Vanemuise tantsurepertuaari tõi vaikselt selja taha libisev kevad double bill’i ehk emakeeli kahe lühiteosega balletiõhtu: kunstilise juhi Jevgeni Gribi juba tuttava käekirja poeetilise edasiarenduse „Läbi/paistev“ ning rahvusvaheliselt tuntud koreograafi Edward Clugi arhailise alltekstiga „Kevadpühitsuse“. Tärkava looduse vastupandamatu jõud ja pungade puhkemise õrnus on neis lahutamatute vastanditena sees – instinktiivse, primaarse, toore, üdini ausa koreograafia põnevad näited mõlemad.

Teoste ühenduslüliks on avatud ja tugev vorm, kehade, helide ja kujunduse sulam. Merevaik on sümboolsena kohal toonina esimese osa kostüümidele heidetud valgussoojuses ja teise osa rituaalses hõimu liikumisesteetikas. See viib tagasi aegade hämarusse, inimeste, putukate ja väikeste loomaskelettide ürgsetesse lugudesse, mis on peidus merevaigukildudes. Portaalid nendesse reaalsustesse haaravad jäägitult.

„Läbi/paistev“. Jevgeni Gribi viimased täispikad balletid – Vanemuise „Tuhkvalge“ (2023) ja Estonia „Valgus maailma lõpust“ (2024) – kinnitavad tema usku suurtesse teemadesse. Nende kaudu on saanud jälgida, kuidas sisuloome on liikunud individuaalsest psühholoogilisest traumast ja selle kaudu saavutatud kirgastumisest universaalse, allegoorilise ja kosmoloogilise mõõtmeni. Valguse ja pimeduse dialektika on laienenud üksikisikult kogu inimkonna ja maailma tsüklilisuseni.

„Läbi/paistev“ toob lavale uue kvaliteediga kõigest üleliigsest puhastatud sensuaalse lihtsuse. Avatus ja loomulikkus kannavad balleti liikumisjoonist ja vormi. Juba teine rikastav koostöö dramaturg Siret Campbelliga on lubanud rakendada tantsufraasid ka seekord sujuvalt mõtete teenistusse. Abstraktne, ent täpne ja kaunis loo struktuur taltsutab hellalt kõik liikumistormid ning suunab mõtestatud liigutusteks inimese elukaare. Lugu on vananemise märkamisest, selle vastu võitlemisest, elujanu- ja rõõmu uude mõtestatud vormi suunamisest ning sellega vaikselt leppimisest.

Kuidas kõnelda aga tantsukeeles vananemisest, kui ballett on ood liigeste õlitatud liikumisele ja keha akrobaatilisele meisterlikkusele? Irina Pähn peategelase Lunana on see vastus – väärikuse, täistähelepanu ja iga rakuga on ta laval kohal. Poeetiline on tema kulgemine noore alter ego juurest kunagise kallima ja sealt piinava üksinduseni ning rahunemise ja elukogemusest loodud valgusega sisemise kooskõla leidmiseni.

Pähna liikumisskeemid on kõike muud kui staatilised, pigem legato’likult dünaamilised. Tõsted ja pikad üle lava liikumised voogavad katkematult, lisanduvad partneri haardes jalgade joonistatud poolkaared ja täisringid põrandal, põnevad duetid noore alter ego’ga, väljendusrikas ülakehatöö jne. Tantsija siiani suurepärane füüsiline vorm, lavaline küpsus ja graatsiline kurbus täidavad lava ning juhivad ka tema partnerlussuhteid. Kiitus tema julgusele ja ehedusele.

„Läbi/paistev“ mõjub tervikuna nagu sonett, Shakespeare’i või Petrarca stiilis 14 värsireaga kinnisvorm. Meile on kodumaisest kirjandusest aga tuntuim Marie Underi „Sirelite aegu“. Tantsuleksikas kannab kehakeelne sonett alati pööret ehk mõttelist muutust. Sõnadega paisatakse ruumi tunne või kujund, mida lõpuosas arendatakse või lahendatakse. Koreograafia mängib vananemise psüühiliste ja füüsiliste seisunditega – vastuseisust jõutakse rahuni.

Tanel Veenre, kes tegi Gribiga koostööd kostüümikunstnikuna lavastuses „Valgus maailma lõpust“, on seekord kogu lava- ja kostüümikujunduse enda kanda võtnud. Tema loodud läbipaistva koega riided mõjuvad laval kui siilud, mida õhk ja liikumisdünaamika pillutab.

Peaosas on aga filosoofilise teise plaani loomisel merevaigukarva valgus. See soe footonite voog paneb inimesed laval kumama ja teeb nad läbipaistvaks. Valguskunstnik Priidu Adlase ja video­plaani looja Aljona Movko-Mägi koostöö on märgiline. Tumeda üld­valgusega lavaruumi heidetud isoleeritud valguskoonused võtavad vihku tantsijad ja muudavad nad omalaadseteks liikuvateks skulptuurideks. Aeg-ajalt joonistuvad lenduvasse kilematerjali helendavad vood, tekib atmosfääriline efekt – tehniliselt ilmselt projektsioonid. Movko-Mägi hiiglaslikud müstilised videolilled puhkevad õide, sümboliseerides täiuslikku ilu ja ühtlasi ajalikkust. Mis pungast puhkeb, see kord ka närbub.

Praegu mööda maailma tuuritava Hollandi Tantsuteatri vapustavas triloogias „Väljasuremisele määratud“ („Figures in Extinction“), mis on koreograaf Crystal Pite’i ja Complicité kunstilise juhi Simon McBurney koostöö, mängitakse samalaadsete valgustehniliste lahendustega. Eks õhus ole alati ideid, mida kunstnikud saavad alla laadida ja maailma lavadel katsetada.

Béla Bartóki klassikaliselt tundlik ja Sander Möldri tehniliselt põnev heliloome loob kontrastseid seisundeid ja kujutab täpselt sisemaailma heitlusi. Gribi klassikalisel balletil põhinev, kuid põrandatehnika, kontakttantsu ja akrobaatikaga rikastatud tantsuleksikat juhib avatud ja puhastatud vorm. Somaatilised dialoogid lavapartneritega ja rühmastseenid struktureeruvad ruumis graafilisteks ja geomeetrilisteks kujunditeks. Sonetivormile viitav kehakeel on algusest lõpuni lihtne ja kaunis.

Gribi orkestreeritud kehade kõne lõppeb alati koreograafiaks vormistatud transformatsiooni või lootusega. Seisundid kristalliseeruvad üldistusteks. Kõlama jääb valguse-pimeduse-valguse-teekonna poeesia. Lõppakord on ka seekord valgus.

„Kevadpühitsus“. Edward Clugi „Kevadpühitsus“ esietendus Mariboris Sloveenia Rahvusteatris 2012. aastal. Nüüdseks on teos jõudnud suurtele lavadele. Eelnimetatud lavastus ja ballett „Radio & Juliet“ on mõlemad lavastajale rahvusvahelise läbimurde toonud tööd. Clug on oma tantsulavastustega meile tuttav ka lähikonnast: nimelt on tema „Peer Gynt“ ja „Carmina Burana“ Läti Rahvusballeti repertuaaris ning augustis tuleb Orffi õnneratta teos külalisena ka Vanemuisesse.

Clugi käekirja iseloomustab nurgelisus, robustsus ehk mingit tüüpi primaarne, arhailine liikumine. Ta on ise nentinud, et talle on loomisel lähtekohaks instinkt või kujutlusvõime. Koreograafias on domineeriv isiklik sisemine loogika, mis vormub pikemal vaatlusel omalaadseks süsteemiks. Seda võib kirjeldada kui liigutuste ahelat, mis on kantud klassikalisest baasist ja täpsest füüsilisest artikulatsioonist ning loob psühholoogilise pinge voolavate üleminekute ja teravate staccato’like katkestustega.

Põige balletilukku aitab mõista „Kevadpühitsuse“ esileküündivust. Igor Stravinski loodud „Le Sacre du printemps“ esietendus 29. mail 1913 Pariisis Théâtre des Champs-Élysées’s Sergei Djagilevi Ballets Russesi esituses. Koreograaf oli Wacław Niżyński, kunstnik Nikolai Roerich. Too esitus kujunes laiemale avalikkusele üsna šokeerivaks ning pahameelelärmi tõttu saalis pidi koreograaf lava kõrval tantsijatele rütmi ja takte ette hüüdma – muusikat polnud lihtsalt kuulda. Balletiajalukku on see teos läinud modernse tantsu pöördepunktina – mäss klassikaliste kaanonite vastu.

Kevade pühitsemise paganlik ohverdus­rituaal, kus kogukond valib välja neiu, kes peab end surnuks tantsima, oli tolles ajas nii sisult kui ka vormilt ebatavaline. Klassikaliselt esteetiline ja lihvitud ballett oli asendatud raske ja robustse tantsuga: sissepööratud jalad, kummargil kehad, kõverad põlved, nurgelised asendid ja geomeetriliselt organiseeritud trampimine.

Sümboolselt nägi täpselt sajand hiljem rambivalgust Edward Clugi versioon. Laval on jälle rituaal, ohverdamine, primitiivne energia, ebaromantiline tantsukeel ja grupp versus indiviid. Clugi versioon toob aga koodidega mässamise asemele hoopis uued teemad. Ta kujutab üleminekurituaali, mis pole lõpp, vaid uue elu algus. Hõimu kestmise ja ellujäämise seisu­kohalt pole ühel inimelul omaette väärtust. Ohver on teadlik, isegi bioloogiline valik: selleks et maa annaks rikkaliku saagi, on vaja jumalad lepitada ning uue viljakuse võimalikkus sisse pühitseda. Surmale järgneb sama loomulik uuestisünd. Kõike elavat kannab tsüklilisus.

Kui Pina Bauschi legendaarses „Kevadpühitsuses“ (1975, Tanztheater Wuppertal) oli laval muld, siis Clugil on vesi: element, mis puhastab, värskendab, annab janusele juua ja paneb kõik kasvama. Tantsijad kasutavad seda liuglemiseks, pritsimiseks, nautimiseks ja liikumisvõtete tehniliseks baasiks. Koreograafias on sellega arvestatud: vesi annab võimalused, mis loob teistmoodi kiiruse, libisemishoo, aga ka rõõmu sellega hullamisest. Ekstaatiliseks paisuv tantsulust, trupi rütmistatud diagonaalid ja sirged liinid, akrobaatilised tõsted, muusika metsik energia – kõik see koos loob elu ürgse tukse. Laval on ood jõule ja elu taastärkamisele, uuele kevadele. Truppi kannab liikumine oma kõige arhailisemas, instinktiivsemas, tooremas tähenduses. Laval on rituaal, mis taasluuakse, nagu oleks ajaportaal kandnud inimkonna algaegadesse.

Individuaalne, isekas, enesekeskne hajub, et anda ruumi puhta toore elujõu allikale. Laval pole ühtegi „iset“, vaid ühtesulanud hõimu vägi. Rütmistatud kehaleksika ja Stravinski muusika hüpnotiseerivad. Ekstaatiline transs on portaali avanud. Pole ühtegi valikut peale sisenemise.

Puhas elujõud. Lühiballettide õhtu tuletab taas meelde, kui vankumatu ja kestev on primaarne elujõud. Mõistus, keha ja tunded on selle väe teenistuses. See on valinud eluks just sinu ja juhib su individuaalse eksistentsi lõppvaatuseni. Ja ühineb siis taas suure elujõu algallikaga. Tants meediumina annab selle olemuse ideaalselt edasi.

Jevgeni Gribi ballettidele omane valguse ja varju dialektika sai seekord juurde uue mõõtme – puhta elujõu. Ja see on peaosas. Elus ja tantsus.