mis hoovab vastu tema komöödiatest, jäi seekord peaaegu täiesti nägemata. Kas ongi vaja eraldi lisada, et võimu ihaldamine ja võimuregaalide jumalikustamine mõjusid peaaegu kõigis lavastustes eriti võigastena? Kirg trooni järele oli üsna ühemõtteliselt võrdsustatud inimese madalaimate sfääride, taltsutamatu libiido ja metafüüsilise õgardlusega. Ei mingit valgustatud monarhiat, ei mingeid illusioone moraali, „mõistuse hääle“ või nõrgema jaluleaitamise asjus. Äärmisel juhul kibe muie, mis aitab nüüdisaegses maailmas kõigest kriipivast puutumatuna navigeerida.

Siiski tuleb ausalt tunnistada, et põhiosa nähtust oli pigem huviga vaadatav, sest läbivalt lohutu-skeptilise üldsõnumi juures võis leida ridamisi üllatavaid tõlgenduslikke nihestusi ja krestomaatiliste tekstikohtade värske pilguga ülelugemist. Võiks isegi öelda, et kogu festival oli kui elav tõestus tuntud teesile: kui näidend on riiulis, on tegu kirjandusega, kui lavastaja astub sellega üle proovisaali läve, on sellest saanud midagi, millega iga trupi liige võib talitada nii, nagu tema loominguline lennukaar ihaldab. (Võib mõelda, kui palju on kaotanud Brecht või Beckett, sest erinevalt Shakespeare’ist kehtivad nende pärandi lavatõlgenduste puhul siiani kohati üsna jäigad autorikaitse nõuded.)

Tõsi, mitte kogu Shakespeare’i lavalooming ei ole ühtviisi tõlgenduslikult avatud, on ju päris keeruline ette kujutada „Romeot ja Juliat“, mis räägiks millestki muust kui armastuse ülimuslikkusest, või „Macbethi“, mis ei tõstaks kilbile võimu võimalikest ilgeimat varju­poolt. Aga nende kõrval on ka „Hamlet“ näidend, mis igal ajahetkel keerab ette just selle külje, mis parasjagu relevantne.

Otsides endas … kurjuse seemet. Festivali üheks kõrghetkeks kujuneski üks kolmest „Hamletist“ (Teatr Zagłębia w Sosnowcu, lavastaja Jacek Jabrzyk), mis küll esimestel hetkedel tundus tavalise „noortekana“: lava ekraane täis, agressiivne soundtrack, „kohustuslik“ tänapäevastamine (ekraanil jooksevad teleuudised: „Šokk Taani kuningakojas: kuningas surnud! Perekond ei räägi midagi!“). Pikapeale siiski selgub, et mängitakse väga selgelt Hamleti täiskasvanuks saamise lugu, noore inimese kadumist moodsa (digi)maailma suhterägastikesse. Hamletis kohuv rahuolematus on seletatav pettumuste ahelaga, milles tema lähem tugigrupp – vedela olekuga võõrasisa, neurasteeniline ema ja ekstravagantse „kunstiprojektina“ ringi kõndiv Ophelia – teda eri eluetappidel reedab. Originaali oli kärpimise kõrval ka ümber paigutatud, näiteks „Olla või mitte olla“ monoloogi esitas hoopis „Hiirelõksu“ mängima saabunud vana näitleja. Seetõttu ei mõjunud Hamlet filosofeeriva väikese vanainimesena (nagu see mõnes tõlgenduses on juhtunud), vaid aegamisi küpseva, maailma avastava ja kaasa elama paneva tegelasena.

Teine „Hamlet“ (Teatr im. Heleny Modrzejewskiej, lav Jacek Głomb & Krzysztof Kopka) seevastu paelus ootamatu avanguga: saali pääsemiseks tuli ületada „takistusriba“, mida palistasid tõrvikute valgel huilgavad kerjused. Vana kuninga surma järel seisab krooni ootel noor Hamlet … aga ei, kuninganna asetab ootamatult krooni pähe hoopis Hamleti onule. Siit ja ei kuskilt mujalt hakkab kogunema noore printsi vimm ja viha. Kuivõrd isa vaim on välja kärbitud, võib koguni oletada, et mingit venna­tappu polnudki, tegu on vaid printsi paranoiaga.

Kolmas „Hamlet“ (Côté Danse, Dvoretsky Productions), osutus üllatuslikult tantsulavastuseks – professionaalselt esitatud, kuid üsna rutiinselt sündmusi läbi kappav –, mille lavastajaks kogu festivali ilmselt nimekaim tegija Robert Lepage. Tunduvalt huvitavam oli teine, samuti juba tuntust kogunud lavastaja töö, rumeenlase Silviu Purcărete tõlgendus „Kuningas Learist“ (Marin Sorescu Rahvusteater), mille mastaapi aitab kasvatada arvukas hulk kõrvaltegelasi, kelle groteskne sebimine moodustab nimitegelase tragöödiale Fellini filmidest tuttava fooni. Siingi oli meeldejääv, sündmusi efektselt käivitav algus: teenijaskond kupatab ukse taha üksinda tohutu peosöögi jääke manustava sohipoja Edmundi. Kuigi näitlejatööde pikem eritlus siinsesse ülevaatesse ei mahu, toon nimepidi välja vaid rumeenlaste Leari – Claudiu Bleonţ. Kui ka päris kõiki lavastaja leide ei osanud läbi hammustada (Edgari osatäitja ilmus baleriiniseelikus ja varvaskingades – miks küll?), siis efektse üldplaani kõrval toimis igati ka suurplaan, Leari langemise lugu, milles oli piisavalt suure tragöödia mõõdet.

Pehastunud, pudedaks kulunud võimu motiivi kohtas mujalgi, näiteks lavastuses „Julius Caesar: Calpurnia unistus“, (lav Tymoteusz Sarosiek): keset valget lava troonib valge, parafiinilaadsest ainest Julius Caesari büst, millelt ükshaaval tükke küljest lõigatakse. Teises „Julius Caesaris“ (Teatr Nowy im. Izabelli Cywińskiej, lav Kuba Zubrzycki) madistasid võimupiruka pärast lohmakatesse pintsakutesse topitud naised. Kolmas sama näidendi töötlus, inglaste „Petty Men“ (Buzz Studios, lav Julia Levai) oli aga originaaliga hoopis lõdvalt seotud. Laval käib „Julius Caesari“ etendus, lava all ootavad oma võimalust kaks kehva näitlejat, Cassiuse ja Brutuse rollide dublandid, kelle ainus lootus on, et keegi A-koosseisu staaridest saab terviserikke ja varumehedki pääsevad platsile. Shakespeare’i näidendi teksti iseseisvalt harjutades sigineb meeste pähe mõte, et rivaalide ärakoristamiseks võiks ju võtta snitti Caesari õukonna tavadest …

Vähem veenvad, ehkki kahtlemata teravmeelse lahendusega olid tänapäevasesse tootmiskeskkonda, kaubakärude ja tossu sisse toodud „Romeo ja Julia“ (Stefan Jaracz Theatre in Olsztynm, lav Maciej Jaszczyński) ning monotüki formaadis „Richard III sensitiivne“, (lav ja esitaja Paweł Palcat) – viimane mängis mitmel metatasandil, tuues vaataja ette Richard III nahka pugeva näitleja, kes üritab enda seest üles leida „kurjuse seemet“.

Eesti šeikspiriaana ahtus. Nädal Shakespeare’i seltsis veedetud südasuvises Poolas pani korraks veel mõtlema Eesti šeikspiriaana ahtuse üle. Nii mõnegi näidendi (näiteks „Coriolanus“) viimasest lavastusest on möödas juba enam kui pool sajandit, mõnda (näiteks „Timon Ateenast“) pole siinmail tehtudki. Ehk on uued „Kuningas Learid“, „Veneetsia kaupmehed“ ja „Tormid“ lavastajate alateadvuse koridorides juba küpsemas. Shakespeare’i igavesti vaimuvärske pärand viipab ju ka meie suunas: kas olete valmis?