Nüüdismuusika puhul räägitakse korraga minevikust ja olevikust, sest ehkki meie kaasajal loodud muusika normaalolek ongi olla „uus“ või „nüüdis-“, toimib see siiski struktuurides ja süsteemides, mis on valdavalt pärit minevikust. Selle mõtestamiseks on põhjust pöörduda saksa muusikateadlase Carl Dahlhausi (1928–1989) muusika stiili- ja struktuuriajaloo eristuse poole. Stiiliajaloo keskmes on muusikateosed ja kompositsioonitehnikad ning sellise muusikalookirjutuse raammõiste ongi „stiil“. Ehkki stiil kui selline võib olla omane üksikutele heliloojatele või koolkondadele, ent ka žanridele ja kompositsioonitehnikatele, on seda sorti stiiliajastute liigendus muusikasse laenatud kultuuriloost, mis on seeläbi andnud muusikaloole raamsüsteemi.¹ Erinevalt stiiliajaloost keskendutakse struktuuriajaloos ka sellele, mis muusikat ümbritseb: uuritakse muusikat sotsiaalsete ja kultuuriliste struktuuride taustal, võetakse arvesse muusikaelu korraldust, selle funktsioone ja institutsioone ning laiemalt ajastut iseloomustavaid ideid, väärtushinnaguid ja tavasid.

Kuigi muusika liigendamine stiili­ajastuteks on niigi mõnevõrra problemaatiline ja kunstlik, on olukord tänapäevaks veelgi komplekssem, sest erinevalt näiteks XVIII või XIX sajandi muusikast puudub praegusel nüüdismuusikal üldkehtiv kirjaviis ehk stiil või keel kui selline.² Nii on ka nüüdismuusika mõiste ambivalentne ja laialivalguv, sest kuigi ühest küljest on tegu tänapäeva muusikaga, mille autor on (üldjuhul) veel elus, nimetatakse nüüdismuusikaks või uueks muusikaks ka seda n-ö stiili, mis algas XX sajandi alguses koos uue muusika isaks tituleeritud Arnold Schönbergi ellu kutsutud dissonantsi emantsipatsiooniga.

Kui arutletakse nüüdismuusika, selle positsiooni ja võimaluste üle praegusel kultuurimaastikul, ei räägita niisiis ainult sellest muusikast, vaid sama palju ka kontekstist, kus see on võrsunud ja toimib. Siin on olulisel kohal muusikat ümbritsevad olud, tavad, väärtushinnangud ja institutsioonid, mida ka Dahlhaus enda struktuuriajaloos tähtsustab. Iseäranis kaalukas on just institutsionaalne kontekst, mille mõju ulatub peaaegu igale muusikakultuuri tasandile, olgu selleks komponeerimine, esitamine, haridus või kontserdikorraldus. Pealegi on institutsioonidel tähtis roll veel nüüdismuusika populariseerimisel ning kanoniseerimisel, üleüldse pilti toomisel, nagu nentisid ka oma ala spetsialistid hiljutises Klassikaraadio saates „Pähkli­pureja“.³

Sellesarnaste teemade üle arutleti ka aprilli alguses Eesti muusika päevadel, kus oli muu hulgas kõne all nüüdisaegne muusikateater. Esile kerkisid küsimused, mis puudutavad laiemalt nüüdismuusika probleeme tänapäeva kultuuris, mida domineerivad üsnagi traditsioonilised institutsioonid ning mis tähendavad nüüdismuusikale seeläbi sageli lausa eksistentsiaalseid katsumusi.

Juba vestlusringis osalenud erialainimeste (Alisson Kruusmaa, Giacomo Veronesi, Gregor Kulla, Tuuli Lindeberg, Liisa Hõbepappel, Kris Kuldkepp) enese­tutvustustest tuli markantselt välja, et nüüdismuusika ja -teatri valdkonnas tegutsevad heliloojad ja interpreedid pole lihtsalt heliloojad ja interpreedid, vaid hunt kriimsilmad, kes ei määratle end liialt spetsiifiliste ega piiravate tiitlitega. Kuivõrd nüüdismuusikat iseloomustab relativism ja perspektiivide paljusus, kehtib see ka selle tegijate kohta. Seejuures on tähelepanuväärne, et vähemalt osaliselt identifitseeritakse end siiski hariduse, s.t õpitud eriala või instrumendi kaudu.

Ehkki nn klassikaline koolitus on andnud paljudele vundamendi, millele üles ehitada edasine karjäär, tuleb nüüdis­muusika valdkonnas tegutsedes see koolitus sageli otsekui dekonstrueerida. Nii leidis näiteks klassikalise laulja koolitusega Tuuli Lindeberg, et kui võrrelda nüüdisaegset muusikateatrit traditsioonilisega, siis peab ka laulja varem õpitud esteetilised valikud sageli ära unustama (ingl unlearn). Kontrabassi erialal hariduse omandanud Kris Kuldkepp tõi välja, et traditsioonilise muusikahariduse puhul esitab interpreet laval oma instrumendiga teost, ent nüüdismuusikas ja nüüdismuusikateatris on ka interpreet midagi enamat. Ta pole enam pimedas orkestriaugus mängiv anonüümne muusik, vaid lavastusterviku olemuslik osa, kogupikkuses laval.

Traditsioonilise muusikahariduse kõrval toodi korduvalt välja traditsioonilised institutsioonid, näiteks mainiti ooperi- ja teatrimaju nii meil kui ka võõrsil (eeskätt Soomes ja Saksamaal), sest nn nüüdisaegne muusikateater ning laiemalt nüüdismuusika ei sobitu tihtilugu juba oma definitsiooni poolest nende traditsiooniliste institutsioonide või konventsioonide alla. Ehkki ühest küljest paistab selline lahknevus loomulik, osutub see probleemiks, kui küsimus on – nagu ikka – rahastuses. Nüüdisaegne muusikateater võrsub rohkem vabakutseliste tegijate hulgast, sest traditsioonilistes institutsioonides, kus on küll rohkem raha, tehakse siiski eelkõige traditsioonilisi valikuid. Seejuures toodi korduvalt välja, et huvi võimaliku koostöö vastu on üsna ühepoolne ning traditsioonilistes institutsioonides on raske isegi jalga ukse vahele saada. Seetõttu toimibki nüüdisaegne muusikateater peamiselt projektipõhise ettevõtmisena (näiteks festivalidel) ning võrdlemisi nappide rahaliste vahenditega.

Nüüdismuusika ja muusikateatri positsiooni ja võimaluste küsimust tänapäeva kultuuris ei saa niisiis kuigi tulemusrikkalt lahendada XIX sajandist välja kasvanud esteetika või institutsioonide raames. Ka vestlusringis osalejad tõid välja, et institutsioonid võiksid endale tunnistada, et nad esindavad teatud struktuure ja väärtusi, mis on pärit juba üsna kaugest minevikust, ning seetõttu kohtab suuremat sorti uuendusi üldjuhul kuskil mujal, näiteks vabakutseliste ettevõtmistes või projektipõhiselt tehtus.

Ehkki „uus“ või „nüüdismuusika“ on stiilikategooriana käibel olnud ligi sajandi, on see üldisemas kultuurikontekstis mõnevõrra marginaliseeritud, kuna ei sobitu traditsiooniliste institutsioonide ega konventsioonidega, mis reguleerivad seniajani muusikakultuuri ja seal liikuvat raha. Positiivse programmina pakuti välja mitu võimalikku teed: teha rohkem suurte institutsioonide ja vabakutseliste loojate ühisproduktsioone ja avatud konkursse ning tuua publikuni rohkem (nüüdismuusika) heliloojate ja muusikute endiga seotut, et näidata, kuidas nad töötavad, milliseid teemasid loomingus kajastavad ning kuidas suhestub nende muusika tänapäeva kultuuri ja eluoluga.