28. detsembril 1895 avasid vennad Auguste ja Louis Lumière Pariisis Kaputsiinide bulvaril esimese avaliku kinosalongi. Seal näidati nende cinématographe’iga kümmet umbes 40sekundist filmi. Lumière’ide peamine saavutus ei seisnenud aga filmide loomises, vaid nende kvaliteetses suurele ekraanile projitseerimises, mistõttu sai neid vaadata korraga palju inimesi.

Tegelikult ei olnud ka piltide projitseerimine XIX sajandil midagi enneolematut. Optilised õhtud ehk slaidiprogrammid kuulusid tollal populaarse meelelahutuse hulka. Nõnda oli publik esimeste seansside eel tuttav nii liikuvate piltide kui ka projektsiooniaparaatidega. Enne Lumière’ide kinematograafi oli nähtud üle saja liikuvate piltide aparaadi, millest enamik, nagu mimicoscope ja aerial graphoscope, on tänapäevaks täielikult unustatud. Lumière’id olid aga esimesed, kes ühendasid filmid ja nende projitseerimise piisavalt kvaliteetselt ja töökindlalt.

Ka Eesti publik oli mitmete filmiaparaatidega kokku puutunud juba enne esimesi kinoseansse ning seetõttu ei tajutud kino mustkunsti või üleloomuliku nähtusena. Lood, kuidas publik hüppas läheneva rongi või ekraanil nähtud lõvide eest paanikas püsti, pärinevad seansside läbiviijatelt, kelle eesmärk oli rõhutada uute seadmete seninägematut kvaliteeti ning äratada uudishimu skeptilise publiku seas.

Tegelikult ei suhtutud esimestesse seanssidesse sageli vaimustusega, vaid küllaltki kriitiliselt. Lumière’ide kinematograaf pakkus tõepoolest oma aja kohta erakordselt stabiilset pilti, kuid juba mõne kuu pärast tegutses turul kümneid konkurente, kelle seadmete kvaliteet oli märgatavalt kehvem. Publik ja ajakirjandus võrdles pakutud pilti varasemast tuttavate optiliste õhtute projektsioonidega ning varasemate liikuvate piltide seadmetega.

Sarnane kriitiline vastuvõtt sai osaks ka Eesti esimestele kinoseanssidele. Tartus 1896. aastal 1. kuni 4. novembrini toimunud filmiesitluste taustal avaldas ajaleht Neue Dörptsche Zeitung lugeja­kirja, kus kritiseeritakse näidatud filmide valikut: kirjutaja leiab, et osa nähtust ei sobi ei lastele ega naistele ning kokkuvõttes ei pakkunud programm midagi sisuliselt uut.

Esimene liikuvate piltide aparaat Eestis

Teadaolevalt puutus Eesti publik liikuvate piltidega esimest korda kokku 1890. aastal, kui Tallinnas Rannavärava lähistel sai uudistada saksa leiutaja Ottomar Anschützi loodud aparaati Elektrischer Schnellseher, mis näitab järjestikku pilte nii, et inimsilmale paistab see liikumisena.

Ühele ajakirjanikule avaldas suurimat muljet koera lihaste loomulik liikumine.¹ Schnellseher töötas meetodil, mis oli tollal iseloomulik peaaegu kõigile seadmetele: liikumisefekt saavutati reastatud fotode kiirel keerlemisel. Anschützi aparaadis täitsid filmilintide rolli suured klaaskettad, millele oli ringiratast trükitud mitukümmend fotot. Ketta kiirel pöörlemisel valgustati neid ühes paigas murdosaks sekundiks, mistõttu inimese silm tajus seda filmina.

Ühele kettale mahtus vaid mõni sekund filmi, kuid pöörlev mehhanism võimaldas neid lõputult näidata. Seansid toimusid pimedas ruumis ning korraga lubati saali ehk seinal jooksvaid väikseid fotosuurusi filme vaatama 6–8 inimest.

Kinoeelne periood

Varem oli filmitehnika peamine väljakutse olnud, kuidas jäädvustada ühest objektist sekundi jooksul kümneid järjestikuseid fotosid. Esialgu lahendati see küsimus mitme kõrvuti paigutatud fotoaparaadi abil, kuid tõeline läbimurre tuli filmilindi kasutuselevõtuga, kui sai iga kaadri järel negatiivi kiiresti edasi liigutada ning järgmise ülesvõtte teha.

Olulisimat rolli mängis selle tehnoloogia kasutuselevõtu juures Ameerika leiutaja Thomas Alva Edison. Filmide vastu huvi tundma hakates suhtles ta esmalt nii Euroopa kui ka Ameerika kronofotograafidega, kes olid senised aparaadid loonud, ning tegi 1899. aastal oma töötajale William K. L. Dicksonile ülesandeks konstrueerida maailma esimene filmilindikaamera ja seade, millega saab filmitud materjali igal ajal vaadata.

Juba mõni aasta hiljem filmiti Edi­soni ettevõttes sadu lühikesi filme, mida hakati 1894. aastast peale koos kineto­skoobi nimelise näitamisaparaadiga ülemaailmselt müüma. Tegemist oli Eesti ajalehtede sõnul „mündi sisseviskamise masinaga“, kust sai individuaalselt läbi väikese vaateava elektri jõul selles jooksvat filmi näha. Tänapäeva mõistes olid need paarikümnesekundised filmid väga lühikesed, kuid tollal peeti neid enneolematult pikkadeks. Paljude esimeste filmide autor oli kaamera loonud Dickson ise. Edisoni filmistuudios valmisid toona filmiajaloos märgilised filmid, nagu „Fred Otti aevastus“, „Poksivad kassid“ ja „Suudlus“². Nende filmide pealkirjad iseloomustavad ilmekalt tõlla aja filmide äärmiselt lihtsat sisu.

Eestis esitleti kinetoskoopi teadaolevalt üks kord, 1896. aasta kevadel Tartus toimunud Edisoni rändnäitusel, umbes pool aastat enne esimeste kinoseansside toimumist.³

Kinetoskoobi levikust 1894. ja 1895. aastal sai kogu filmitehnika arengus oluline pöördepunkt. Kuna Edison jättis seadme Euroopas patenteerimata, ilmusid kiiresti turule mitmed selle koopiad. Seadme lihtne tööpõhimõte inspireeris paljusid leiutajaid arendama selle põhjal oma kaameraid ja projektoreid, millega Edisoni laialt levinud 35 mm filme suurele ekraanile kuvada.

Nii jõudsid näiteks sakslastest vennad Max ja Emil Skladanowsky juba 1895. aasta novembris korraldada avalikke liikuvate piltide seansse. Nende edu jäi siiski lühiajaliseks, kuna detsembris esitlesid Lumière’id oma märksa kvaliteetsemat kinematograafi, mis varjutas koheselt Skladanowskyte algelisema tehnoloogia.

Ent Lumière’ide edu ei pidurdanud teiste ettevõtjate tegevust, pigem innustas rohkemaidki kinotehnika arendamisse sekkuma. Tihe konkurents ja soov oma aparaat võimalikult kiiresti turule tuua olid peamised põhjused, miks levis kino nõnda kiiresti üle kogu maailma.

Filminäitamine jõuab Eestisse

Esimesed kinoseansid korraldati Eestis 1896. aasta sügisel. Filme näidati esmalt Tallinnas kaheksal päeval 22. septembrist kuni 3. oktoobrini ning seejärel Tartus 1. kuni 4. novembrini.

Senimaani ei olnud täpselt teada, millist aparaati neil esimestel seanssidel kasutati. Reklaamides viidati üheaegselt nii Lumière’ide kinematograafile kui ka Edisoni „leiutistele“, mis on uurijate seas tekitanud vaid segadust.

Põhjaliku uurimise käigus jõudsin viimaks tõenäolise vastuseni: seansse viidi läbi sakslase Hermann O. Foer­sterlingi projektoriga „Edisons Ideal – A. ja L. Lumière’i leiutis“. Vähem tuntud Foersterling oli üks neist paljudest, kes hakkas valmistama turule jõudnud projektoritest soodsamaid koopiaid. Oma klientidel soovitas ta kasutada seansside reklaamides läbisegi nii Edisoni kui ka Lumière’ide nime, sest publik ei osanud erinevatel aparaatidel veel niikuinii vahet teha.

Kuigi nii Moskvas, Helsingis kui ka Riias korraldati esimesed seansid Lumière’ide originaalse kinematograafiga, jõudis see kvaliteetsem projektor Eestisse esimest korda alles 1898. aasta kevadel, kui ajakirjandus tõdes, et „esimest korda ei ole silmadel valus“⁴. Ja veel 1899. aastalgi korraldati Tallinnas seansse reklaamlausega „esimest korda Lumière’ide kinematograafi demonstratsioon“.⁵

Rändkinode ajastu

Esimesed filminäitajad olid enamasti varasemad rändavad meelelahutus­ärimehed, kes pakkusid publikule kõikvõimalikke atraktsioone ning kasutasid filme oma senise tegevuse täiendamiseks. Näiteks oli Paul W. Döring korraldanud professionaalseid optilisi õhtuid ehk slaidiprogramme ja Karl Stephani nimeline ettevõte pidas vahakujude rändnäituste äri. Filmid lisandusid loomuliku osana nende senisele tegevusele.

Selliste ettevõtjate tegevuspiirkond ulatus tavaliselt kaugele väljapoole üht linna või piirkonda. Eestiski filme näidanud isikud tegutsesid samaaegselt üle Tsaari-Venemaa: Venemaal, Lätis, Soomes ja näiteks isegi Ukrainas. See tähendas, et suur osa siinseid filminäitajaid ei olnud kohalikud ettevõtted. Ometi leidus nende hulgas ka eestlasi. Näiteks pidasid ajalehed vajalikuks rõhutada Hans Mühlbergi rahvust, tutvustades teda kui „Paidest pärit eestlast“ ja „suguvend Mühlbergi“. Tema ise näitas lisaks Eesti linnadele edukalt kino ka Vene ja Soome linnades.

Esimestel aastatel korraldati filmi­seansse peamiselt seltsi-, teatri- ja kontserdisaalides. Püsivaid kinohooneid veel ei olnud ning ettevõtjad liikusid oma aparatuuri ja filmidega linnast linna. Oluline areng toimus 1899. aastal, kui esmakordselt peatus Eesti linnades Algupärase Bioskoobi (Original Bioskop) nimeline rändkinoettevõte.

Sel sügisel oli Tartus võimalik külastada lausa kahte rändkino: need ettevõtted olid American Electro-Motor Biograph ja Original Bioskop. Viimane oli lasknud oma paarinädalase peatumise ajaks Politseiplatsile püstitada lausa spetsiaalse puithoone ja esmakordselt reklaamisid nemad ka näidatud filme. See Hamburgist pärit G. Saileri ettevõte jäi Eesti linnades tegutsema veel aastateks ja muu hulgas püstitasid nad ajutisi filmipaviljone ka Tallinnas, praeguse Draamateatri nurgale.

Varajased filmiseansid

Esimestel aastatel presenteeriti filmi­seansse ennekõike kui tehnilisi demonstratsioone. Reklaamides räägiti peaasjalikult aparaatide kvaliteedist, aga mitte filmidest endast. Müügiargumendiks oli lubadus näidata pilte „ilma värisemiseta“.

Tegelikult jäi pildikvaliteet veel aastateks suurimaks probleemiks. Lisaks projektori rappumisele mõjutas seda valgusallika ebastabiilne tugevus ja filmilintide kulumine: filmid jooksid algselt lihtsalt projektori all asunud korvi või riidest kotti, kust need pärast seanssi välja võeti ning tagasi rullidele keriti. Selline ümberkäimine ei mõjunud lintide kvaliteedile kuigi hästi. Linte kahjustas ka staatiline elekter, mis täitis need säbruliste joontega.

Esmalt näidati seanssidel umbes kümmet, hiljem kahtkümmet lühikest, paari minuti pikkust filmi. Kuna valdavalt mahutasid filmirullid vaid paar minutit filmi, tuli neid seansi jooksul pidevalt vahetada. Iga lindivahetusega kaasnes umbes minutine paus, mille jooksul sai publik silmi puhata.

Kui küsida, milline võis rändkino ajastul olla kinokogemus, siis toon välja mõned iseloomulikud detailid. Sel ajal puudusid hilisemate paikkinode ehitamist ja pidamist reguleerinud seadused, ja see muutis seansid küllaltki juhuslikeks. Projektor asetses publiku vahel saali keskel asunud metallraamil. Kuna seda ei eraldanud publikust seinad, saatis seansse projektori vali tärin. Pimendamise tõttu ei saanud filmide näitamise ajal avada uksi ega aknaid, mis oleks värskendanud publikust ja hõõguva projektori kuumusest tekkinud umbset õhku. Seanssidele müüdi tihti seisupileteid, mis muutsid seansid veel enam korrapäratuks. Ka istumist hakati reguleerima alles 1900. aastate lõpus, eelnevalt võidi kinos kasutada näiteks seljatoeta pinke, kus istuti ka üksteise süles. Enamjaolt kestis üks seanss alla tunni ja need algasid igal täistunnil. Aeg-ajalt korraldati ka nädalalõpu „monster“-etendusi, mis võisid kesta isegi kuni neli tundi.

Muusika ilmus seanssidele aegamööda, kuid ei saavutanud enne 1910. aastaid filminäitamise juures mõtestatud rolli. Näiteks Eestis kaasati seansside juurde vähendatud koosseisus orkestreid ja ka laulukoore, kuid nende esinemine toimus tihti hoopis pauside ja vaheaegade ajal, mitte filminäitamise taustaks.

Näidatud filme arvustati ajakirjanduses suhteliselt harva. Kui mõni stseen pälvis tähelepanu, siis enamasti seetõttu, et demonstreeriti liikumist viisil, mida fotograafia ei olnud võimaldanud: näiteks hinnati kõrgelt kaadreid voolava vee, merelainete või koskedega. Seda hinnati isegi siis, kui näitamisel oli juba igasugu trikkfilme.

Värvifilmid

Kui Eesti esimesed filmiseansid said teoks kahes suuremas linnas Tallinnas ja Tartus, siis esimesed värvifilmid jõudsid siinsete vaatajateni Pärnus 1897. aasta veebruaris. Ajakirjandus kiitis sealsetel seanssidel näidatud „üsna õnnestunud värvifilme“, mille hulgas mainiti näiteks madudega tantsijat.

See ei olnud ühekordne sündmus, vaid varased filmid olid tegelikult suured osas värvilised. Hinnatakse, et esimestel aastakümnetel oli lausa 85 protsenti filmidest mingil viisil ja mahus värvitud, kas käsitsi koloreeritud või värvilahuses toonitud.

Arusaam algusaegade filmist kui mustvalgest pärineb hilisemast filmitoodangust, mis oli tõepoolest mustvalge. Samuti on arusaamist kujundanud filmiarhiivid, kus valiti säilitamiseks enamasti just mustvalged koopiad, kuna need olid vastupidavamad kui värvilised. Samuti peeti värvimise tulemust liiga primitiivseks – seda ei sobinud enam publikule näidata.

Filmide kättesaadavus

Rändkinona tegutsemine tulenes ennekõike filmide nappusest. Kuna filmide laenutamist veel ei eksisteerinud, tuli iga filmilint näitajal välja osta. Kuna lindid olid kallid, koosnesid esimesed programmid suhteliselt vähestest filmidest, mida näidati mõne päeva jooksul ühes linnas ning seejärel järgmises.

Aastatega kogunes ettevõtjatele siiski üha suuremaid filmikogusid, mis võimaldas ühte paika aina pikemalt tegutsema jääda, pakkudes pidevalt „uusi“ programme. Nii muutusid rändkinod aegamööda hooajaliselt tegutsevateks paikkinodeks.

Nende pikemat peatumist võimaldas ka filmitoodangu areng. Kui varasemad filmid kujutasid sageli lihtsalt tänavavaateid, rongide saabumist või igapäevaseid tegevusi, siis uued mängu- ja trikkfilmid pakkusid publikule senisest rohkem vaatemängu ja aitasid meelitada saalidesse tagasi ka need vaatajad, kes olid esialgsetest liikuvatest piltidest tüdinenud. Oma aegunud filmikogusid püüti uuendada vanu filme ajalehekuulutuste kaudu müües või neid isegi otse seanssidel müügiks pakkudes.

Tavaline sajandi alguse seanss koosnes paarikümnest lühifilmist – kroonika, tänavavaated, sõjakaadrid ja naljapildid –, mille kõrval hakati üha enam esile tõstma pikemaid mängufilme. Pikem tähendas tollal veel kõigest umbes 5–15minutist filmi. Näiteks peeti pikkadeks filmideks nii Pathé esirežissööri Ferdinand Zecca kolmeminutilist „Mustade kaljude näkineitsit“⁶ kui ka 40 stseenist koosnenud 11minutilist „Kuradi seitset lossi“.⁷

Varane filmikunst oli anonüümne, sest filmide puhul ei pööratud mitte mingit tähelepanu ei režissööridele, näitlejatele ega tootmisettevõtetele. Vabas tõlkes pealkirjadest hoolimata on võimalik Eesti ajalehekuulutustes tuvastada näiteks hulgaliselt Georges Méliès’ filme. Tema looming jõudis siia kiiresti, kuid jäi aastateks ekraanile korduma. Tollase kino eripära seisnes selles, et kord soetatud film võis püsida kasutuses väga pikka aega. Nii nähti samu filme eri linnades ja eri aastatel ikka ja jälle uuesti.

Elekter

Kino elujõudu mõjutas peale filmide ka projektorite areng. Sajandivahetuse paiku muutusid need aina töökindlamaks, mis tõi kaasa pildikvaliteedi paranemise. Oma roll selle juures oli elektri kasutuselevõtul.

Kuigi filmiprojektoreid vändati Esimese maailmasõja eelsel ajal käsitsi, oli elekter vajalik projektori valgusallikana. Nimelt andis elektriline kaarlamp palju eredama ja stabiilsema valguse kui alternatiivina kasutatud gaasi­valgus.

Gaasivalguse puhul ei tekitanud valgust mitte gaas ise, vaid gaasileegiga kuumutati eredalt põlema kaltsium­oksiid ehk kustutatud lubi. Seda meetodit tuntakse ingliskeelsena kui limelight’i, mis jäi veel pikaks ajaks kasutusele paikades, kus elektrit käepärast ei olnud. Samuti sobis see rändkinonäitajatele, kes ei saanud alati elektri olemasolule loota.

Suuremad ettevõtted nagu G. Saileri Original Bioskop kasutas elektri tootmiseks juba 1902. aastal oma isiklikku generaatorit. Viljandisse jõudsid esimesed elektrikino seansid aga alles 1908. aastal. Linnaelanikke kutsuti elektrikino kindlasti külastama, rõhutades, et paremat pildikvaliteedi nägemist ei kahetse kindlasti mitte keegi.⁸

Paikkinod

Filminäitamise üks olulisemaid pöördepunkte toimus aastatel 1907-1908, mil hakati avama esimesi filmilaenutuskontoreid. Kui varem tuli iga filmilint välja osta, siis nüüd sai filme ka paariks päevaks rentida. See võimaldas kinopidajatel hakata pakkuma iganädalaselt uut filmiprogrammi ilma rahaliselt laostumata. See lubas rändkinopidajatel, kes olid seni sõltunud uue publiku otsimisest, jääda aastaringselt tegutsema ühte kohta.

Tallinnas avatigi 1908. aasta kevadel vaid mõne nädala jooksul kolm uut paikkino: Grand Imperial Vio, The English Biograph Company London ja Modern. Aasta lõpuks tegutses linnas juba viis paikset kino. Nimedele vaatamata kinnitas ajakirjandus, et ettevõtete taga seisid peamiselt siinsed ärimehed. Samamoodi läks ka mujal Eestis: paikkinod avati Tartus, Pärnus, Narvas, Viljandis ja Valgas. Kinost sai esimest korda linnaruumi püsiobjekt ning osa kaasaegsest linnakogemusest.

Ajaleht Elu kirjeldas uut olukorda sõnadega: „Meie elame nüüd bioskopide ja viofonide ajajärgus“.⁹ Selle all peeti silmas tollast terminoloogiat, kus sõna „kino“ veel kasutusel ei olnud ja selle asemel viidati filmiseanssidele läbi mitmesuguste aparaatide nimetuste.

Kinoajaloo uurimisel tulebki arvestada suure hulga paralleelselt kasutatud mõistetega. Näiteks tähendas „elavad pildid“ ka laval esitatud lühisketše või optilisi atraktsioone, filmide kohta kasutati aga väljendit „elavad päevapildid“.

Koos paikkinode levikuga hakkasid muutuma ka kinode nimed. Aparaatidele viitavate nimede kõrvale ilmus aina enam meile harjumuspärasemaid nimesid, nagu Metropol, Illusioon või Saturn. Samas säilisid veel mõnda aega ka vanemad nimetused nagu The Royal Vio ja The Express Bio. Kinonimedele lisati sageli ka sõna „elektri-“, mis pidi rõhutama korraldatud seansside kõrgemat pildikvaliteeti.

Kohalik filmitootmine

Filmilaenutuskontorid ei muutnud üksnes filmide levitamist. Koos sellega tekkis ka kohapealne oskusteave ja kapital, mis lubas hakata mõtlema filmide kohalikule tootmisele.

Selle ajani olid Euroopa filmiturul domineerinud suured ettevõtted ja isegi kohalikke sündmusi jäädvustasid peamiselt Prantsuse, Saksa, Ameerika ja Inglise firmade, nagu Pathé, Gaumont ja Urban-Warwick, töötajad. Eestis kujunesid peamisteks filmikeskusteks Riia ja Peterburi, kust lisaks filmide tellimisele said siinsed kinoomanikud tellida ka operaatoriteenuseid.

Seeläbi muutusid aastatel 1910–1912 Eestis filmitud kaadrid aina tavapärasemaks. 1912. aastal filmiti väikese reklaamimise järel isegi jalgpallimängu, mida linastati mõni nädal hiljem Tallinnas Nunne tänava ääres asunud kinos Star: „Jalapalli mäng Lasnamäel Tallinna Spordi Selts Kalewi ja Walvaja wahel 16. sept 1912.“¹⁰

Kuigi kohalikud filmid pakkusid publikule erilist huvi, ei püsinud need repertuaaris kauem kui tavapärane filmivalik. Selleks ajaks oli filmide kalli rendihinna tõttu kujunenud välja komme vahetada filmiprogrammi mitu korda nädalas: filme oli mõttekas näidata vaid kõige suurema publikuhuvi jooksul esimestel päevadel.

Paikkinode perioodil muutus oluliselt ka filmide sisu. Kui varem keskenduti peamiselt kroonika-, vaate- ja trikifilmidele, siis 1910. aastate alguseks kasvas nõudlus põnevuslugude järele. Publikut köitsid filmid röövlitest, mõrvadest, tagaajamistest ja muudest sensatsioonilistest teemadest. Tekkisid esimesed filmikarakterid (Sherlock Holmes, Nick Carter, Nat Pinkerton) ja filmistaarid (Asta Nielsen, Max Linder).

Filmide ebamoraalsus tekitas ühiskonnas ka suure vastureaktsiooni. Ajalehtedes arutleti üha sagedamini filmikunsti kahjuliku mõju üle ning tõstatati küsimus tsensuuri vajalikkusest. Kvaliteetsete ja õpetlike filmide reklaamimist peeti isegi majanduslikult kahjulikuks, sest nagu märgiti irooniliselt ühes arvamusloos, siis sõna „kõlbeline“ lisamine filmireklaamile võis publiku hoopis eemale peletada.¹¹

Esimese maailmasõja eelõhtuks oli jõutud olukorda, kus film ei olnud ammugi enam vaid tehniline ime. Filmi­vaatamisest oli saanud linnades püsiv meelelahutusvorm, mida võimaldas väljakujunenud kinovõrk.