Eesti Kunstiakadeemia lõputööde näitus-festival „Tase“ on tänavu suurem kui eales varem ja mingi ime läbi paigutatud kõikjale EKA peahoone korruste ruumidesse-koridoridesse-soppidesse ning lisaks ka kahte kõrvalhoonesse Kotzebue tänaval. Näitusele on välja pandud ligi 270 lõputööd – avatseremoonia kõnede kohaselt rekordarv –, hõlmates akadeemia ligi kolmekümne eriala bakalau­reuse- ja ka magistriastet. Põhimõtteliselt on maht erakordselt suur, mõtestamisvõimekuse piire ületav. Veetsin kunstiakadeemia seinte vahel viie päeva jooksul tunde ja tunde, uudistades niivõrd suurel hulgal kontseptuaalselt või materiaalselt ergutavaid kunstiteoseid, kui palju keha ja mõistus olid võimelised vastu võtma. Lõppkokkuvõttes kaesin üle umbes kolmveerandi jagu pakutust. Mõned valdkonnad jätsin eos sihilikult kõrvale, kuna mul puudub kompetents iga viimse kui eriala tegevust kriitilise mõttega hinnata. Ampluaa on töödel igatahes ülevoolavalt mitmekülgne, laia­ilmeline, spetsialiteedi- ja spetsiifika­keskne.

Üht-teist tõden käputäie valdkondade kohta, mis külgnevad minu hariduse ja kultuuriteoreetilise taustaga või mille valikust leidus kõige ootamatumalt muljetavaldavamaid teoseid. Otsustasin piirata end disainiteaduskonna ning vabade kunstide teaduskonna erialadega: graafiline disain, interaktsioonidisain, sotsiaalne disain, tööstusdisain, animatsioon, graafika, installatsioon ja skulptuur, maal ning ehk ka veidi klaasi, ehtekunsti ja keraamikat. Ehkki „Taseme“ mastaapi näitust täielikult hõlmav arvustus pole peaaegu võimalik, ei saa kriitik lasta end heidutada – noppigem siis välja kimbu selgemaid-tähtsamaid suundumusi. Samal ajal on siiski mõistlik tõdeda, et ulatuse ja mitmekesisuse tõttu leidub säravaid teoseid vaat et igale külastajale. EKA tudengitel leidub haaret ja andekust ning küllaga ambitsioonikaid, vaimselt või emotsionaalselt kõnekaid ideid ja projekte. Ühtlasi on tehniliste oskuste arendamise kõrval tegemist hea kasvulavaga kontseptuaalseks eksperimenteerimiseks. Muidu kipubki juhtuma, et pärast kõrgkooli on tarvis minna ühte või teise asutusse, büroosse, stuudiosse vm ja teha töid tellimuse järgi, kus valiku- ja otsusevabadus on piiratud, mistap nimelt ülikooliperioodil tasub olla raju, kombata loominguliselt liminaalseid hämaralasid, lõhkuda etteantud norme, õõnestada „korrektse“ – tavapärase, vahel ehk etableerunudki kunsti või disaini ­– sisseharjunud arusaamu.

Siin ongi aimata juba üht selle aasta „Taseme“ mitmest läbivast teemakomplektist. Ehkki lõputöid on palju, joonistuvad nende vahel aegamisi välja teatud korduvad tähenduslikud suunad, mõttemustrid, paine- ja pingekohad. Ja seda erialaüleselt: teinekord käsitletakse üht või teist ühtlustavat teemat näiteks nii maalis kui ka ehtekunstis, animatsioonis või stsenograafias jne. Igas neist omade vahenditega ja omal moel. Tudengid üritavad tabada ja oma teostesse haarata sarnaseid kogemusi või küsimusi, olgu siis individuaalseid, kogukondlikke või ühiskondlikke. Ehk on siin lausa tajutavad teatud Zeitgeist’i tähised. Korduvate teemade risoomi olemasolu pole iseenesest üleliia üllatav, kuigi üks tänavuse näituse üldlevinud mõtestuskoht oli siiski veidi ootamatu, nimelt transformatsioon, moondumine.

Kõiksuguste üleminekutega seotud lõputöid oli palju: leidus mõtte transformeerumist mateeriaks, ühe mateeria muundumist teiseks mateeriaks, eksperimente mateeria ja materjalide piiridega, kehade metamorfoose, tähenduse transformatsioone, varasemate kunstiteoste mutatsioone ja remikse, piiride (transgressiivset?) ületamist ja ümbernihutamist jms. Aeg-ajalt sisaldub töödes annus groteski, õõvastavaid visuaale ja ebaõdusaid tähistajaid, mis on sealsamas põimunud omalaadse õrnuse ja isegi sensuaalsusega. Seegi on tervitatav. Ikkagi üleminekud, hämaralad ja piiride hägunemine – normatiivsus mureneb, kuna norm on alati kokkuleppeline ja kontekstipõhine. Protsessuaalsus püsib samuti akuutsena.

Moondumise kõrval, ent osaliselt ka kogu selle transformatiivse hämarala sees tabasin teisigi korduvaid ilminguid: bioloogilisus ja elusad süsteemid, mikrokosmosed ja nähtamatud maailmad, hüljatusetunne ja eneseotsingud, loomepiinad ja -vaevad, sugu ja soolisus, kehad ning nendega kaasnev trauma/paranemine, kultuurilis-etnograafiline mõtestamine, mineviku/mälu ja arhiveerimise problemaatika, lapsepõlve ja kodu(tunde) kompamine, ruumitaju ja aistingute vormimine, vaimne ja emotsionaalne ebakindlus jms.

Mõistagi on kohal sõda, häving, ökokatastroof, kuigi mitte niivõrd heitunud moel, kui võinuks ehk näha mõne aasta eest. On aduda toimetuleku ja hakkamasaamise tungi, raskustele-pingutustele vaatamata. On pealehakkamist ja kavalaid lahendusi, millega üritatakse aidata end ja teisi. On lootust. Kriitiliste kon­tseptuaalsete perspektiivide kõrval leidub ka praktilisi vahendeid või disainilahendusi, katseid arendada ühiskonna toimeprotsesse kuidagi tõhusamaks, selgemaks, paremaks, ehkki ma pole alati kindel, kuivõrd mõni uus äpp nüüd ülemäära radikaalselt maailma muutvaks osutub.

Pigem küll hüpoteetiliste tuleviku­tehnoloogiate raames leidus ka nn generatiivse tehisintellekti kasutusele viitavaid projekte, mispuhul pean ausalt üles tunnistama, et nende teoste osaks sai automaatne kõrvaleheitmine. Vabandage väga, kuid ei lähe läbi! Ühtlasi, olgem ausad, pole mul mingit kohustust olla üdini neutraalne vaatleja ja vaagija. Riigiaparatuur või ametiasutused võivad üritada seda laastavat pettust siin-seal juurutada ning peale suruda, keelt-kultuuri-andmeid väliskorporatsioonidele maha müüa, aga mul ei ole vähimalgi määral plaanis ega vajadust igasuguse rämpsuga arvestada ja seda tõsiselt võtta. Ökoloogiliselt laastav, ebaeetiline, põhimõtteliselt illegaalne (pideva ja kõikehõlmava autoriõiguste rikkumise ning plagiaadi­tootmise tõttu) ja funktsionaalselt laialdaselt kasutu, ent groteskselt üleshaibitud pseudo­tehnoloogiline mull ei kuulu tõsiseltvõetavate tööprojektide vahendite hulka. Selles kontekstis oli märkimisväärne ja mõjus Eva Pogoretski teos „Feel the Veil“ interaktsioonidisaini alal: see hoopiski demonstreeris kriitiliselt, kuivõrd lihtne on tehisintellektiga toota propagandistlikku valeinfot, ümbertöödelda ajalugu ja reaalsust, genereerida pealtnäha usutavaid pettusi. Tehnoloogia kiirus ja tõhusus jätavad aktuaalse ja relevantse teabe küsimuse juba parajalt suurde hätta, post-truth oli päeva­kajaline kümme­kond aastat tagasi, kuid praeguse tõeväänamise vaatepunktist mõjub toonane mure eriti naiivse ja pinna­pealsena.¹

Allika- ja meediakriitika puhul on vaja treenida end aina tähelepanelikumaks ja kriitilisemaks. Elama püsivas skepsises. Piinlik, et oleme jõudnud ühiskonda, mille kõige kulukam ja ühtaegu tõhusam tehnoloogiline saavutus on kõike õgiv valedemasin. Seda kindlasti oligi vaja miljardite eest ehitada, ega ühekski teiseks eluliselt tähtsaks asjaks eelarves raha pole … Asjakohane teave ja arusaam tegelikkusest on sattunud üüratu löögi alla – nn postmodernistlikke väikesi narratiive oma relatiivsuses kardeti ja rünnati, kuid need pelgalt avasid maailma selle tegelikule paljususele. Ühtlasi oli neis ka siiski vähemalt ratsionaalset alget ja struktuuriliselt loogilisi põhjendusi. Kultuuriline kon­struktsioon ikkagi põhineb millelgi (kultuurikontekstidel, -praktikatel, ajalool, traditsioonidel, konventsioonidel!), aga nüüd peame sumama sügavas prahis, ümbritsetuna meelevaldsetest valedest ja võltsingutest. Hulpima maailmas, kus osa inimestest on varmad manipuleerima, teised aga „tahavadki uskuda“, lasevad endale valetada, valetavad iseendale, kui on häbi tunnistada oma eksimusi. Kergem on end lasta veenda, pigistada silm kinni, õigustada, ja kui ka tekib kahtlus – õnneks on tehisintellekt ühe kliki kaugusel ning genereerib kohemaid tõestuse. Arusaam tegelikkusest killustub statistilisel tõenäosusel genereeritud õõnsaks sõnavahuks, toodetud masinate poolt, mida kontrollivad Ränioru miljardäridest paremäärmuslikud maniakid. Et siis selleks ongi meile vaja sadade miljardite kulu, üüratute maa-alade laastamist, mastaapset ehitusmaterjalide ja haruldaste ressursside raiskamist, märatsevaid elektriarveid ning kõrvulukustavalt undavaid² arvutuskeskuse serveriparke. Kui kogu veevaru on juba niigi keskuse jahutamiseks täielikult ümber suunatud, pole varsti ka põhjavesi enam joodav.

Kui tulla tagasi „Taseme“ näituse juurde ja ülal mainitud autori nimele kaaslasi lisada, märgin järgnevalt ära veel mõningaid silmatorkavamaid ja huvitavamaid lõputöid. Valimik on ikkagi omajagu piiratud, küllap jääb teenimatult mainimata nii mõnigi vinge taies. Tunnistan, et siinse kultuuriteadlase hinnangute põhialused on üsnagi seinast seina. Sama olid õnneks teosed ise, ühesama mõõdupuuga ei saagi neid mõõta. Nad on ühismõõdutud, ent (ühis)mõjusad. Õnneks on teoreetilised lõputöötekstid (vahel koos vermitud teoste piltidega) ka „Taseme“ veebisaidil kätte­saadavad. Ühtlasi soovitan niikuinii sammud EKAsse seada. Nii et kui ühel pool hakkavad silma nt August Joosti võimsad (noore kunstniku preemia võitnud) monumentaalmaalide triptühhonid, teisal aga Kadi Rebase minimalistlikult kauni ja emotsionaalse 3D-animatsiooni kaadrid, kolmandas ruumis Mia-Stella Aaslaidi madala bassirünnaku all vibreeriv vineerkookonist skulptuur, galeriis Terje Meistersoni (noore tarbekunstniku preemia võitnud) võimsalt must-valgetes kontrastides põlengu- ja grafiiditeemaline ehtekunst, taamal kõrgel korrusel aga Kelli Kütti viieks nahkköites raamatuks ümber vormitud arvutimäng „Red Dead Redemption 2“, siis igaüks neist mõjub esteetilisele ja kriitilisele meelele iseloomulikult. Oma suurusega, oma ambitsiooniga, oma värvidega, oma helidega, oma teks­tuuriga, oma materiaalsusega, oma vaikusega, oma liikumisega … ja nõnda edasi. Teoste kogemine lükkab vahel käima tõlgendusaparatuuri, kuid mitte alati – mõnikord peitub neis mõni selge ja konkreetne elamus. Taju, aisting millestki, mis on oluline (vähemalt töö autorile). Sõnum, mis on selgemini mõistetav. Eksperiment, mis üritab nihutada märkamatuid või märgatavaid piire. Lahendus, mis on funktsionaalne või vähemasti spekulatiivne.

Kuigi valdkondi, meetodeid, meediume, lähenemisnurki oli niivõrd palju, mõjusid mulle seekord kõigutavamalt n-ö traditsioonilisemad kunstivormid, nt klassikaline maal (ülal mainitu kõrval ka Mia Mai Seppeli iseäralikult ebaõdus kokku sulanduvate kehade seeria, Elery Sallerti värvirohked saviorganismid, Liisa Nurkliku värvi-kujundi-pinna tähenduspüüde maalid, Polina Solovjova dünaamilised ja kontrastsed surmatajuvaated, Marit Loitmetsa lapsepõlve- ja kodumälestuste teosed, eriti aga Valerija Oja kehade-haavade-paranemiste maali­seeria) või skulptuur-installatsioon (Kail Timusk, Sirel Soans). Samuti klaas (Johanna Hint, Yulia Vakina), ehtekunst (Alice Kupri, Liisu Saar) ja keraamika (Lilian Maasik, Gaida-Erica Pärn, Elize Hiiop). Võib-olla on see tõik tingitud mu kirjandus-kultuuriteoreetilise ja arvuti­mängukirjanduse/narratiividisaini tausta liigselt efemeersest virtuaalsusest.

Värskendav on puutuda kokku konkreetsete materjalide ja nende eriilmeliste töötlustega. Tugeva panuse näitusetervikusse lisab graafika (Aliisa Ahtiainen, Nils Joonatan Rammo) ning animatsioonis on meeliülendavaid helgeid või õõvastavaid – ent siiski lootusrikkaid – lühifilme (ülal mainitu kõrval veel Karmen Müürsoo, Viktoria Schmidt, Chia-Hui Lei, Christopher Galinos). Mitte et tööstusdisain (Kenneth Pert, Erik Lond, Erik Pirn, Laura Sööt), digitootedisain (Kristi Laanemäe, Elina Karlson), interaktsioonidisain (funktsionaalseid ideid oli tegelikult küllaga, ent Eva Pogoretski oli aktuaalse konteksti tõttu lihtsalt teistest märgiliselt tõhusam), graafiline disain (ülal mainitu kõrval Daria Kadushkina, Grittel Kastan, Oliver Udeküll) või sotsiaalne disain vm oleks nõrgemas seisukorras. Näiteks Karolin Eksi isiklikest kogemustest inspireeritud noorte integratsiooni- ja motivatsiooniprojekt on ühtaegu nii emotsionaalselt efektiivne kui ka praktiliselt oluline; kuid kriitilist, ehk lausa transformeerivat potentsiaali evivad nii Margaret Tilga aktivismi, Kristiina Laapase liikluskäitumise kui ka Kristiina Pilvet-Petrovi kortermajade suhtlusmurede disainiprojektid.

Nii palju siis selleks korraks, ehkki märkimata jäi hulk väärtuslikke lõputöid. Lausa kahju, et iga viimse kui ühe kohta ei mahu siia enam midagi produktiivset tõdeda. Kas või ühe sõnaga. Hüljatud teaduskonnad (oh vaene arhitektuur, aksessuaar, fotograafia, mood, tekstiil, muinsuskaitse jt) peavad kannatama, kõigini ei jõudnud, igasse töösse ei saanud piisavalt süveneda … „Taset“ ei hõlma nappide sõnadega, vahest pidanuks EKA hoonetes ekslemisse veel viis päeva panustama. Kuid nii saab enne näitus otsa kui arvustus valmis. Noore disaineri, noore kunstniku ja noore tarbekunstniku preemiad jagati igatahes neid väärinud loojatele, olgugi et konkurents on minu hinnangul üsnagi tihe.

EKA tudengite lõputöödes üritatakse maailma kirjeldada, mõtestada, muuta, parandada, neis on teatud määral mahedat enesekindlust, ehk lausa jultumust. Ja seda ongi rohkem tarvis, et astuda vastu petistele, vassijatele, reaktsionääridele, pässidele ja onklitele, sest nemad juba oma nahaalsust tagasi ei hoia. Horisondil kajastuvad probleemid nõuavad suuri samme, mida pakuvad vaid suured ja sihipärased transformatsioonid ja muundumised. Neoliberalistliku paigalseisuga ei jõua kuhugi, kui siis vaid madalasse hauda (mille peale varsti veel üks arvutuskeskuse serveripark rajatakse). Tulevik on siiski noorte andekate päralt, nemad peavad selles süvenevas hädaorus hakkama saama, ja neis on teravust, et saavutada nii mõndagi. Kui aga aasta pärast lubatakse mul ehk veel „Taset“ arvustada, siis äkki juba eksperimentaalsemalt ja interaktiivsemalt. Plaan on olemas.