Endise kalatehase ruumidesse end 2023. aastal sisse seadnud enigma on praeguseks palju enamat kui kontserdipaik. Paavli kultuurivabrik on Tallinna kultuurielus kujunenud tähtsaks keskuseks, mis kunagi ei ole üheülbaline, olles säilitanud ühenduse eri subkultuuride ja ka peavoolu tegijatega. „Armas aed keset linna“, nagu seisab ühismeedia kirjelduses, on ühtaegu tabav ja ka eksitav: Paavli võib olla nii hubane kogunemispaik kui ka koht, kus peetakse linna rajumaid reive, tihti mõlemat korraga. Paavli kultuurivabriku sünnipäevafestivalidest välja kasvanud esimese Paav­li festivali nädalavahetuse programm on huvitavatest artistidest pungil ning pakub külastajatele mitmekülgseid elamusi ja tükki oma identiteedist.

Kava näib nii ulatuslik, et on võimatu kõike kogeda (kas keegi ometi mõtleb arvustajate peale?). Oodata võib nii eri­ilmelisi bände ja sooloartiste kui ka diskorite koorekihti, kusjuures kontserdid on samal ajal eri lavadel. Samuti pesitsevad festivaliala nurkades plaaditurg, luuleõhtud ning erootika- ja lühifilmide programmid, mis toovad esile Paavli seose kogukonnaüritustega.

Esimene festivalipäev, mis algab kell 20, avatakse küllaltki tagasihoidlikult värske indirokk-nelitüki Metropol etteastega. Leian end noorukitele kaasa tundmast, kuna just see esinemine on üks nende auhindadest veebruari lõpus toimunud noorte artistide konkursil „LiveStage.Youth“ saavutatud kolmanda koha eest, kuid suures saalis kõigutab end jalalt jalale vaevalt kümme inimkeha. See võiks olla justkui privaatkontsert paljulubavalt alustavalt bändilt, kel on keskmisest huvitavam kõlapilt, ent valitseb õrnalt hambavalulik ebamugavuse foon, mida ehk saanuks vältida põhjalikuma eeltööga reklaamirindel või strateegilisema avapauguga festivali­kavas.

Samal ajal kogub hoogu sumin Paav­li avaras hoovis ja suitsuterrassil. Seal on need, kes on otsustanud muusika asemel nautida suveõhtu miljööd sigarettide ja suhtlemisega või ehk võtavad alles hoogu, et vaadata järgmisi esinejaid. Muidu üdini kodumaise esinejate kogumi vahel on kõrvalepõige põhjanaabrite extreme metal’isse Soome eksperimentaalduoga LOKA. Väikesemas esinemisruumis Paavli sõsarlokaalis MOD rusuvad ja ründavad publiku kõrvu käredad, pulseerivad bassinoodid ja karjed, mis on kõhedalt sarnased ikoonilise black metal’i projekti Beherit 1994. aasta tume-ambient’i albumiga. Pool publikust lahkub esimese loo vältel, ukse sagedane avamine paiskab tumepunasesse koopasse helesinist valgust, mis seab suusamaskides esinejate taotletava hirmuäratavuse kahtluse alla.

Tänaste laivesinejate komplekt kulmineerub kultusbändi Winny Puhh ülipalava vastuvõtuga, kus kostitatakse andunud publikut ka uue materjaliga. Paistab, et publiku hulk on eelnevate esinejate etteastetega võrreldes viiekordistunud ja esindab kõige paremini Paavli mitmeilmelist külastajaskonda. Nüüd alles läheb peomeeleolu käima: lisa­lugude lõpuks tunnen end tungleva rahva­massi keskel nagu hingeldav, õnnest nõrgunud higiplekk.

Avapäev on vaikselt üle minemas klubiõhtuks, mis näeb välja nagu muusikaline mänguväljak keset helendavat džunglit. Paavli kultuurivabriku hoov ja hooned säravad tabavalt kasutatud valgustuslahendustes eriti efektselt. Puuladvad moodustavad tumeda türkiissinise taeva taustal kummastavaid kärtsroosasid veenilaiendeid ja hoonete seinad on värvunud neoonroheliseks.

Kokku moodustavad visuaalid ja helimaastik omamoodi muuseumikogemuse. Eri lavad oma maitseid viljelevate diskoritega mõjuvad kui installatiivne näitus: peatu korraks, kui soovid, jää sellesse meeleollu või liigu edasi. Maja taga on tünnilõke ja garaažis leiab aset Camera Erotica filmiprogramm, mille sisu on piisavalt hardcore, et uudishimu kustutamiseks võib piisata ka korraks sissekiikamisest, kuid linastusel lebab kott-toolidel õndsalt paarkümmend huvilist.

Teine festivalipäev algab paar tundi varem, õnneks pärast hommikuste vihmapilvede lahtumist, kuna täna on lisandunud ka hoovilava. Seal astub teiste hulgas üles Hollandist kodumaad külastav Valge Tüdruk, kelle esinemises avalduvad peale värskete ja juba tuntud lugude ka paeluvad sissevaated lugude tagamaadesse ja tema praegusse eluolusse. Valge Tüdruk on superkarismaatiline ja aususest pakatav artist, kelle esinemine saab festivali vaieldamatuks tipphetkeks. Olgugi et enamik lugudest on avaldatud vaevalt kaks aastat tagasi, tekitab pikalt eemal viibinud lauljatari esinemine pehmelt südamevalulist nostalgiat just selle äsja möödunud ajavaimu suhtes, mis on tema debüüt­albumiga „EMO G“ minu peas nii tihedalt põimunud. Valge Tüdruku laivil teeb kaasa Meisterjaan, kellega esitatakse megapühendunud publikule ka koostöös valminud uusi üllitisi.

Luulelaulik Richard Jerbach istub väikeses saalis publiku ees kitarriga ja lajatab hingestatud etteastes eestikeelseid punkakustilisi pajatusi, mis kubisevad toorusest ja pihtimuslikkusest. Kangastuvad meenutused 1990ndate alternatiivroki kurbpoiss-suurkujudest. Samal ajal võib suures saalis näha filmilinalt tuntud Mihkel Kuuske enigmaatilises etteastes: multiinstrumentalist liikumas retrohõngulise, ent samal ajal üliuudse popartistiliku sarmiga nüansirohkes transtsendentses loome­popurriis, olles kord laval, kord lebades rahvasumma keskel põrandal, kaisus süntesaator.

Paide armastatud indirokibänd Ans. Andur on meeliülendava kava vahele paras serotoniinipomm ning toob publiku korraks tuttavate hittidega koju tagasi. Samal ajal esinev multiinstrumentalist GØK2 on oma plahvatusliku energiaga väiksema saali nii rahvast täis pakkinud, et ei jää üle muud kui proovida kiviseina tagant seda energiat veidi endasse tõmmata ja hiljem pilte-videoid nähes kadedust tunda. Pean tõdema, et olen natuke üllatunud, et ürituse kavas ei ole veidi rohkem raskemuusika esindajaid, kuna lõviosa kontserdielamustest, mille osaks siin saanud olen, on just alternatiiv- ja metal-bändide liigast.

Nurga taga lõõmab taas tünnilõke. „Jauru- ja tantsupidu“ ehk postirooniline külasimmanitest inspireeritud fenomen-peoseeria on end Paavli garaaži kõrval sisse seadnud. Korraldajatel on õnnestunud luua tõetruu jaanipäeva simulatsioon ühes tasuta näomaalingute, mullimasina, lastebasseini, läbuhittide ja õllekasti hoidmise võistlusega, mille eestvedaja on noor kulturist (hoidmise rekord 1 minut ja 16 sekundit). Ostnud Angerja peatuse Maxima grill-lihast tühjaks, pakuvad jaurajad ka kõigile soovijatele ohtralt mahlaseid grill-liha käntsakaid, ja seda täiesti tasuta. Märgatava osa kavast moodustavad Tiktokis tuntud noored räpparid, nagu Chillin, jooseppro & Lennu, Noored ja Näljased, kes kõik pajatavad seebimullide ning kaasahaaratud publiku keskel lugusid oma rikkusest, rahast, mitmesugustest vägitegudest ja loomulikult naisanatoomiast.

Öö saabudes peab „Jauru- ja tantsu­pidu“ kolima MODi, garaažis algab filmi­festivali „Valga Hot Shorts“ lühi­filmiprogramm. Selle süvenenud vaatamiseni ma ei jõua, kuna ei õnnestu leida filmide nimekirja ega ajakava, mis võiks mind ajaplaneerimisel aidata. Samuti jäid külastamata kasvuhoones toimunud plaaditurg ja luuleõhtud, kuna see asukoht jäi kõige muu hulgas tabamatuks, kuid luuleõhtu kohta on liikvele läinud kummastav kuulujutt, et üks luuletaja väidetavalt urineeris pärast etteastet põrandale.

Suure saali viimane live-esinemine on kauaoodatud Zebra Islandi comeback – ansambli loomepausi algusest on nüüdseks möödunud üheksa aastat. Dream pop’i ansambel on mässitud tülli, punasesse udusse ja läbi imbunud 2010ndate vaibist, mis on nii võimas, et praegune aastaarv ähvardab sootuks ununeda. Solist Helina Risti, või pigem tema siluett, liigub indipopilike süntide saatel vokaliseerides sulgkerge lummutisena justkui viirastuslik aeroobikatreener.

Ka väikese saali viimase laivi teeb omamoodi comeback-esineja. Nimelt on üks noor ajaloolane võtnud nõuks erandkorras taaselustada oma 2018. aastal debüteerinud ketserliku etnoräpi alter ego Yung Hease (Noor Hiis). Yung Hease ja tema väsimatu hypeman DJ Celestica viivad meid nii Leholasse kui ka Lübeckisse. Teatud lugude refrääne karjuvad lavaesised fännid justkui ühest suust kaasa, kindel sihtgrupp on seda laivi pikisilmi oodanud ning sel hetkel ma mõistan ka eespool mainitud uusgeneratsiooni räpparite fännide sidet artistidega, kes nende meelt nii energiliselt lahutavad, kuna elasin ka ise selle etnoräppari debüüdile kaasa. Yung Hease lisab etteastele vunki ka Eesti hittlugude break-beat mashup’idega – tegu on heas mõttes kultuurišokiga.

Kui linnud juba laulavad ja taevas on helehalliks pööranud, suundun hetkeks puhketuppa, ennast ja telefoni laadima. Tunnen hingematvat tungi tumesinisel nahkdiivanil silmad sulgeda ja DJ-duo Club Rats mängitava trummeldava klubi­bängeri saatel kas või korraks unemaale triivida. Siiski lähen Llorolyni ja Mai setile, mille ma harilikult maha magan, kuna nad kipuvad esinema hommiku­poolikuti. Mind tabab uus energia­laeng, kui tüdrukud täidavad MODi happy hardcore ekstaatiliste hüpetega varasematesse aegadesse.

Samuti tabab mind 2010ndate internetiesteetikaist läbi imbunud vaibakloppimise keskel tõdemus, et see mõrumagus nostalgiatundmus on saanud kogu ürituse läbivaks juhtmotiiviks. See mõistmine ei avaldanud end mulle plakatile peale vaadates kohe üldse, vaid rullus nädalavahetuse vältel lahti pehme muruvaibana.

Paavli kultuurivabrikust on saanud eri põlvkondade, skeenede ja žanride kohtumispaik, kus heal tasemel festival meenutab eelkõige väga laia sõprus­konnaga tagahoovi hängi. Siin võib juba olnust tunda äratundmisrõõmu, mis areneb omasoodu millekski uueks, umbes nii, nagu kunagisest kalatehasest võib saada sinu uus lemmikkoht. Pikka iga Paavli kultuurivabrikule!