Aastaid tagasi küsisin ühelt inimeselt, et kui tal oleks võimalik valida, kas lõunatada Platoniga või kultuurilist arengut minevikust tänapäevani kirjeldava õpiku autoritega, siis keda ta eelistaks? Tema eelistanuks tolle raamatu autoreid, sest nood teavad juba rohkem kui Platon. Nüüdseks „teab“ tehisintellekt kaugelt rohkem kui need autorid ja ka lõuna tuleks odavam.
TI on realiseerinud valgustusaja kandva idee üsna omamoodi: valgustus tõstis esikohale inimmõistuse ja siis, mõnisada aastat hiljem, jõuti tehisintellekti tegemiseni. Sellega on kaasnenud progressi murdumine eksponentsiaalsesse kasvu. Ja meie tunnetus ei tule sellele järele.
Seni on elatud sisima eeldusega, et progress on lineaarne. Muidugi võib meenutada tööstusrevolutsiooni ja märkida: mure, et tehnika kehtestab end inimese üle, on tuttav juba manufaktuuride kadumise ajast; meenutada koloniseerimisega kaasnenut. Samuti küsida, mitmele varasemale sajandile vastab XX sajandi tehnoloogiline areng, tuletada meelde Chaplini filmi „Moodsad ajad“ ning Heideggeri „Küsimust tehnika järele“.
Kas sellele mõeldes saab rääkida lineaarsest kasvust? Leian, et siiski saab. sest muutused ei ole ületanud kultuuri kohanemis- ja integreerimisvõimekust. Nüüd on teisiti. Tehnoloogilised muutused on sedavõrd kaalukad, et ei integreeru enam kultuurisüsteemi. Pole enam nii, et süsteem kohandab muutused ja sügavamat tasandit need ei puuduta. Süsteem integreeritakse nüüd muutustesse. Progressiootus küll eeldabki hüpet, nähtavat ja olulist märki „uuest“, mitte stabiilset edenemist, aga sellega on seotud olnud tunnetuslik, jagatud ja ka õigustatud eeldus, et kultuur „uue“ ja „hüppe“ kõige kaasnevaga integreerib, ennast ise kaotamata.
Tehniliste vahendite areng ja see, kuidas ajaloost mõeldakse, on seotud. Vahendid ongi need, mille kaudu mingist justkui hõlmamatult kaugest ajast üldse mõelda oskame. Nõnda räägime kiviajast miljonites aastates, alles pronksiajast hakkame ajalugu arvutama aastatuhandetes. Mis on ajaskaalal pronksiaeg ja sellele järgnev kiviajaga võrreldes? Aga vahendite areng sai siis hoo sisse. Mingites punktides toimuvad vahendite arengus järsud kiirendused, nagu plahvatused, mille järel tuleb rääkida perioodist „enne“ ja „pärast“, kusjuures keskmine kiirus aina kasvab. Nõnda mööduvad tuhanded aastad. Need kiirenduse/plahvatuse punktid on üksteistest ajas siiski piisavalt kaugel, selles mõttes, et kasvava kiirusega tullakse toime. Aga mis saab siis, kui tulevad määravad, plahvatuslikud kiirendused kestva valanguna? Toimub murdumine eksponentsiaalsesse kasvu. Mingil hetkel leiab siis aset hüpertrofeerumine. Kultuur on nagu organism, ja kui tehnoloogiamuskel aina paisub, viib see mingil hetkel organismi haiguslikku seisundisse.
Progressi platvormi, sellest mõtlemise raamid ja vormi andis valgustusaeg. Progressivaade edendab ja muudab elamise lihtsamaks, aga ei kaitse meid viimaks selle vaate enese eest. Mingeid piire, kus küsida, kas läks paljuks või valesti, selles vaates eneses ei ole. Miks? Sest olemine, olemuslik, metafüüsiline tasand pole progressi teema. Seega, kas inimene või masin või inimese liitmine masinaga? Progressi seisukohalt on küsimus vaid, kas seda liitmistehet saab teha. Otsus, kas liita või ei, ei saa tulla progressivaatest. Kui progressivaade on justnagu „kõik“ ja sellele taandatakse ka eetika ja moraal, siis on tulemus juba ette teada.
Mõtleme ju progressist ikka nii, et tänu sellele elu edeneb. Progress on nagu tuline ratsu, mis vahel ehk ka perutab, aga mida siiski ohjes hoiame ja mis meid kiirelt aina paremasse tulevikku viib. Progress võib ilmneda ka nagu miski, mis kosena peale langeb. Internet, virtuaalne väli, tekitab eluks füüsilise ruumi kõrvale paralleelse, simulatiivse ruumi, mis on juba loomu poolest manipulatiivne. Me ei tea, mida see meiega teeb. Killustumine, tähelepanu hajumine, infomass ja müra, tervikutaju hääbumine, sõltuvus, deep fake, masina/algoritmide suunatud eluvalikud. Kuigi me ei oska enam oma igapäevaelu internetita ette kujutada, on see teinud inimsuse mõttes tohutut kahju. See, mis peaks vahendama, on meid endasse haaranud.
Transhumanismi järgi (akadeemilises keeles ja seega autoriteetne väide) võiks inimene olla sünteesitud ka masinaga. Kas siis inimene on masina osa või masin inimese osa? Noh, ilu on vaataja silmades. Transhumanism on meile kõigile lähemal, kui ehk esmapilgul tundub. Selle aluseks on eeldus, et inimesel pole metafüüsilist konstitutsiooni, seega on ta kõigiti vaid konstruktsioon. Näeme, et sellest fundamentaalsest eristusest – inimesel on metafüüsiline konstitutsioon vs. ta on vaid konstruktsioon – lähtuvad kaks vastandsuunalist, vastukäivana mõistetud elamise ja olemise sisu, kaks maailma ja nii ka elamisviisi. Kui inimesel on metafüüsiline konstitutsioon ja alus, jääb tema vabadus sellesse puutumatusse mitmel tasandil. Kui on vaid konstruktsioon, on ta staatuslikult nagu igatepidilego. Ja sellises „sadamas“, kuigi sel teljel sadamat ilmselt polegi, ootab see, millest rääkis Huxley.
See on lõks, kuhu inimene siseneb ja millest tal pole vastavas ühiskondlikus tingituses enam ka väljapääsu. TI „tarkus“ ja vastav „kõige parem“ on küll inimese poolt õppimiseks antu ja koos sellega ka mustrite kombineerimine, aga see võimekas vahend on jäetud ilma elavast vaimust ja hingest. See on sinu või kelle tahes isikliku kogemuse sügavuseta, arupidamiseta, otsinguta, vastutuseta, hoole, huumori ja ohketa, isiksuseta. Kui võetakse kuulda TId, kas siis võetakse kuulda autoriteeti? Võiks ka öelda, et TIs kaob vaikus. Põhimõtteliselt. Ja samas võib TI genereerida seda, mis kõlab nagu vaimulik muusika … Abitu analoogina: see on, nagu siseneks miraaži, mis käitub ootamatult. Süüa ja juua ei saa, aga nälga ja janusse ei sure. See analoog käib vaimsete realiteetide kohta. Robotkoera üle ei imesta enam keegi. Kui kaugel on sellest mõte robotlapsukesest hällis?
Davosis maailma majandusfoorumil peetud kõnes rääkis Yuval Noah Harari tulevikuvisioonist, kus TI on võtnud üle kogu kultuuri sõnalise korpuse õigussüsteemist religioonini. Harari arvab, et võimalik on ka, et TI leiutab uue religiooni, millel leidub järgijaid. Inimkonna talletatud sõnaline teadmine (ja sellisena, nagu see on raamatutes) on TI õppematerjal, kogu sõnalise korpusega ümberkäimisel on TI inimesest üha võimekam ja seega … Ühtlasi hoiatas Harari selle eest, et TI on õppinud petma. (Siin võiks nüüd teha passaaži semiootikasse, et mida tähendab petma õppimine.) Harari arvates pole inimesel TI kõrval šanssi, kui inimene ei hakka arendama tarkust, mis pole sõnaline, mis jääb sõnade taha.
Milline on siis positiivne lahendus? kas seda on? Lahendus on see, mis paljudele ilmselt ei meeldi – olla inimene. Mis teeb inimesest inimese? Juured maas ja taevas pea kohal. Lõika need ära ja pole enam inimest. Selles äralõigatuses saavadki kasvada üksnes äng ja pinged. Ja eks praegune maailm ole valusalt pingesse veetud mitmel teljel. Arvan, et keegi meist pole sellist arengut otseselt tahtnud, sest see on kuidagi ebainimlik.
