Pealkirjas väidetu on tõsi, aga juhtus see 1962. aastal, mil Atla lahe ääres nähti heleflamingot, kes seal ka oma õnnetu otsa leidis. Temast sai topis Saaremaa muuseumi kogus ning paari aasta eest ka Kuressaare loodusfestivali logo. Harv eksikülaline, kui kasutada loodusuurijate oskussõna. Üleriigiliseks peauudiseks sündmus toona ei saanud ega pääseks nüüdki. Kui üldse, siis ehk pehme meelelahutuse vormis ilmateate järel.
Juhtub aga Narva tagant mööda lendama sama harv eksikülaline, näiteks ukrainlaste Flamingo FP-5, on kogu ühiskond ja ajakirjandus kära täis. Nädalat kokku võtnud „Aktuaalses kaameras“ pühapäeval, 3. mail alustati rahva informeerimist koguni nelja drooniuudisega järjest. Kõigepealt olla üht eksikülalist kuuldud Narvas ja seda näinud ka kaitseväe terav silm. Teiseks lennanud paar drooni Soome piiri ääres. Kolmandas põrutavas uudises saime kahjurõõmuga teada, et Lätis võimalikud droonid riigipiiri ei ületanud. Ning lõpuks olla droone nähtud ujumas ka Mustas meres. Jah, toimetuste praeguses militariseeritud mõtteilmas ei ole ornitoloogidel uudisekünnise ületamiseks võrreldes dronoloogidega vähimatki šanssi. Linnud on nõrkadele, droonid tugevatele.
Olen aastaid kummastusega jälginud, milline hasart ja põlemine tabab eetrinaisi ja -mehi, kui nad sõjasündmusi ja julgeolekut käsitlema asuvad, ning kuidas nad endale märkamatult ümber kehastuvad võrdväärseks eksperdiks saatekülalistest poliitikute, ametnike, sõjaväelaste ning palgaliste asjatundjatega ülikoolidest ja mõttekodadest. Selline kogukondlik värk, kus kõiki ühendab vastutustunne, riigimehelikkus ja küünarnukitunne. Julgeolekut ei pääse kajastama iga titt, ajakirjanik peab olema ennast tõestanud, et olla täieõiguslik poliitilise klassi ehk eliidi liige, olla koos võimul (neljas võim ikkagi, nagu endale kodus peegli ees saab kinnitada) määramas seda, millest ühiskond peab rääkima ja milliste õigete otsusteni jõudma.
See ei tähenda, et iga julgeolekuajakirjanik on alati manipuleeritav, kuid ka tema iseseisvast uurimistööst ja allikainfost johtuv konflikt klassikaaslastega on mõlemale poolele kasulik, hoiab fookust ja aitab teemavool püsida ja kasvada. Siiski ei jäta ajakirjandusest paremini informeeritum ja rahastatum seltskond midagi juhuse hooleks teadmises, et pole paremat päevarežiimist ja regulaarsest toitmisest. Ajakirjanduse teemarežiimil hoidmiseks on ametkondades välja töötatud hulgi suhtlusviise, -vahendeid ja -kanaleid, millest tuntuim ja aastaid töökindlust tõestanud formaat on julgeolekuasutuse aastaraamat, näiteks kaitsepolitsei, välisluure ja kaitseväe oma. Need on teinekord üsna tiined kõmulugudest, kuid alati on jutu sisse sokutatud ka mõned püüdurlaused, mille ajakirjanikud kindla peale üles korjavad ja suureks puhuvad.
Erandiks ei olnud ka värske, sel nädalal esitletud kaitseväe aastaraamat, mis tootis oodatud ja soovitud pealkirju, nagu „Kaitsevägi hoiatab Venemaa lahinguvalmiduse taastumise eest“ (ERR), sellest kraad kangem ja kindlam „Venemaa lahinguvalmidus on järgmiseks aastaks taastatud“ (Kanal 2 Reporter) ja „Lähiajal julgeolekuolukord ilmselt halveneb“ (Delfi). Ja ongi mõju käes, sest niisuguste sõnumite foonil ei saa ju keegi hakata vaidlustama kaitsekulutuste kasvu riigieelarves. Kui vaenlase ähvardav vari muudkui pikeneb, kasvavad ka kaitsevajadused ja võib rahumeeli silma kinni pigistada nn kaasneva kahju ees, sest rahva vaimse ja füüsilise tervise ning kõigi avalike teenuste kvaliteedi allakäik on ju tühine ohver relvaga kindlustatud vabaduse eest. Nagu kindral Merilo aastaraamatu esitlusel eesmärgina soovis: igale jalaväelasele oma droon, vastasel korral ei ole ta piisavalt surmav. Välistatud on võimalus, et varju pikenemise põhjustab asjaolu, et päike Venemaa kohal on aina madalamal horisondil ja igaveseks loojumas.
Venemaa salastab aina usinamalt kõikvõimalikke andmeid, sealhulgas demograafilisi, kuid hinnanguliselt sünnib seal ööpäevas ligi kolm tuhat last, seega umbes 1500 poeglast. Ainuüksi Ukraina vägi tapab või sandistab rindel ööpäevas üle tuhande mehe. Ja teeks enamatki, kui aga sihtmärke rohkem ette antaks, kuid Venemaa armee töötab juba mitu kuud negatiivse iibe režiimil, uusi suudetakse värvata vähem, kui on jalad ees lahkujaid. Kohalikus võrdluspildis tähendab see, et kui Eestis sündis mullu keskmiselt 13 poissi ööpäevas, pidanuks vägivaldse ja enneaegse otsa leidma iga päev kümme täisealist meest. Millisest sõdurite või laiemalt rahvastiku taastootmisest pikemas perspektiivis neid arve vaadates üldse saaks rääkida ja kas ainult tüdrukute-naiste jõul Venemaa imeline sõjamajandus saab jätkata igavesel kasvukursil?
Venemaa lahinguvalmiduse kasvu põhjendatakse kaitseväe aastaraamatus armee järjekordse reformiga, mis viimastel kümnenditel järjekorras juba neljas, kuid seekord olevat vaenlasel tõsi taga ja õnnestumine lähedal. Selline mulje jäi meediakajastustest. Objektiivsuse huvides peab märkima, et aastaraamatu vastavas peatükis loetakse reformikavad, eesmärgid ja senised saavutused väeliigiti ükshaaval üles, kuid neile järgneb ka rahustav kooda pealkirjaga „Järjekordne soovmõtlemine (?)“, kus seisab: „Kokkuvõtteks saab öelda, et kuni Venemaa relvajõud on suurel määral seotud sõjategevusega Ukrainas, ei saa anda hinnangut järjekordse reformi edukuse või edutuse kohta“. Seega tühistab kokkuvõte kõik eespool antud kindlasõnalised väited ning põhjusliku seose reformiplaani ja lahinguvalmiduse vahel.
Peab olema kõvasti kujutlusvõimet uskumaks, et lisaks Ukrainas edutult võitlevale käpardiarmeele on Venemaa kuskil varjulises kohas üles ehitanud, mehitanud ja relvastanud teise, hoopis suurema ja parema võitlusvalmis armee, mida ta aga Ukraina vallutamiseks ei kasuta, vaid hoiab ja lihvib peagi käivituva järgmise agressiooni tarvis. Eesti propagandajuttudes algab sõjaohu maalimine alati eeltingimusel „kui sõda Ukrainas lõpeb, siis ta tungib kohe mujal peale“. Kui õige tuletaks vahelduseks meelde, mida arvatakse Ukrainas. On kaks võimalust. Esiteks, Ukraina hakkab saavutama edu rindel, kangutab vaenlase maast lahti, armee jookseb laiali ning sellele järgneb Venemaa poliitiline ja majanduslik kokkuvarisemine. Teiseks, sama juhtub vastupidises järjekorras. Kummalgi juhul ei ole Venemaal kedagi ega midagi uue sõja alustamiseks.
Kolmandat võimalust propageerisid hiljuti taas presidendid Alar Karis ja Alexander Stubb: Venemaa tuleb sundida kapituleeruma läbirääkimiste teel Euroopaga, sest USAst, nagu näha, ei ole jõupositsioonilt Venemaa rahule sundimiseks asja. Venemaa kardab läbirääkimist Euroopaga rohkem kui Ukraina armeed, sest tal pole Euroopa vastu käes ühtki kaarti. Seetõttu on veider, et ELi välisesindaja Kaja Kallas, kes on Venemaale esitatavate sõjajärgsete lähtenõudmiste osas õigel teel, tembeldas hiljuti teemat kommenteerides soovi juba sõja ajal läbi rääkida lubamatuks enesealandamiseks.
Sõjajärgsus saabub alles pärast kapitulatsiooniakti allkirjastamist. Venemaa armee ülemjuhataja, marssalid ja kindralid pesitsevad Moskvas, järelikult peab keegi sinna selle akti teksti kohale toimetama ja vaatama, et kõik vastutavad süüdlased (kes ei jõua enesetappu teha) allkirja annaksid. Mõistagi oleks lihtsam akti Brüsselis koostatud tekst 9. mail drooniga Moskvasse lennutada, kuid selle ülelend, olgugi maiuspala dronoloogidele, võiks ajada rahumeelsed Euroopa rahvad ja ajakirjanikud asjata ärevusse.
