Erinevus rikastab

Kilbiga võõrsilt naasnud Soome talvegladiaatorite vastuvõtupeo kõige asjatundlikumaks kommentaatoriks võinuks olla tuntud briti primatoloog Jane Goodall. Nii palju lõi Helsingi öös õhkõrna kultuurikihi alt välja seda, mis inimkarjale aastamiljoneid sama omane olnud kui tema lähisugulastele primaatidelegi. 

Ja et sündmus tähtis oli, seda kinnitab ka fakt, et mõni väljaanne oma erikorrespondendigi otse epitsentrisse saatis – luksuspraktika, mida meie õhukese rahakotiga meediaorganisatsioonid üliharva endale lubavad. Aga kuidas saakski jätta kajastamata naabrist üleolekutunnet toitva sündmuse?  

Siseministeeriumis koostatakse üleriigilist planeeringut „Eesti 2030”, millest tänavuse Sirbi kaheksandas numbris kirjutas arhitekt Toomas Paaver („„Eesti 2030” kui võimalus”, Sirp 25. II ). Tänases Sirbi vestlusringis jätkavad samal teemal viis üleriigilise planeeringuga seotud inimest: Tallinna  ülikooli Eesti tuleviku-uuringute instituudi vanemteadur Aado Keskpaik, avaliku õiguse professor Ülle Madise, siseministeeriumi planeeringute osakonna nõunik Tavo Kikas, „Eesti 2030” projekti juht Kaur Lass ja kunstiakadeemia professor Toomas Tammis. Vestlust juhib Margit Mutso.   

Margit Mutso: „Eesti 2030” ei sünni päris tühja koha peale, sellele eelnes aastal 2000 valminud esimene üleriigiline planeering „Eesti 2010”.  Kui palju sellest on realiseerunud? Kas seda on nende aastate jooksul, mil see kehtis, ka järgitud? 

Aado Keskpaik: Mina olin „Eesti 2010” lõppteksti koostaja ja tagasi vaadates on mu hinnang, et „Eesti 2010” ei saanud piisavalt toetust  riigi keskametkondadelt, eelkõige teistelt ministeeriumidelt väljastpoolt keskkonnaministeeriumi ja ka poliitikute huvi selle vastu oli suhteliselt väike. See ei ole osutunud mõjusaks dokumendiks, seda kasutati valikuliselt. Küll aga on realiseeritud mõningad selles planeeringus ette nähtud abinõud, eelkõige just ruumilise planeerimise valdkonnas maakonna planeeringute tasemel: rohelise võrgustiku teemaplaneering, väärtuslike maastike teemaplaneering jt.         

Kaur Lass: „Eesti 2010-l” puudus poliitiline toetus ja selle olemasolu ei olnud tõesti väga laialt teada. Ainuke asi, mis sellisele dokumendile jõu annab, on see, kui info selle kohta levib ja inimesed hakkavad küsima, miks ei tehta nii, nagu on planeeritud.   

Üleriigilise planeeringu „Eesti 2030+” ettevalmistamisel on küllap ära kasutatud kogu  oskusteave, parimad eksperdid ning välismainegi tarkus. Arutelud, sealhulgas avalikud, on aidanud kaasa planeerimise, mis iseseisvuse taastamise järel hästi ära unustati, kui vajaliku tegevuse rehabiliteerimisele. Meie oludes võib tunduda planeerimiseks valitud ajalõik 20 aastat Eesti kohta erakordselt julge, kuid see valik võimaldab oma ajalises lühiduses ikkagi mõnest üliolulisest, kuid ebamugavast küsimusest mööda minna või siis peita probleem  eufemismide rägastikku.   

Kirjasõna on Tiibetis alati au sees hoitud, ent kuni XX sajandi lõpuni võrdus tiibeti kirjandus eelkõige budistliku kirjandusega. Oli küll ka žanre, mida võiks ilmalikuks kirjanduseks pidada, näiteks ajalood, kuningate kroonikad, rahvajutud jne. Domineeris aga luule, mille stiil põhines eeskätt India sanskriti traditsioonil, Dandini traktaadil „Luule peegel”  („Kāvyādarśa”), mille Sakya Pandita XIII sajandil osaliselt tiibeti keelde tõlkis, hiljem tõlgiti ka terviktekst. „Luule peegli” järgi peitub luule ilu retoorikas, kõnekujundite kasutamise oskuses ja kindlas meetrikas. Ent Tiibetis on olemas ka oma tuhandeaastane luuletraditsioon, kogemuslaulude ehk ’gur lu’ žanr, mida on mõjutanud India kogemuslaulud dohā’d. Tiibetis kirjutatud kogemuslaulude sisu oli budistlik, kirjeldades vaimse teostusega seotud kogemusi,  ent nende värsimõõt, värsside ja silpide arv võis olla erinev, neil oli meloodia, neid pidi saama laulda ja nende järgi tantsida. Nüüdisluulet laulma ei pea, olulisim on vahetute tunnete ja mõtete edasiandmine. 

Paljutähendusliku nimega festival POT tõi Tallinna maailma etenduskunstnike tipud.       

Tallinna rahvusvaheline etenduskunstide festival POT 20. IV – 6. V. Festival hõlmas 12 mängukohta üle pealinna, võõrustati 11 riigi esinejaid ja anti 57 etendust. 

Paljutähendusliku nimega festival POT tõi Tallinna maailma etenduskunstnike tipud. Potti mahtusid nii sõna- kui ka tantsuteater, nii loeng kui ka videokunst, nii Austria kui ka Ungari, nii Jaapan kui ka Eesti.  Keskendun kuuele välismaisele esinejale, kelle lavastused moodustavad lähemal uurimisel temaatilise terviku. Norralane Amund Sveen ja austerlanna Anna Mendelssohn esitasid loengu maailma ja inimkonna tulevikust. Inimeste rolli selles, meie madalaid, allakäiku soodustavaid instinkte käsitlesid nii austriaprantsuse trupp Superamas kui ka ungarlane Kornél Mundruczó – küll suisa vastandliku esteetikaga. Hollandist pärit ungari juurtega Edit Káldor andis oma lavastusega pealtnäha lihtsa keeletunni, mille teemaks kommunikatsiooni võimalikkus. Sama teemat lahkas ka jaapanlane Toshiki Okada, käsitledes möödarääkimist ja üksteise mittekuulamist. 

Läinud neljapäeval pärjati Arvo Pärt Inglismaal aasta heliloojaks. Sellist tunnustust jagab saareriigi heliplaadifirmade ühendorganisatsioon BP I (British Phonographic Industry) ja sündmus, kus Classic Brit Award’id (Britid) teatavaks tehti, on omakorda Briti plaadiauhindade sõsarüritus. Väga suur üllatus see olla ei saanud, sest Pärdil üks klassika-Brit juba on 2003. aastast, kui nüüdismuusika teosele mõeldud auhinna sai tema „Orient & Occident”.  Siis oli veel tegemist auhinnaga „Classical Brits”, tänavusest aastast on sõna „klassikaline” aga lühendatuna, milles võib aimata soovi astuda veel sammuke laiale kuulajaskonnale lähemale.    

Laila Pakalniņa (s 1962) on üks Baltimaade tuntumaid režissööre, et mitte öelda – kõige tuntum.  Euroopa olulisemad ehk Cannes, Veneetsia ja „Berlinale” festival tunnevad ja hindavad teda. Pakalniņa filmikarjäär avaldab muljet: pärast VGIKi lõpetamist 1991. aastal on ta teinud 27 filmi, millest kolm pikad mängufilmid. Vähesed teavad, et Pakalniņa filmid valmivad sageli Eestis. Režissöör käis paar nädalat tagasi Tallinnas oma viimast dokumentaalfilmi monteerimas. Film kannab pealkirja „Jõuluvana 33 looma” ja seal näeme üht Riia magalarajoonis elavat naist, kes peab oma pisikeses korteris loomi.       

Miks teete oma filmide montaaži just Eestis? 

Mulle jaoks on see enesestmõistetav, olen siin juba 2003. aastast saadik monteerinud vähemalt viis filmi, need, mille olen ise ka tootnud. Muidugi oleks mul monteerimiseks tuhandeid võimalusi, saaksin teha seda Riias või kus tahes mujal, aga mulle meeldib teha seda just Eestis, Digitaalses Sputnikus koos Kaspar Kallasega. Teine asi on see, et montaažiks tuleb kusagile ära minna, olla koos oma filmiga, ilma et miski muu segaks. Tallinn pole Riiast kuigi kaugel, aga ma olen ikkagi igapäevaasjadest eemal ja saan keskenduda vaid oma filmile. Me töötame  päris kiiresti. Eriti kiiresti läheb mängufilmide montaaž, sest ma tean juba, kuidas montaaž läheb, kui kirjutan stsenaariumi. Dokumentaalfilmid seevastu montaažis sünnivadki. Nii et ma võin öelda, et kuna nad sünnivad Eestis, siis nad ongi seetõttu peaaegu eesti filmid. (Naerab.) Monteerisin siin kümmekond päeva oma uut dokumentaalfilmi „Jõuluvana 33 looma”. Loodan sellega tulla Pimedate ööde filmifestivalile. Film on ebastandardne,  kestab 50 minutit. Ma nimelt usun, et igal filmil on oma pikkus ja formaatidesse surumine seda paremaks ei tee. Televisioon sundis dokfilmile peale formaadi 26 või 52 minutit. See on sama, kui meil oleks näiteks ainult kahes suuruses ukseauke ja ei midagi muud.